Panteismist ja psühholoogiast

Jätkuks eelmisele postitusele – võib-olla tuleneb see minu eripärast, isiklikest kalduvustest, kuid mul on eesti kirjandusteadust ja -kriitikat lugedes sugenenud ajuti tunne tõrjuvast või lausa eitavast suhtumisest psühholoogiasse. Ma ei pea selle all silmas umbusklikku (ja naiivset) suhtumist psühhoanalüüsi – pigem üldistaks või laiendaks Tiit Hennoste kunagist ülestunnistust, et ta tahaks kirjandusest kõneldes alati (olgu tegu "postkolonialismi" või mõne muu kontseptuaalse lähenemisviisiga) igasuguse "psühho" maha või välja kraapida.

Mainisin eelmises postituses, et Tuglase "Felix Ormusson" on minu meelest huvitav just psühholoogia tõttu, kuid ütlen nüüd täpsuse huvides, et seal on tõepoolest täheldatav ka põgenemine psühholoogia eest - loobumine psühholoogiast ja viskumine "panteismi" (J. Undusk järgibki just seda liini, saab sellele teosest tuge).

Esmalt näide sellest, mida ma mõtlen "psühhologiseerimise" all, järgnevas lõigus mõtestab Felix Marioni hingeelu: "Kuid jälle ma küsin: mis on Marion? kes on Marion? Ma hakkan osalt mõistma ta arenemist. (…) Või õigemini, ma aiman, kuis oleksin ise neis tingimusis arenenud."

Edasi lugedes hoomamegi, et pilt Marionist on Felixi enda idealiseeritud sentimentaalne peegeldus või projektsioon: kirjeldades 18-aastase Marioni hingeelu paljastab 26-aastane Felix iseenda kohtumist seksuaalsusega (nn "fantaasia läbimine" ning kohtumine seksi ja/või surmaga on Tuglasel korduv (initsiatsiooni)motiiv) ehk siis – Felix näeb ja imetleb Marionis iseennast (hüsteeriku subjektipositsioonid on läbivalt dünaamilised, liikuvad) ja tema idealiseeritud samastumisobjektiks ongi kas noor tüdruk või siis – mida miskipärast siiani täheldatud ei ole, kuid mis on liigagi ilmne – sootu lapsuke, väike kuldse peaga poisipõnn:

"Marion armastas kord oma õde lapse südamliku kiindumusega – ja nägi äkki himurat naeratust kurtisaani õhetaval näol! Ta armastas mind noore tüdruku süütu armastusega – ning nägi – oh, selleks, mis ta minus nägi, ei leia ma küllalt sõnu! Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi, – kuni kannatused ta karastasid ning ta huulile tardus valus-irooniline naeratus."

Meid ei tohiks selles lõigus eksitada, et Felix räägib Marionist – samu "kannatusi" on ta ka ise läbi elanud vastamisi naise (Helene) küpse, paheliselt mõjuva seksuaalsusega.

Kuid siit jõuamegi kohe tolle iseloomuliku ärapöördumiseni "psühholoogiast" – tõesti, tõesti, justkui oleks ta psühholoogitsemisega juba liiga ohtlikult (reetlikult) kaugele läinud võtab Felix (Tuglas) kohe kõik tagasi ja laseb naisel (Marionil) sulguda mingisse igavesti mõistatuseks jäävasse taimsesse eksistentsi (hea tahtmise korral võiks siin siis taas ära tunda mehe "panteistliku" elutunde – tolle kirjandusliku panteismi, kuhu päris elu ja psühholoogia eest peituda): "

Ja kui ma ka teaksin ta minevikku, mis oleks mul sellest kasu? Ta ise jääb mulle ometi igavesti saladuseks, nagu lill rannal, nagu pilv, mis üle lainete rändab."

Ärme räägime päris naistest, sellest, mida nad tegelikult tunda võiksid, see on liiga reetlik mehe enda suhtes (ja see ei ole "kirjanduse" asi) – räägime parem igavesest mõistatusest, lilledest, pilvedest ja lainetest, mille keskel lapsena lullitada tahaks.