reede, 21. märts 2008

Hävitada, hävitatud saada

"Teispoole meresid ma lähen ja päikesepiste elan üle ja kõik, mis mul on, annan ma ära, aga mitte mehe eest, sest nemad tahavad ise hävitada ja mitte hävitatud saada. Sellepärast nad romantiliseks armastuseks ei sobigi."
(Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad")
Selle tsitaadi puhul pani mõtlema kõneleja positsioon, s. t. tema (kui naise) suhe romantiliseks armastuseks sobivatesse naistesse: on see mehelik/aktiivne (ise hävitada tahtev) või naiselik/passiivne (ise hävitatud saada tahtev)?
Viimasel juhul sooviksid niisiis mõlemad osapooled armastuses kui teatavas teineteist peegeldavas suhtes hävitatud saada (teineteisesse hävida või kuidas seda iganes mõtestada).
On see romantilise armastuse valem?
Esimesel lugemisel tundus mulle ausalt öeldes kuidagi automaatselt, et kõneleja ihkab ise mehe, s. t. hävitaja positsiooni (minu mehelik-lame arusaam?).

Sildid: , ,

4 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

laupäev, märts 22, 2008  
Anonymous Anonüümne ütles ...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

teisipäev, märts 25, 2008  
Blogger dzhungel ütles ...

'each man kills the things he loves' -> 'kõik tapavad kord armsama ..' tõlkes siis mehelik positsioon tugevneb? klapib mu oma arusaamadega tõlkimise olemusest. o.w. vist räägib rohkem hävitatu positsioonilt - aga eks ta ju old romantiline ka.

pühapäev, märts 30, 2008  
Blogger Jaanus Adamson ütles ...

"Igaüks tapab selle, mida armastab" - romantilise armastuse puhul (väidab Lacan) ei taheta tappa mitte niivõrd teist isikut, vaid pigem iseenda "peegelpilti", ideaalset kujutist iseendast, mida teises isikus nartsissistlikult armastatakse. Romantiline armastus on ses mõttes teine nimi imaginaarse teise kaudu realiseeruvale enesearmastusele, see on n. ö. võõrandav armastus, kus ollakse sõltuvad TEISEST, tajutakse end minana teise lõksus - sealt ka agressioon teise (kui iseenda ideaal-kujutise valdaja, peegeldaja) vastu: "mina on teine" (Je est un autre). Ses mõttes läks ka Oscar Wilde'i Dorian Gray lõpuks noaga kallale TEISELE, s. t. iseenda ideaalsele kujutisele, võõrandunud, välisele peegelpildile iseendast, mida ta üle kõige armastas. Puhas romantiline zhest. Niisiis sümmeetria: armastus on enesearmastus, hävitamine on enesehävitus.

esmaspäev, märts 31, 2008  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht