Reisipoeesia

Olen hakanud nüüd juba teadlikult välja kirjutama teatavaid - formaalselt võttes täiesti banaalseid - lauseid, mis teoste endi kontekstis mängivad küll kaunis kõrvalist või lausa tähtsusetut rolli (esinevad sidematerjalina vms), kuid kargavad minu jaoks teravalt, hingekriipivalt ESILE ja mõjuvad kui killuke POEESIAT...

“Mul on alati raha varuks, et saaksin reisile asuda.”
(S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”)

"Levanter tundis mõnu mõttest, et võib lennata tagasi New Yorki niipea, kui ta seda vaid soovib."
(J. Kosinski, "Kohtamine tundmatuga")

“Kui ta tahaks, võiks ta kuhugi reisida, isegi mõneks ajaks välismaale sõita. Ta võiks näiteks Pariisi sõita.”
(P. Auster, “Klaaslinn”).