Reisipilte: Berlin, Leipzig, Dresden

BERLIN

Holokausti-memoriaal Berliinis –

erakordselt huvitav kogemus staatilisest (ehitus)kunstist, mis suudab tähenduste tasandil olla HÕLJUVALT, lendlevalt kujundlik.

Oli üllatav kui kiiresti, hetkeliselt tekkis vaadates üha uusi mõtteseoseid vastavalt enda paiknemisele objekti suhtes (mis nurga alt vaatad, kas vaatad eemalt või "seest" jne).
Kuigi tähendustamise üldine raamistik oli (eelteadmiste tõttu) kindlalt paigas, olid terviku tähendusaspektid pidevas liikumises, voolamises, fikseerimata.
Puudusid ka igasugused mõtestavad tähised, selgitavad kirjad, ei mingit viidet juutidele, nii et eelteadmisteta oleks võimatu olnud taibata MILLEGA on üldse tegu, mis olevatki olnud idee: tekitada tunne hingetust, anonüümsest süsteemist, mis on jõudnud ebainimlikkuse, tähendusetuseni (samas olevat arhitekt Eisenman soovinud sedagi, et inimesed hakkaksid memoriaalis paiknevaid käike kasutama "kiirteena" kvartali teise otsa - argipraktika tõrjuks "püha" tähenduse).
Kokkuvõttes mõjus ehitis tegelikult palju enamana kui mõrvatud juutide memoriaalina - 20. sajandile (ja modernismile) omaste eksistentsiaalsete õuduste ja metafüüsiliste ängide ("Jumala surma") metafoorina.
Algselt kavandatule olevat alles hiljem poogitud juurde maa-alune "infopunkt" (Ort der Information), kus kirjas kõigi mõrvatute nimed –

ei leidnud ega ka otsinud seda, võib-olla oleks siiski pidanud.
Labürindina mõjuva ehitise südamest avastasin kogemata hoopis maa-alla viiva ukse kirjaga "Notausgang/Emergency Exit", kuid ei söandanud minna seda katsuma – kuidagi õõvastavalt või absurdselt mõjus see (mis häda mul siis on, millise hädalisega peaksin samastuma?).

Aga võib-olla siis SEAL oligi info – neile, kes vajasid hädasti väljapääsu absurdist, arusaamatusest.

Unter den Lindenilt avanes vaade ilmselt SUURIMALE REKLAAMILE, mida ihusilmaga näinud olen.

See asus Bebelplatzil paikneva Humboldt-Universitäti hoonel -

restaureerimistööde tõttu oli hoone esikülg kaetud dekoratiivse (ilmselt ajaloolist fassaadi kujutava) kangaga ja osa selle kanga pinnast oli eraldatud Mercedes-Benzi reklaamile.
Pilt õigusteaduskonna sildikesest Saksa autotööstuse tohutute rataste all oli kuidagi liiga kõnekas, et seda mitte talletada.
Just siin, Bebelplatzil põletasid natsid 1933. aastal rituaalselt raamatuid.

LEIPZIG

Leipzigist veidi väljas asuv Rahvastelahingu memoriaal (Völkerschlachtdenkmal), mille juurde polekski sattunud, kui meie kohalik võõrustaja Anu meid sinna autoga poleks sõidutanud – väidetavalt Euroopa suurim, 1913. aastal valminud monument meenutab koalitsioonivägede võitu Napoleoni üle 1813. aastal ja kõiki langenuid.

Nii mõõtmetelt kui ka esteetikalt mõjus memoriaal MONSTROOSSELT– nagu inertne võõrkeha, õõvastav relikt mingist teisest ("arhailisest", müütilisest, tsivilisatsioonidevälisest) maailmast.
Ehitises olevat viiteid Saalomoni templile (ehk siis ka vabamüürlusele), kuid ei oska kommenteerida…
Igal juhul on pärast selle nägemist raske ette kujutada, et Saksamaal võiks leiduda monumente, mille esteetika mõjuks veelgi "fašistlikumalt" ("fašistlikult" kipub tänapäeval mõjuma muidugi igasugune ideoloogilis-mütoloogiline monumentaalne sümboolika – pole ime, et just siin armastas Hitler Leipzigis oma rahvale kõnelda).

DRESDEN

Dresdenist jäi mulje, et kunagi maatasa pommitatud linna ülesehitamine käib siiani (ja tegelikult käibki) ja et see on siiski lootusetu, KAOTATUD üritus.
Juba jaamahoonest väljudes hakkasid silma "augud" keset "sotsialistlikku modernismi".
Eks taastatud barokki ja säilinud kuninglikke aardeid sai muidugi imetletud, aga ikkagi kurvastav.

Muud ei lisakski.