Teise iha ja tühi ähvardus

Kaks täiendust eelmises postituses üsna lõdvalt esitatud mõttekäikudele – ja lähtun nüüd J. Lacani teoreemidest.
1.
Esiteks, osutasin, et osa Ühtse Eesti kommenteerijaid osaleksid justkui saates "Rooside sõda" – nad apelleerivad oma hinnangutes rahva arvamusele (rahva niiöelda ootustele või lausa otseselt sellele, mida Eesti rahva heaks tegelikult teha oleks tulnud: L. Priimäe sõnul oli tegu coitus interruptus’ega, kuna uut ühiskondlik-poliitilist liikumist ei fundeeritud jne).

Täiendaksin seda mõttekäiku – lähtudes Lacani vormelist "inimese iha on Teise iha" – siis nii, et ühiskondlike subjektide ja sümboolsete mandaatide omajatena (poliitikutena, kunstnikena, küünetehnikutena, reisisaatjatena jne) mängime me tegelikult kõik nii või teisiti mängu "Rooside sõda".
Igasugune inimlik tegevus eeldab minimaalset sümboolset tugipunkti – Teise iha. Selleks Teiseks (või tema esindajaks) võib olla küll konkreetne isik (isa, naine, toimetaja, ülemus), aga eelkõige on Teiseks ikkagi midagi imaginaarset või sümboolset ("ideaalne lugeja", rahvas, Jumal, "etikett", kevad-suvised moetrendid jne).
Teise iha võib olla teadvustatud või teadvustamata, eksplitsiitne või implitsiitne, aktuaalne või potentsiaalne, s.t see iha võib olla ka varjatud, tõrjutud, alles saamises olev iha (iha, mille kontuurid on kujunemisjärgus, mille ruum on tekitatav – mõelgem reklaamidele, mis tekitavad ihasid jne), aga Teise iha või, õigemini, selle iha eeldamine (konstrueerimine, kujutlemine) on alati vältimatu.

Inimese iha ja sümboolne tegevus (tähendustamine), mille eelduseks on Teise iha, ei piirdu iseenesestki mõista inimliku vallaga, see on alati liikunud kosmilistes mastaapides (meenuvad Majakovski read: kui tähti süüdatakse, siis järelikult on seda kellelegi tarvis; või: kui viljasaak ikaldub, oleme järelikult millegagi jumalaid pahandanud – tõime küll ohvreid, aga ju siis jumalad arvasid, et seda oli vähe jne).
Niisiis, lühidalt, mitte ainult Ühtse Eesti kritiseerijad ei mängi mängu "Rooside sõda" (apelleerides sellele, mida rahvas arvas või mida rahvas, riik, poliitkultuur hetkel vajavad...), vaid esmalt ja eelkõige ikka NO99 ise – kogu ÜE projekti käivitajaks oli ju see, mida rahvas arvas (poliitikast ja valitsemisest)... ja mida rahvas peaks sellest arvama (või siis mida ta peaks sellest teadma, kui ta veel ei tea).
Aga ÜE puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ja ainult ihale (ja selle rahuldamisele) tugineva masinaga, vaid rahva (rahuldamata) ihasid indutseeriva ja võimendava masinaga – s.t vähemalt ideaalis ei tohtinuks see olla piksevarras (nagu A. Talvik kirjutas), mis ihad maandab, lukustab, kanaliseerib...
Kui Priimägi rääkis etteheitvalt coitus interruptus’est, siis ei näinudki ma selles niivõrd või ainult tema kahjurõõmu - "kultuuripsühholoogina" peaks ta ju suurepäraselt teadma, et omni anima post coitum triste est (kõik loomad on kurvad pärast suguühet)...
Mida tuleks soovida oma suurimale vaenlasele? Eks ikka desublimeerivat (deidealiseerivat) suguühet ihaldatuga!
Kõige enam paistab EÜ sihikul olevat (ma näen, et ma räägin sellest kui millestki, mis ei ole veel läbi) suhtumine: saak ikaldus ja tähti süüdatakse... so what?, on nagu on.
2.
Teine vastulause iseendale puudutab võimust või potentsiaalsest võimuletulekust (ehk siis näiteks "liikumise" asutamisest) loobumise žesti, mille NO99 justkui sooritas.

Kas ta ikka sooritas selle, kas ta sooritas selle täielikult?
Siin ma võin viidata ühele kunagisele postitusele, kus ma kirjutasin Žižekile tuginedes sümboolse autoriteedi vältimatust virtuaalsusest (potentsiaalsusest): selleks, et ähvardus mõjuks piisavalt efektiivse ja distsiplineerivana, peab see ähvardus jääma (vähemalt teataval määral) tühjaks – ta peab olema varuga, mingit täpsustamata potentsiaali omav ähvardus, s.t olemaks efektiivne ei tohikski võim täielikult realiseeruda, otseseks ja ammendavaks (tühjendavaks) aktiivsuseks üle kasvada. (“Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.”)
Kõige efektiivsemad ja "täidetumad" ähvardused on niisiis paradoksaalselt just "tühjaks", potentsiaalseks, lahtiseks jäetud ähvardused (nõnda on see ka tavasuhtluses: "Küll ma sulle veel näitan..." – aga mida sa siis näitad?; "Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad..." – aga mida ma siis saan? ).
Ähvarduse potentsiaalsus, mis muudab võimu tõeliselt efektiivseks (võim mängib sinuga "kassi ja hiirt"), võib muuta efektiivseks ka vastuvõimu, kontraliikumise.
Kui teatakse, mida karta (vastaste nimed ja nende eesmärgid jne), on tegu hirmuga, mis ajendab ratsionaalselt otsima konkreetseid kaitsevahendeid; kui ei teata, mida täpselt karta, on tegu segaduse ja ängiga. Võimust loobumise tühi žest jättis otsad (meelega) lahti ja muutis ÜE poliitilise "võimuladviku" vaatenurgast (potentsiaalseks) ängimasinaks – kui potentsiaalseks või efektiivseks või tõsiseltvõetavaks, on muidugi iseasi.
Minu jutt siin on mõistagi teoreetiline.