Aegluse "avastamine"

Olen pisut kokku puutunud Tartu turustamisega (nii sise- kui ka välisturistidele) ja tean, et ühe tunnusena on väliskülastajate poolt (kui neilt on palutud tagasisidet) välja toodud see, et "aeg liigub siin aeglasemalt".
Laupäeval Tartus olles tundsin Kaubamajast väljudes, et "isegi uksed avanevad ja sulguvad siin aeglasemalt kui Tallinnas", mis ei saa ju olla "objektiivne" tähelepanek (automaatsüsteemide puhul on kindasti kasutusel standardlahendused, neid ei reguleerita kohalikku eripära – näiteks mingit üleüldist "aeglast" elutempot – arvestades), tunne lähtus kindlasti "kuvandist" (tõlgendame meelteandmeid eelarvamusele tuginedes) ja võimendus ehk sellestki, et neurootiku siseelu on "võõras" linnas kärsitum, intensiivsem ja aktiivsem (osa terviku asemel, uks linna asemel: justkui oleksin selle ukse kaudu saanud MÄRGI, et Tartu reageerib mulle, minu lähenemisele, minu soovidele kuidagi loiu, passiivse või isegi nagu sellise kergelt tõrksa või vigurdava linnana).
Kaupluste ustega on mul ausalt öeldes olnud ka Tallinnas mingi "kamm" –
fotosilma reageerimisprogrammi seisukohalt ei liigu ma justkui õiges "rütmis", näiteks sulguvad uksed (kõmm) täpselt minu nina ees ega avanegi enam ja ma jään lolli näoga ringi vahtima ja saan aru, et ma pean nüüd paar sammu tagasi astuma ja nagu idioot uuesti tulemist mängima, et kordussignaal anda ja robot käivitada ("Saad, sa, ükskord aru, et ma olen SIIN"!); vahel on mul tekkinud ka tunne, et ma olen nähtamatu, eeterlik olend, kelle liikumine jääb "süsteemile" tabamatuks.