Lugemine ja logelemine

Võtame sellise teema nagu - puhkus.
Oletame, et puhkuse ajal tahab inimene logeleda ja tal on miskipärast ettekujutus, et logelemise juurde kuulub heade raamatute lugemine.
Aga heade raamatute lugemine ei sobi selle inimese jaoks logelemisega kokku, sest tal tekib lugedes vaimne erutus (kui raamat teda esimesel kolmandikul ei eruta, jätab ta selle nagunii pooleli).
Vaimselt erutudes on ta aga sunnitud lugemise katkestama, sest vaimses erutusseisundis tahab ta end füüsiliselt liigutada (teame ju, kuidas erutunud inimesed edasi-tagasi käima hakkavad jne), ta on rahutu, tal tekivad mõtted: "Teeks midagi! Käiks kusagil!" ja ta aktiviseerub - ta ei suuda taluda logelemist kui olemuslikult passiivset seisundit.
Hea raamat on alati pingestav, vaimselt kurnav, vajadus vahelduseks, puhkepausideks on loomulik - aga puhkusel, eriti suvepuhkusel on raske taluda ja realiseerida sundmõtet lugemisest kui järjekindlast ja süvenevast intellektuaalsest tegevusest...
Nii jätabki see inimene tõenäoliselt selle raamatu pooleli, sest - see ei anna rahu ja vaevab, ei lase tal ei füüsiliselt ega ka vaimselt logeleda: ta lükkab selle raamatu lugemise lihtsalt edasi, kujutledes (irratsionaalselt), et ta loeb seda edasi siis, kui tal selleks rohkem aega on (!), s.t kui ta parajasti ei PUHKA, kui tal puhkus läbi on ja on võimalik lugemisele korralikult - autori vääriliselt - keskenduda.
Ja ta võtab ette järgmise hea või veelgi parema raamatu.
Jne.
Jne.