Armastav lugemine

"Sa kirjeldad mulle siis lühidalt, eks ole, kuidas seal on, Sinu elu, Sinu korter, Sinu teed, vaade aknast, söök, et saaksin natuke kaasa elada," kirjutas armunud Franz Kafka Prahast Milena Jesenskale Viini ("Kirjad Milenale").
Tõnu Õnnepalu "Flandria päeviku" esimesi lehekülgi lugudes tekkis tunne, et kui Õnnepalu oleks Milena ja mina oleksin Franz, siis võiks seal kirjutatu mind väga huvitada, kõik see jutt sellest, kuidas seal on ja mis seal kasvab, vaated aknast jne, näiteks:
"Muruväljaku taga on madalamate pöökpuude tume viirg, nende servas on õhk alati natuke udune, sinakas. Ühes nurgas on isegi nulud, need on muidugi päris mustad. Nulgude tagant algab ilma igasuguse üleminekuta suhkrupeedipõld, aga see siia ei paista."
Aga kuna ma ei ole autorisse armunud nagu Franz Milenasse, siis pole ma ka paarist esimesest leheküljest siiani kaugemale suutnud lugeda.
Mõnikord kirjutavad kirjanikud justkui armunutule, neisse endisse eeldatavalt armunud lugejatele (ideaalsetele lugejatele?).