Psühhoanalüütilised elementaarsused
On olemas psühhoanalüüsi vulgata –
vulgaariseeritud variant, mida sageli nimetatakse freudismiks.
Psühhoanalüüsi vulgata vormus 1920ndatel ja põhines Freudi mõtlemise esimesel etapil (Freudi mõtlemine jaguneb kaheks). Tegelikult – sisuliselt, põhimõttelistes aspektides – tähistab see vulgata tagasilangust eelfreudistlikku ajajärku, allapoole Freudi taset (allapoole tema teooriate tegelikku tähendust), kuigi vulgata'st lähtujad seda ise ei hooma.
See vulgata on mõjutanud ka arusaama kunsti või kirjanduse psühhoanalüütilisusest (kunst on psühhoanalüütiline siis, kui peegeldab autori "komplekse", sugutungi õilistumist jne).
Tegelik ja kõige eksimatumalt äratuntav psühhoanalüütiline "moment" kirjanduse puhul põhineb aga üllatusel (nagu Barthes on üllatust maininud) ja küsimuse tekkimisel: kes kõneleb?
See on lähteline küsimus ("kes kõneleb?"), mis kummitas Jacques Lacani.
Tavalugeja tahab teksti taga tajuda teist mina, ta tahab suhestuda teise (kirjutaja) minaga, see on kahe teineteist peegeldava (või täitva või toetava) nulli suhe: o-0. Pole vahet kuidas seda mina nimetada, kas ideaalseks minaks või poeetiliseks minaks (mina on alati, nii või teisiti mask, konstruktsioon, fiktsioon, ideoloogia funktsioon) – oluline on tajuda (kindlana) seda kohta, positsiooni, kust kõneleja kõneleb.
Võnked ja nihked, pöörded ja üleminekud – kogu dialektika ja paroodiline ambivalentsus – peavad olema heal juhul tahteliselt mängulised (lõbustavad, seega tühised) või siis mitteolemuslikud, näilised või siis mingi (ideoloogilise) eesmärgi teenistuses ja vastavalt sobivaks tempereeritud.
Vastasel korral võib tavalugeja tajuda subjekti tühikut, negatiivsust, mis signaliseerib talle vältimatul viisil nii ideoloogilise positiivsuse (sisukuse) kui ka vormilise täiuslikkuse puudumist (või siis emba kumba).
Näiteks on Eestis hakatud nö ühiskonnakriitilisele (sotsiaalsele) luulele/kunstile – mis kõnelevad kõige selgemalt ja järjekindlamalt just nimelt lõhestunud või tühikulise subjekti positsioonilt – ette heitma positiivse programmi, s.t ideoloogilise funktsiooni puudumist (Lauri Sommer ei suutnud Elo Viidingu luules näha midagi muud peale eituse ja nihilismi; Harri Kingo ei suutnud "Ühtse Eesti" projektis näha midagi muud peale lameda ärapanemise – inimsuse, inimväärikuse, au ja vabaduse eest kõnelemisest on vähe, seda on nii vähe, et tänapäeval ei suuda paljud seda isegi tajuda, mõistmisest rääkimata).
Tavaliselt tavalugeja siiski ei anna alla, ta astub kunstiga suheldes ikkagi – nii või teisti – ihaldatud kahe nulli imaginaarsesse suhtesse. Ta korvab ise teksti/kunsti "puudujäägi", konstrueerib imaginaarse teise: ta sildistab ta (nimetada kedagi "nihilistiks" või "ärapanijaks" tähendab kõneleja naelutamist kindlale, kuigi negatiivsele positsioonile, mis kinnistab sildistaja enda – positiivset – positsiooni).
Tavalugeja ei taipa, et otsitud, leitud või konstrueeritud kahe mina suhe (0-0) ongi psühhoanalüüsi objekt – ehk siis: see suhe (selle suhte kujunemine või mittekujunemine, selle fiktsionaalsus, ideaalsus, ideoloogilisus jne) ongi teine elementaarne psühhoanalüütiline "moment" kunstilises kommunikatsioonis.
vulgaariseeritud variant, mida sageli nimetatakse freudismiks.
Psühhoanalüüsi vulgata vormus 1920ndatel ja põhines Freudi mõtlemise esimesel etapil (Freudi mõtlemine jaguneb kaheks). Tegelikult – sisuliselt, põhimõttelistes aspektides – tähistab see vulgata tagasilangust eelfreudistlikku ajajärku, allapoole Freudi taset (allapoole tema teooriate tegelikku tähendust), kuigi vulgata'st lähtujad seda ise ei hooma.
See vulgata on mõjutanud ka arusaama kunsti või kirjanduse psühhoanalüütilisusest (kunst on psühhoanalüütiline siis, kui peegeldab autori "komplekse", sugutungi õilistumist jne).
Tegelik ja kõige eksimatumalt äratuntav psühhoanalüütiline "moment" kirjanduse puhul põhineb aga üllatusel (nagu Barthes on üllatust maininud) ja küsimuse tekkimisel: kes kõneleb?
See on lähteline küsimus ("kes kõneleb?"), mis kummitas Jacques Lacani.
Tavalugeja tahab teksti taga tajuda teist mina, ta tahab suhestuda teise (kirjutaja) minaga, see on kahe teineteist peegeldava (või täitva või toetava) nulli suhe: o-0. Pole vahet kuidas seda mina nimetada, kas ideaalseks minaks või poeetiliseks minaks (mina on alati, nii või teisiti mask, konstruktsioon, fiktsioon, ideoloogia funktsioon) – oluline on tajuda (kindlana) seda kohta, positsiooni, kust kõneleja kõneleb.
Võnked ja nihked, pöörded ja üleminekud – kogu dialektika ja paroodiline ambivalentsus – peavad olema heal juhul tahteliselt mängulised (lõbustavad, seega tühised) või siis mitteolemuslikud, näilised või siis mingi (ideoloogilise) eesmärgi teenistuses ja vastavalt sobivaks tempereeritud.
Vastasel korral võib tavalugeja tajuda subjekti tühikut, negatiivsust, mis signaliseerib talle vältimatul viisil nii ideoloogilise positiivsuse (sisukuse) kui ka vormilise täiuslikkuse puudumist (või siis emba kumba).
Näiteks on Eestis hakatud nö ühiskonnakriitilisele (sotsiaalsele) luulele/kunstile – mis kõnelevad kõige selgemalt ja järjekindlamalt just nimelt lõhestunud või tühikulise subjekti positsioonilt – ette heitma positiivse programmi, s.t ideoloogilise funktsiooni puudumist (Lauri Sommer ei suutnud Elo Viidingu luules näha midagi muud peale eituse ja nihilismi; Harri Kingo ei suutnud "Ühtse Eesti" projektis näha midagi muud peale lameda ärapanemise – inimsuse, inimväärikuse, au ja vabaduse eest kõnelemisest on vähe, seda on nii vähe, et tänapäeval ei suuda paljud seda isegi tajuda, mõistmisest rääkimata).
Tavaliselt tavalugeja siiski ei anna alla, ta astub kunstiga suheldes ikkagi – nii või teisti – ihaldatud kahe nulli imaginaarsesse suhtesse. Ta korvab ise teksti/kunsti "puudujäägi", konstrueerib imaginaarse teise: ta sildistab ta (nimetada kedagi "nihilistiks" või "ärapanijaks" tähendab kõneleja naelutamist kindlale, kuigi negatiivsele positsioonile, mis kinnistab sildistaja enda – positiivset – positsiooni).
Tavalugeja ei taipa, et otsitud, leitud või konstrueeritud kahe mina suhe (0-0) ongi psühhoanalüüsi objekt – ehk siis: see suhe (selle suhte kujunemine või mittekujunemine, selle fiktsionaalsus, ideaalsus, ideoloogilisus jne) ongi teine elementaarne psühhoanalüütiline "moment" kunstilises kommunikatsioonis.
Sildid: kirjandus, psühhoanalüüs, Ühtne Eesti
postitas Jaanus Adamson kell
mai 25, 2010
4 kommentaari:
Ma rääkisin ka oma õpilastele, et polüfoonilist luulet tuleb osata lugeda - treenida autori subjektipositsiooni ja teiste tekstis esinevate häälte eristamist. Nad said sellest hästi aru. Meil siin sedalaadi luule lugemise traditsioon üldiselt puudub. Aga kas muidu on tegemist mingi artikliga, mida ma kuskilt lugema peaksin?
Mulle tundub, et "polüfoonilisus" on enamasti üldse üle mõistuse - kõige kindlam asi tavalugejale meeldimiseks on "monoloog", lüüriline pihtimus, kus lausungi objekt ja lausumise subjekt langevad kokku (ma kirjutan teile, mida ma tundsin...) ja langevad kokku mitte ainult teineteisega, vaid ka autori biograafilise isikuga.
Parem hea monoloog kui halb polyfoonja.
Seda nüüd jah et parem luule on parem kui halb luule ja intelligentne lugeja on parem kui ebaintelligentne lugeja jne - ja hea ja intelligentne inimene on parem kui halb ja ebaintelligentne inimene jne jne
Seda nüüd küll jah.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht