Kõige, kõige...

Theodor Adorno kõige tsiteeritumaks väiteks psühhoanalüüsi kohta on kahtlemata üks tema aforistlik paradoks "Minima Moralia’s": “Psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema liialduste” (“An der Psychoanalyse ist nichts wahr als ihre Übertreibungen”).
Kuidas seda mõista? Kindlasti nii ja naa (Adorno “negatiivse dialektika” vaimus), kuid ühe võimaluse selle väite mõtestamiseks sain Bruno Bettelheimi raamatust “Muinasjuttude võlujõud”.
Tabasin nimelt ära lihtsa tõe: psühhoanalüüsil on liialdades õigus sedavõrd, kuivõrd tema uurimisobjekt – meie hingeelu teadvustamata dünaamika – on ise äärmuslikult LIIALDAV, st vastuolulistel ja äärmuslikel liialdustel põhinev.
“Väike laps elab äärmustes: ühel hetkel tunneb ta end täis viha põlastusväärse ja räpasena, järgmisel aga süütuna, kusjuures kõik teised tema ümber on kurjad olendid.” -
“Just nii kogeb laps maailma: kas täiesti taevalikuna või põrguna,” kirjutab Bettelheim.
Lühidalt, kõik on lapse jaoks kõige-kõige... kas kõige parem või kõige halvem (emakuju võib lõhestuda kurjaks nõiaks või heaks haldjaks jne).
Ja see, mida Bettelheim kirjutab infantiilsete hingeeluliste liialduste kohta, kehtib tegelikult meie kõigi – ka täiskasvanute – teadvustamatuse dünaamika puhul: vastuolulistes liialdustes heitlev laps säilib meis alatiseks.
Muuseas, vaatan, et Adorno ja Bettelheim paistavad neil piltidel nagu kaksikud.