Laskumine

Inimese elukäigu üheks levinud kujundiks on mäkketõus, rühkimine tipu suunas, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kosinski kirjeldab seda - vastupidi - kui kiirlaskumist:
"Laskumine oli nagu elu ise: kui seda armastada, siis armastada iga hetke sellest, rakendada iga hetk kõik oskused kiiruse teenistusse. Pealegi, laskudes alla nendelt lumelagendikelt, haarab ta need endale, justkui oleksid need siin vaid tema tarvis, ta omandab need lennult, aga juba hetke pärast on see kõik kadunud. Lõpuks jääb talle vaid mälestus omaenda mäest."
(Jerzi Kosinski, "Kohtamine tundmatuga", lk 253)