Reklaamikool: mida teha, kui oled gay

Hävitada, hävitatud saada

"Teispoole meresid ma lähen ja päikesepiste elan üle ja kõik, mis mul on, annan ma ära, aga mitte mehe eest, sest nemad tahavad ise hävitada ja mitte hävitatud saada. Sellepärast nad romantiliseks armastuseks ei sobigi."
(Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad")
Selle tsitaadi puhul pani mõtlema kõneleja positsioon, s. t. tema (kui naise) suhe romantiliseks armastuseks sobivatesse naistesse: on see mehelik/aktiivne (ise hävitada tahtev) või naiselik/passiivne (ise hävitatud saada tahtev)?
Viimasel juhul sooviksid niisiis mõlemad osapooled armastuses kui teatavas teineteist peegeldavas suhtes hävitatud saada (teineteisesse hävida või kuidas seda iganes mõtestada).
On see romantilise armastuse valem?
Esimesel lugemisel tundus mulle ausalt öeldes kuidagi automaatselt, et kõneleja ihkab ise mehe, s. t. hävitaja positsiooni (minu mehelik-lame arusaam?).

Mehelikust pilgust

Laura Mulvey kirjutises “Visuaalne nauding ja narratiivne kino” on juttu skopofiiliast (vaatamisihast ja -naudingust) ainult meheliku ja heteroseksuaalse pilgu seisukohalt; pilgu objektiks on tal alati naine.
Mulvey eristab meheliku vaatamisnaudingu kaht võimalust: SADISTLIK (naise “väärtuse vähendamine, süüdioleva objekti karistamine”) ja FETIŠEERIV (naise “ülehindamine, naisfilmitähtede kultus”). Ühtlasi on need mehe alternatiivid toimetulekuks naise kui kastratsioonihirmu tekitajaga.
Emil Tode “Raadiot” lugedes tulin mõttele, et gay-jutustaja suhtumises Liz Frantzi kui diivasse on naisobjekti lõhestumine kastreerituks (puudulikuks ja halvustatavaks) ja mittekastreerituks (täiuslikuks ja jumaldatavaks) palju teravamalt, vahedamalt esil kui seda hetero-pilgu puhul võiks täheldada – gay’d on siin paradoksaalselt palju “mehelikumad” (s. t. palju äärmuslikumalt naist lõhestavad) kui mehed ise.
Kas gay’de suhtumises naistesse ei paljastu tõde naiste endi vaatamisiha kohta kui nende pilgu objektiks on teine naine (nartsissistlik rivaalitsemine versus imetlev samastumissoov)? Kas pole naised siin veelgi “mehelikumad” kui gay’d?
Lacanist lähtudes tulekski muideks järeldada, et kõige agressiivsemad ja samas ülistavamad – need kaks dialektiliselt seotud suhtumist esinevad juba subjekti kõige primitiivsemal, eeloidipaalsel arengutasandil – ei olda mitte niivõrd seksuaalobjektide, vaid pigem imaginaarsete samastumisobjektide suhtes, s. t. selliste kehakujundite (imagote) suhtes, mis on subjekti Ideaal-Minaks. Naiste Ideaal-Minaks on aga normaaljuhul teine naine, õigemini terve plejaad teiste naiste kujutisi.
Filmiteoorias tuleks niisiis pilgu analüüsimisel rääkida järjekindlamalt eeloidipaalse "peeglistaadiumi" tagajärgedest, mitte hüpata kohe (nagu Mulvey) meeste oidipusliku kastratsioonihirmuni – nii saaks teoreetiliselt hõlmata mitte ainult meeste, vaid inimolendite kui selliste vaatamisiha.

Pildil on diiva Lauren Bacall (Perske), Iisraeli presidendi Shimon Perezi nõbu.

Elegants

"Elegants on oskus sobitada maitsetuid asju, mis kokkuvõttes mõjuvad võluvalt."
(Arné Niit, Quelle kataloog sügis-talv 2007)
Kas selle määratluse täpne sümmeetriline inversioon annaks maitsetuse definitsiooni - elegantsete asjade kokkupanu sellisel viisil, et tulemus EI OLE võluv?
Elegantsuse - ja selle vastandi - elementaarseks eelduseks niisiis on, et tervik (1) ei peegelduks osas ja (2) poleks osade n-ö mehhaaniline summa.