Hallo, Kosmos! Tere, Maa!

9. mail näidati teles pronkssõduri juurde kogunenud inimesi, neil lasti rääkida oma tunnetest seoses Suure Isamaasõja võidupäevaga.

Huvitav oli see, et enamasti lõpetati intervjuu (täiesti haakumatult) küsimusega: "Kas teil on hea/teile meeldib Eestimaal elada?"

Kõik, kuivõrd nägin, vastasid "truult", jaatavalt, aga tundus, et see küsimus nagu ehmatas neid, kainestas, lõi näkku... sul lastakse ilmutada oma inimlikku palet (sa heldid, poetad pisara, meenutad esivanemate kannatusi)... ja siis äkki pöördutakse su poole nagu oleksid sa ikkagi, kõigest hoolimata tulnukas, pärit kusagilt teiselt planeedilt ("... Ja kuidas teile siin meie Maal siis muidu meeldib?").

Kas need, kes tähistavad 9. mail Isamaasõja lõppu on mingite eelduste kohaselt ikka veel riigivaenlased (nõukaaja ihalejad ja eetilises mõttes ebardid, kes sooviksid eestlastele koha kätte näidata)?

Kas meedia haistis ja otsis intriigi (inertsist)? Või lihtsalt tšekkis igaks juhuks? Või kogus ettearvatult/ettenähtult positiivset tagasisidet (suunas seda ise, lõikas sobivaks: näha sai ju eranditult heatahtlikke ja hingestatud kaasmaalasi, mitte veidrikest ätte ja jubedaid baabasid)?

Küsimus on ühe kognitiivse dissonantsi küsitavas, loodetavasti üha enam hääbuvas võimalikkuses - kui sulle Eestis meeldib, siis ei saa sa ju seal mälestada langenuid, ja, vastupidi, kui sa neid seal mälestad, siis ei saa sulle ju Eestis meeldida!

Küsimus "Kuidas teile Eestimaal meeldib?" ei ole kunagi mõjunud nii tülgastavana (nilbelt armuliku, patroneerivana).