Ma pean olema hull...
Ma pean olema hull –
mõeldes 7. mail toimunud Ühtse Eesti suurkogule suudan ma leida, avastada endas tunde, mida võiks nimetada ilmajäetuse, kaotuse või hüljatuse tundeks. (Olen ma eriline, eriliselt võimeline ausaks autospektsiooniks?)
Ma pean olema hull, sest mõeldes etenduse kõige elamuslikumale, vapustavamale osale – osale, kus räigelt matkiti fašistlike massiürituste korraldust Juhi sisenemisel – on mul primitiivselt kahju, et ma ei saanud seda rohkem (ja ei saa seda enam) kogeda, et ma ei saanud (ja ei saa) seda kogeda veel ja veel… piisavalt, lõpuni (jah, sellesse jouissance’i, millega ideoloogiad mängivad, mida nad ajendavad ja piiritlevad, on lõpuniminek – surm – alati sisse kirjutatud).
Ma pean olema hull oma massihirmus – sama hull nagu sundmõtteline kõrgusekartja, kes kannab (ja tõrjub) endas iha viskuda… ja peidab endas isiklikku sisemist vertigo’d...
Ma pean olema hull, sest mõeldes etenduse kõige elamuslikumale, vapustavamale osale – osale, kus räigelt matkiti fašistlike massiürituste korraldust Juhi sisenemisel – on mul primitiivselt kahju, et ma ei saanud seda rohkem (ja ei saa seda enam) kogeda, et ma ei saanud (ja ei saa) seda kogeda veel ja veel… piisavalt, lõpuni (jah, sellesse jouissance’i, millega ideoloogiad mängivad, mida nad ajendavad ja piiritlevad, on lõpuniminek – surm – alati sisse kirjutatud).
Ma pean olema hull oma massihirmus – sama hull nagu sundmõtteline kõrgusekartja, kes kannab (ja tõrjub) endas iha viskuda… ja peidab endas isiklikku sisemist vertigo’d...
Sildid: teater, Ühtne Eesti
postitas Jaanus Adamson kell
mai 13, 2010
4 kommentaari:
võib-olla leevenduseks see:
http://www.elu24.ee/?id=260276
:)
Aus autospektsioon... ja juba spekulatsioon, sest "ilmajäetuse tunne" on tõlgendatud surmatungi avalduseks, sisemiseks kuristikuks. "Jah, ma olen fashist, aga ainult niivõrd, kuivõrd olen surmatungi vallas." Eros ja Thanatos, (progressiivsed) elujõud ja (reaktsioonilised) surmaväed... Võibolla on siin peidus aga midagi veelgi hirmsamat: fashism esindab midagi positiivset, mida liberaalsed intellektuaalid (kes me muidugi oleme, kes me mitte olla ei saa :) eitavad, alla suruvad. Elli vaimus võiks ütelda: liiki, keha. Verd. See, et ma tahan lõpuni minna surma naudingus, et ma tahan alluda tumedale jõule ja kaduda, on veel ilus tõlgendus. Kas poleks ausam: ma olengi alati osaliselt fashist, pool minust ihkab sulada rahvuskehasse, olla ainult liha ja veri... Kuidas seda poolt tunnistada, langemata fashismi?
Hei, ma püüan mõista, mida sa küsid, aga ei saa hästi aru ja mul on tunne, et sa ei saanud minust aru - s.t see viimane küsimus sõnastuselt: kuidas seda (lõpuniminemist ihkavat) poolt tunnistada, langemata fashismi? Tunnistamine ei ole langemine, kiusatuse kogemine ei ole veel langemine - ma ju JUBA tunnistasin seda, seda, mida sina nimetad justkui veel (millestki?) hirmsamaks.
Ja muuseas, ühest mu postitusest leiad "rassismi" alt otsides ka sellise mõttekäigu või siis "tunnistuse" (mida võiks nüüd kohaldada ka niinimetatud fashismile): "ma ikkagi arvan, et rassismi (ksenofoobiaga jms) on nagu alkoholismiga – esmalt tuleb sul tunnistada, et, jah, mina, see-ja-see OLEN rassist ja jään selleks elu lõpuni, aga ma võitlen endas sellega, teadvustan seda endas, hoian seda tagasi ja mind toetavad kaasvõitlejad."
Teiseks,
ma arvan, et asi ei ole Veres, Liigis või Rahvuskehas - need on sekundaarsed (ja need metafoorid, asendatavad seega tähistamisahelas: seda, kuidas nimetada seda, millesse täpselt me kastume või sulandume ja mille nimel see toimub, saab nimetada nii ja naa - selge on muidugi see, et see PEAB olema midagi jutumärkides ehedat, aluselist, tõelist vms).
Primaarne on minu meelest subjektiivne Tühik, mida on võimalik millegagi millegi nimel täita (või kogemus/illusioon sellise täitumise võimalikkusest).
Capiche?
Kui ma nüüd uuesti su kirjutatut loen, siis ma taipan, et see sinu hirmus tõde, mida justkui tunnistada ei julgeta, on fashismi positiivsus (mitte lihtsalt selle ilu või lummavus, millele poogitakse külge surmlikkus).
Kirjelda lähemalt, milles see fashismi positiivsus seisneb - rahvuskehandi kaitsmises näriliste eest, rahvastiku väärtuslikuma ja tõupuhtama osa kultiveerimises jne??
Või mida siis?
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht