Catherine Breillat' "Sinihabe" (2009)

Üle väga pika aja jälle Pimedate Ööde filmifestivalil – Catherine Breillat' "Sinihabe", ka tema kõmulist "Romanssi" käisin kunagi pöffil (1999?) vaatamas.

Filmis kaks tasandit (liigutakse ühelt teisele ja tagasi):
1) kaks väikest tüdrukut, õed maja pööningul kuskil 1950ndatel vist (rezhisöör Breillat ja tema aasta vanem õde olid just samas eas 50ndate alguses); noorem õde (Breillat alter ego) loeb vanemele õele entusiastlikult ette muinasjuttu Sinihabemest, laste naljakad kommentaarid loetule, kuid algusest peale on õhus väikest terrorit, kuigi lapsikult süütut (vanem õde ei taha kuulata lugu koletisest, ta on liiga "sensitiivne", kuid noorem käib õhinal peale); filmi lõpus kukub vanem õde ootamatult alla ühest avatud luugist ja sureb – mida on sellega tahetud öelda?
Kuigi diskreetselt, on muinasjutu sisusse (fiktsiooni) kuuluv traagika ja vägivald toodud reaalsuse (ehk siis muinasjutu ettelugemise, fiktsiooni jutustamise) tasandile – vanem õde astub kogemata üle serva just tänu loo kuulamisest tekkinud hingelisele segadusele.
Tahetakse sellega öelda, et lood, mida me jutustame, ei ole kunagi süütud, et need võivad meid terroriseerida ja et lugudel võib elus endas olla traagilisi tagajärgi (erinevalt muinasjuttudest, kus kõik lõppeb õnnelikult)?
2) Muinasjutt, kuhu noorem tüdruk end sisse loeb ja mis meie ees tükk tükilt lahti rullub, on aga tinglik, väheste vahenditega loodud "kostüümidraama"(15.-17. saj?) täis nii-öelda freudistlikke motiive ja sümboleid (nagu muinasjutud ikka).
Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, kuid mitte eriti sagedane – põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil – keeld tekitab iha (ei ole iha ilma Seaduse ja üleastumiseta), kuid võti on maagiline, veri ei kao sellelt (taas levinud motiiv) ehk siis süütuse kaotamist ei saa enam ära kaotada, tühistada või varjata Isanda eest.

Karistuseks on surm ja siingi – nagu ma eelmises postituses kirjutasin – on surm seksuaalsuse korrelaat (ühtki otsest viidet seksuaalsusele pole ei muinasjutus ega ka filmis, kuid me loeme selle välja karistuse põhjal: seksuaalselt üleastunud, ihale allunud või – öelgem siis lihtsalt, et ihalevad – naised traditsiooniliselt tapeti).
Teisalt räägib muinasjutt lastele õpetlikult muidugi sellestki, et minnes oma ihas lõpuni võime jõuda millegi kohutavani, mis ületab meie soovid (oodatud rahuldus ja saadud rahuldus ei lange kunagi kokku, need ei ole kunagi vastavuses – seda, mida me neurootikute ja mittevalgustatutena saame või usume saavat, on alati kas liiga vähe või liiga palju).
Ja teatud mõttes on too "keelatud ruum" muidugi muinasjuttu lugeva või kuulava väikese tüdruku (Sinihabeme noore naise) enda sisemine fantaasiaruum, hirmude asupaik (seksuaalsuses on midagi sadistlikku jne jne).
Üks asi hakkas silma, kui rääkida Breillat’ kriitilisest, feministlikust positsioonist: keelatud ruumis rippusid poodud naised, neid oli silmatorkaval viisil just kolm – miks? Naiste asetus, see, kuidas nad olid üles riputatud, nende konfiguratsioon meenutas kolme mehe rippumist ristil, Kolgatal.
Niisiis teatav "ikonograafiline", kuid negatiivi pööratud ja seejuures üsna diskreetne tsitaat – viide mitte lihtsalt naistele kui "ohvritalledele", vaid meestekeskse religiooni õudsele pahupoolele (lunastus põhineb naise ihade sulgemisel keldrisse, nõiajahil jne).
Poodud naisi väga detailselt ei näidatud, kuid nägime, et neil olid pikad, abjektsed varbaküüned (elajad, loomalikkus), Sinihabeme rõivastuses oli aga viiteid katoliku preestri rüüle.
Aga kokkuvõtteks –
laste väärkohtlemises süüdistatud lastepsühhiaatri Bruno Bettelheimi järgi räägib see muinasjutt meile ANDESTAMISE vajalikkusest, selle paratamatusest.
Alternatiiv: sa lihtsalt kaotad pea (lõpustseenis on Sinihabeme pea naise liual nagu Olovernese oma).