Vale korrus

Eile sisenesin Rahvusraamatukogus lifti, soovides nagu ikka sõita humanitaarsaali, mis asub 7-ndal korrusel.
Enne mind olid lifti sisenenud paar noort, nägin, et 7-le oli juba vajutatud, ise vajutasin 6-le. Kui uksed 6-l avanenesid, sain aru, et miski on viltu ("... see pole ju see korrus...") ja kulus paar sekundit taipamiseks, et olin ISE nupuga eksinud.
Tavaliselt selliste pisieksituste üle ei juurelda, ega minagi kohe, kuid hiljem tekkis ikkagi psühhoanalüütiline miks-küsimus. Kohe meenus ka üks koht Bruno Bettelheimi raamatust, mida eelmisel päeval olin lugenud, ja mis võis mind mõjutada.
Bettelheim osutab seal ühe muinasjutu "ebatäiuslikkusele", nimelt jäävat seal "selgusetuks, miks alguses nimetatakse seitset lehma ja siis ei kuule me midagi neljast lehmast pärast seda, kui kolm vahetati maagiliste asjade vastu".
Niisiis oli 7 lehma mainimine seal sisuliselt põhjendamatu, muinasjutuline klišee (mulle jäi kuidagi hämaralt meelde, et oleks pidanud 6 lehma olema: 3+3).
Mida mu eksistus (7 asendamine 6-ga) siis paljastas - tõrksust mis tahes KLIŠEEDE suhtes? Kindlasti midagi veel.
Kohe lambist üks paralleel - kas minu raamatukoguskäimine pole mitte valmistumine sisenemiseks (intellektuaalsele) turule, kus oma "lehmad" tuleb vahetada maagiliste, st VÕIMU andvate asjade vastu (mainitud muinasjutus saatis ema "lollikese" turule lehmi müüma)?
Minu lehm - või lemmikhobu, millel ma ratsutan - ongi psühhoanalüüs.
Lühidalt, ma ei taha kaubelda psühhoanalüütiliste klišeedega.