NO72

Sirbis alustas O. Karolin The Fall and Rise of Estonia (NO73) arvustamist vormist ja kuigi väitis kohe alguses, et "vorm pole oluline, sisu on põhiline", jõudis ta oma jutuga ikka ja jälle, justkui tahtmatult (imeteldava, samas ikkagi justkui ka küsitava) vormini. Saalist lahkudes kumises tal peas kõnekäänd: "sõin ja jõin seal minagi, ilmselt anti suhugi, aga kõht jäi tühjaks - kuidagi".

Millest selline ebamäärane (vaimne, emotsionaalne?) tühjusetunne, mida ma muuses enda puhul ei täheldanud.

Pakun välja ühe hüpoteesi: tundub, et paljudes vaatajates võis ebamäärase rahulolematuse põhjustada vormi ja sisu vastuolu, täpsemalt, vormi domineerimine sisu üle. Sisu ei jõudnud, ei kasvanud vormile järele. Sisu all pean siin silmas aga elamuslikkust, mis oleks pidanud etenduse "vormiga" (mastaapsusega, tehniliste lahenduste keerukuse ja nõudlikkusega jms) olema mingis sobivamas või õigemas vahekorras.

Kas ei tekitanud juba etenduse mastaapsus jne ise mingeid eriliselt kõrgendatud ja isegi põhjendamatuid sisulisi ootusi (isegi kogenud teatriinimesed paistsid elevil lastena ootavat etenduselt ei tea mida... justkui poleks nad enne NO99 lavastusi ja "Eesti tsüklit" näinudki)? Ja too (puudulik) elamuslikkus ei tähenda mitte niivõrd puudulikku kunstilist elamust, teatrielamust (märkimisväärseid kunstilisi puudujääke ükski kriitik vist ette ei heitnudki), vaid midagi enamat – puudulikku rahvuslikku elamust.

Öeldes "julmalt": etendus ei olnud piisavalt "fašistlik".

Vastusena kellegi küsimusele oma muljete kohta jõudsin juba kirjutada (tsiteerin ennast): "Kunst, eriti kunst, mis kõnetab ja puudutab masse (siin ja praegu), millel on mastaapsust, mis kerkib "keskmisest" kõrgemale, vaatab kaugemale jne jne peab olema ÜLENDAV ja KONSOLIDEERIV" (ja viitaks siis juba ka ühele kunagisele blogisissekandele: „...inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu..“ – Kas meil aidati üle saada vastikusest teiste, eestlaste suhtes? Ütleks, et kokkuvõttes mitte.)

Lühidalt, kui oma riskantne mõttekäik kokku võtta, on siis nii, et iga vormilt mastaapne etendus, mis räägib Rahvast, rahva Saatusest, on juba sisemistelt eeldustelt "fašistlik" (iga teatrikülastaja ootab alateadlikult Suure – st ühendava ja meeliülendava – Jutustuse jutustamist).

Kui etenduses jääb kas tahtlikult (ükskõik kui motiveeritult või kontseptuaalselt) või siis tahtmatult domineerima enesekriitilisus (kriitiline pilk meile endile siin ja praegu), võib arukamgi teatrikülastaja olla seletamatult häiritud, kogeda mingit je ne sais quoi-ebamugavustunnet (üks asi, mida etendusele ette heideti oli tasakaalustamatus, ühekülgsus – ilmselgelt jäi ju puudu eestlaste HEROISEERIMISEST, aga sellist puudjääki on endale ebamugav teadvustada ja piinlik tunnistada).

Suurvormid, isegi kui nad on ainult suhteliselt (tinglikult, tehniliselt) võttes suurvormid, eeldavad Suuri Tundeid, kui nad on rahvuslikel teemadel, siis Suuri Rahvuslikke Tundeid – selleks, et mõjuda eetiliselt ja kunstiliselt "legitiimsena", tuleb neil vormidel häälekamalt osaleda rahvusliku viktimiseerimise diskursuses.