On vajadus muuta kirjanduse jõujooni
Vaatasin otsisõnu, neid, millega siia blogisse on jõutud, ja avastasin ühe sellise huvitava kirje: "jaanus adamson+berk vaher+loss".
Tähendab, keegi on huvitunud, kas või mida mul siin blogis on Berk Vaheri kohta öelda olnud.
Selle tõukel tsiteeringi üht lõiku Sirbis ilmunud Berk Vaheri kirjutisest nullindate kirjanduse kohta ("Üle õue lendas linde..."), ta kirjutab seal Hasso Krullist nii: "et kümnendihaku postmodernistlike teooriate vahendajast on tänaseks saanud ennekõike uuspaganliku vaimulaadi triksterlik kandja, ütleb kümnendi jõujoonte ja nende muutmisvajaduse kohta ka nii mõndagi".
Lugedes väljendit "muutmisvajaduse" ei uskunud ma kohe oma silmi ja lugesin lausa mitu korda – "muutmisvajaduse…"
Isegi kui see on vääratus, on see ilmekas, väga karakteerne vääratus…
Tähendab, kirjanduslike jõujoonte puhul ei ole tegu mitte lihtsalt mingite muutumiste, trendide või suundumustega, mis tekivad, kujunevad kuidagi iseenesest jne.
Ei. Kirjanduse puhul on tegu "muutmisvajadusega", vajadusega midagi muuta, Berk Vaheri poolt (ja antud juhul siis Krulli näitel, Krulli kui kompassi kasutades) tunnetatud ja meile kätte näidatud vajadusega.
Küsimus on nüüd selles, et kes neid jõujooni õiges, vajatavas suunas muutma (painutama, õgvendama) hakkab?
See on ju lausa omaette töö või kutsumus või passioon minu meelest...
Ja mis suunas ikkagi – kas uuspaganluse või mida iganes selle all mõeldakse suunas?
Ja kuidas seda ikkagi teha – kas käärime lihtsalt käised ülesse ja hakkame muutma (näiteks "uuspaganlikku" luulet propageerima)?
Kas hakkame muutma, sest on selline vajadus kirjandust muuta, suunata, teda vajatavas suunas suruda…?
Tähendab, keegi on huvitunud, kas või mida mul siin blogis on Berk Vaheri kohta öelda olnud.
Selle tõukel tsiteeringi üht lõiku Sirbis ilmunud Berk Vaheri kirjutisest nullindate kirjanduse kohta ("Üle õue lendas linde..."), ta kirjutab seal Hasso Krullist nii: "et kümnendihaku postmodernistlike teooriate vahendajast on tänaseks saanud ennekõike uuspaganliku vaimulaadi triksterlik kandja, ütleb kümnendi jõujoonte ja nende muutmisvajaduse kohta ka nii mõndagi".
Lugedes väljendit "muutmisvajaduse" ei uskunud ma kohe oma silmi ja lugesin lausa mitu korda – "muutmisvajaduse…"
Isegi kui see on vääratus, on see ilmekas, väga karakteerne vääratus…
Tähendab, kirjanduslike jõujoonte puhul ei ole tegu mitte lihtsalt mingite muutumiste, trendide või suundumustega, mis tekivad, kujunevad kuidagi iseenesest jne.
Ei. Kirjanduse puhul on tegu "muutmisvajadusega", vajadusega midagi muuta, Berk Vaheri poolt (ja antud juhul siis Krulli näitel, Krulli kui kompassi kasutades) tunnetatud ja meile kätte näidatud vajadusega.
Küsimus on nüüd selles, et kes neid jõujooni õiges, vajatavas suunas muutma (painutama, õgvendama) hakkab?
See on ju lausa omaette töö või kutsumus või passioon minu meelest...
Ja mis suunas ikkagi – kas uuspaganluse või mida iganes selle all mõeldakse suunas?
Ja kuidas seda ikkagi teha – kas käärime lihtsalt käised ülesse ja hakkame muutma (näiteks "uuspaganlikku" luulet propageerima)?
Kas hakkame muutma, sest on selline vajadus kirjandust muuta, suunata, teda vajatavas suunas suruda…?
Sildid: kirjandus
postitas Jaanus Adamson kell
juuni 13, 2010
13 kommentaari:
Ega minagi nüüd hästi oma silmi usu. Mismoodi saaksid kirjanduslikud jõujooned tekkida iseenesest, kui kirjandus ei teki iseenesest, vaid ikka kellegi kirjutatuna? Iga kirjanduskriitiline sõnavõtt kujundab neid jõujooni, rõhutab, muudab või ennistab; ehk võiks siin hoopis küsida, kas on õige kõnelda "vajadusest", kui tegu on paratamatusega? Võib muidugi ka demonstratiivselt keelduda neid jõujooni muutmast, aga kas see saab reaalselt õnnestuda? Aare Pilv, kelle kümnendiülevaade Loomingus mulle väga meeldis, ei keeldunud võimalusest sel teemal kirjutada, vaid kirjutas pikalt, kuidas ta ei tahaks sel teemal kirjutada ja nii mõjutas või hakkab veel mõjutama neidsinaseid jõujooni üsna tuntavalt.
Oled ka Sina neid jõujooni muutnud ja minu meelest tahtlikult või lausa kirglikult. Ka isiklikult.
Kas või kuidas Hasso Krulli saaks mingi muutmisprogrammi ette rakendada või mil määral ta ise sellega soostuks, on omaette teema. Kas ta tunneks end hästi, kui tema autoriteedile viidates lansseeritaks nt uuspaganliku luule invasiooni? Kas ta peaks vajalikuks selle vastu protesteerida? Kas me saaksime adekvaatse vastuse talt endalt, kui küsiksime, või reageeriks ta sellise olukorra tekkides hoopis teisiti, lähtudes konkreetsetest tekstidest, mida nii lansseeritakse? Need on küsimused, mida mu arvates on mõtet esitada. Et jõujooned on meie, kirjandusest kirjutajate poolt muudetavad ja et loomulikult see ongi töö ja passioon - kuidas saab selles üldse kahelda?
Neid küsimusi, mida küsida on muidugi rohkemgi.
Mul ei ole kunagi tulnud pähe kujutleda end tõsimeeli mingi teadliku muutja või tahtliku mõjutajana (ja mul pole ka illusioone – või silmatorkavaid tõendeid – isikliku kirjutamistegevuse kasvõi tahtmatustki mõjukusest), kuigi ma kujutlen ette kui ahvatlev selline enesekujuvand mõne teistsuguse natuuri jaoks olla võib (a la geniaalselt avarapilguline väejuht seisma mäel, vaatamas all laiuval väljal eri leeride või rühmituste kokkupõrkeid, suurt kirjandusloolist Sõda, mille olemuslikuks sisuks on võitlus ”keskmesse” kuulumise pärast; ja tema Ise seal künkal – nägemas kõrgemalt, nägemas kaugemale, nägemas ette jne);
veel vähem istub mulle kujutlus oma rollist Instrumendina, mille funktsiooniks on aidata kaasa ajaloolise paratamatusena tunnetatud vajaduste realiseerimisele. Lihtsalt ei ole sellist isiklikku vajadust...
Ja kuidagi eriti vastumeelne on näha kriitikutes ideoloogiatöötajaid, mingi õigema (progressiivsema vms) suuna politrukke, kuigi neid tõesti ka on.
Teisalt on õige, et meil võib ka üks kirjutaja, isegi kui tal pole ”poliitilisi” ambitsioone lihtsalt ainuüksi oma subjektiivseid, nartsissistlikke, idiosünkraatilisi eelistusi järgides mingis aspektis, mõne autori puhul üldist retseptsiooni mõjutada.
Kuidas Pilv seal Loomingus ütleski – autoriteetsust on meie väikeses kultuuriruumis üleliia hõlbus saavutada. Ta ise kasutab seal autoriteetsuse saavutamiseks autoriteedist taandumise võtet – mida enam keegi keeldub autoriteedi-positsioonist, seda usutavam ja usaldusväärsem (õiglasem jne) ehk autoriteetsem ta meie silmis justkui on - aga see selleks. Ma ei tea või ma ei oska nii kindlalt (nii prohvetlikult) ette öelda, et sellega ta ”hakkab veel mõjutama neidsinaseid jõujooni üsna tuntavalt”. Tema üks põhisõnum ju oli, et ei tasu asjadest ette joosta, kirjanduslugu ”nüüd ja praegu” vorpima hakata – eks kehti see ka jõujoonte väänamise kohta, aga kes kuidas seda kuulda võtab?
Ja kas ei väljendu tema sõnades teatav (ettehooldav) pessimism või lausa eitus, individualismi ja subjektiivsuse eitus – justkui ei saaks või ei tohiks keegi mitte kunagi subjektiivselt (kui sellist asja üldse on, sest asju tehakse ikkagi „kollektiivselt“ ja pikkamis) jõuda tõeni, üldistusväärse nägemuseni ajaloolisest „paratamatusest“ või siis ei oleks tal kunagi õigust mõjuda nii „geniaalselt“ või veenvalt, et see hakkaks mõjutama teisi (kollektiivseid kujutlemi, lõpuks ka kirjanduslugu)?
Ta näib lahendust nägevat deemoni ravimises deemoni endaga: kui autoriteete on (teoreetiliselt) juba niigi palju, siis olgu neid juba veel rohkem – saagu neid nii palju ja nii erinevaid, et nad üksteist ära sööksid, et kaoks üleüldse võimalus mingiks konsensuseks või kollektiivseks võimudiskursuseks (katseks üht või teist autorit/suunda enneaegselt „kanoniseerida“, kirjandusloostada, s.t vägivaldselt ”sildistada”, naelutada kirjanduspilti, olgus siis tagurlikkuse või edumeelsuse eksemplarina).
Ja sellest autoriteetsuse hõlpsusest. Kas meil on tõesti liiga palju tarku inimesi, autoriteete, keda tõsiselt kuulatakse ja usutakse? Kas meie väike kultuur kubiseb sellistest? Või mõtles ta midagi muud (kirjutades läbi ”lillede”) – näiteks seda, et autoriteedi-positsioonile jõuda on hõlpus, kuid see positsioon (mis võiks tähendada ka lihtsalt seda, et keegi on saanud sõna avalikul teabeväljal) ei tähenda veel sisulist, tunnustatud tarkust?
Polemiseerida mõne konkreetse autoriteediga ei ole keeruline, ei ole keeruline autoriteeti ka valikuliselt tunnustada (me oleme inimestena paindlikud ja vastuolulised). Kõige keerulisem on polemiseerida ”paratamatusega” – või siis ”rahva” maitsega või sellega, mille ”eesti kirjandus” alla neelab ja mille ta välja sülitab. Ja keeruline on polemiseerida millegi justkui endastmõistetava ja ”anonüümsega”, millegi sellisega, mis kujuneks justkui paljususte ja erinevuste kihisevatest ja kobrutavatest (segastest) voogudest – jäädes laintele ulpima nagu leheke (või nagu SITT: silt, stigma, lihtsustav märksõna, ülekohtune vaimukus jne), mille puhul ei teagi, kust see pärit on, kelle suust see esmalt ja mis tähenduses ülepea tuli ja miks seda suust suhu kordama hakati. Miks see meeldima hakkas, millise ”paratamatuse” tõttu see niiöelda ”produktiivseks” või ”kasulikuks” osutus?.
Võibolla meeldis sulle Pilve kirjutis just kaanonikesksuse tõttu – asi taandub laias laastus ju ”konspiroloogilisele” küsimusele, kes (millised kirjanikud) jalutavad läbi Igaviku väravate, millal nad seda teevad ja, mis veelgi olulisem, kuidas ja kelle (milliste kriitikute, jõujoonte kujundajate ja muutjate) käekõrval nad seda teevad?
Ja veel - Krulli liikumine dekonstruktsioonist New Age’i (või Lacani juurest Jungi juurde vms) võib näida kohalikus mõõtkavas pöördeline, aga kas laias laastus, selles suures pildis, kuhu me kuulume, ei esinda see lihtsalt üht paralleelset ja üsna populaarset valikut „postmodernistlikus“ büfees?
Kui ühed teoreetikud-gurud räägivad subjekti tühikulisest ja Mina fiktsionaalsest konstrueeritusts vms, siis teised teoreetikud-gurud räägivad Mina ehedusest ja täitumisest Kõiksusega vms…
Ja ma ei saa ütlemata jätta - paganama naljakas on lugeda, kuidas sa sellest uuspaganaliku luule lansseerimisest ja Krulli võimalikust suhtumisest nii tõsiselt kirjutad, hullem kui turunduskoosolek
Aga kust Sa võtad, et ma seda lansseerimise jms juttu nii täies tõsiduses kirjutan? Mängin vaid Sinu tsiteeritud lauset läbi, vaen selle teostumise võimalikke variante. Jah, mitmeti on uuspaganlik ilmavaade mulle endale sümpaatsem kui psühhoanalüüsil tuginev poststrukturalism, aga ma ei ole isegi kindel, et ma oskaksin sellel põhinevast luulest kuigi veenvalt või sütitavalt kirjutada. Ehk just seepärast kirjutan "muutmisvajadusest", selle asemel et hakata ise kohe muutma ehk kedagi jõujoonele suruma. (Renseri/Toomistu "Seitsme maailma" arvustus on mul küll juba üsna pikalt töös, aga see ei kujune kaugeltki uuspaganluse ülistuseks, pigem üritan selgitada, kuidas see raamat mulle meeldib fiktsionaalsusse heidetusega toime tulemise katsetena... aga ma ei hakkaks seda siin pikemalt lahti kirjutama, püüan seda ikka arvustuses teha.)
Mis puutub väejuhtimisse ja ideoloogilisusse - Jaanus, ühelt poolt ma kuidagi ei tahaks seda arutelu isiklikele küsimustele taandada, aga teiselt poolt on Sinu tegevus Elo kaitsel hakanud meenutama just mingit ideoloogiaosakonda, mis väljastab vaenulikku propagandat tasakaalustavaid sõnumeid, noomib ja naeruvääristab eksinuid jne. Sa oled ühe kirjaniku positsiooni kaitsel ja see on omajagu romantiline, aga see ei jäta Sulle eriti võimalusi kuulutada end vabaks kirjanduspoliitilistest ambitsioonidest.
Seepeale saad muidugi öelda, et ma tõlgendan Su kirjutatut oma rikutud mõtlemise tasandilt. Võib-olla (kuigi see tõlgendus ei kuulu ainult mulle, on mõni vestluskaaslanegi sama märganud). Aga samavõrd rikutud on see, kuidas Sa võimendad mingiks napoleonikompleksiks üle mu tõdemust, et kirjandusest kirjutajad mõjutavadki seda, kuidas kirjandust tajutakse, ja enamjaolt on nad sellest ka ise teadlikud või vähemalt võiksid olla.
Huvitav oleks nüüd Aare kommentaari lugeda...
Oh,Issand...minu tegevus Elo kaitsel...kus või kuidas ma julgesin sdiis iitsatada nii hirmsasti?
Ja sealt - minu kirjanduspoliitilised ambitsioonid...?
Are you serious?
Lihtsalt juba see sõnavara, kust see üldse tuleb nii ladusalt (tõsiselt või mitte)- rakendada kedagi mingi muutmisprogrammi ette... lansseerida...jm.
Keegi on kellegi positsiooni kaitsel...
Ja mis see Aare siia üldse puutub?
Aga kirjanduskriitikud on siis nii või naa mõjutamas retseptsiooni, see on paratamatu - selle tegid sa mulle küll selgeks...
Ja selle ka, et nad peavadki seda tegema.
Ja et kusagil (vähemalt kellegi peas) leiavad need mõjutamised ikka palju vingemalt aset kui ma ise naiivselt, ikkagi suuresti kõrvalisena arvata oskasin...
Aare on Sinu sõnul ju "masendav tõe hääl" 8)
Aga puutub veel niivõrd, et kirjutas hiljuti Krulli-arvustuse, kus ka alustuseks tollele mu "nullindate"-jutule viitas ja ka väga vastakate tunnetega, eks ma siis loodan, et see arutelu siin pakub masendavale tõehäälele võimaluse neid tundeid rohkem lahti kirjutada.
Sõnavara on jah ühel niisugune, teisel naasugune. Eks ma olen Sinu sõnavara üle ka teinekord mõtisklenud, et kust need diagnoosid küll nii soravalt tulevad. Aga ma ei arvagi, et Sa saaksid mingisugusele teistsugusele sõnavarale ümber lülituda või peaksid seda tegema. Ära oota seda ka minult.
Ent kuigi, jah, selle kasutamine ei pruugi olla minu puhul nii tõsine kui sa kartvat paistad, on siiski kummastav, kuidas Sul on nii raske üht enda omast erinevat (?) diskursust tõsiseks pidada. Miks ei võiks see põhimõtteliselt olla sama tõsine (?) kui Sinu oma? Või mis väärtus see "tõsine" üldse on? Ütleme "tõsine", mõtleme "tõene"? Mida Sa siis õigupoolest seda teemat üles võttes (minult) ootasid? Et kukun Su interpellatsiooni peale laupa vastu põlvi taguma ja kisendama "Peccavi! Mea maxima culpa"?
Naiivne Sa oma tegevuse suhtes küll pole ja mulle ei jõua ka kohale, milleks seda mängida (et alles mina tegin Sulle selgeks, et kirjanduskriitikud mõjutavad retseptsiooni? Are YOU serious?) Ning millest on tingitud too täiesti vabatahtlik ja mingil määral ka silmakirjalik "kõrvalisus", kui oskad ometi kirjandusest süvitsi ja tundlikult kirjutada. Milleks hoida seda vaid plõksatusteks, millest saab alati taganeda mingisugusesse pominasse, et ah, ma siin niisama omaette, kui need on ometi avalikus ruumis nähtavad, vastatavad ja ilmselt ka vastust ootavad?
Pean su sõnu analüüsima, ei oska hetkel miskit lisada (kuigi arutlemist oleks), Aare "masendava tõe hääle" puhul ei löö praegu klaariks, et kus... Mõtlen.
Ja tegelikult on ju nii - või nii on mõned meile õpetanud (Bloom, Rorty) - et head kirjutajad ongi tugevad, võimukad (ennast, oma poeetikat või sõnavara kehtestavad) kirjutajad, ka kriitikud.
Ma selle üle ei taha (või ei saagi ju) kobiseda jne.
Aeg ei halasta irooniale.
Iroonia ei halasta ajale.
Ei kommenteeri ma midagi, quod scripsi, scripsi.
Ainult et jah, see masendava tõe jutt minu kohta ei pärine Jaanuselt, vaid Erkki Luugilt: "Kui mind miski Aare artikli juures häiris, siis oli see tohutu õigus, mis sellest artiklist kumas. Pean silmas seda, et kirjutajal näis olevat kõiges vältimatult õigus, ja seda mitte ainult pretensiooni tasandil, vaid ka tegelikult. Selline lõplik tõesus mõjub millegipärast alati pisut masendavalt, aga see pole Pilve süü. Tõde ongi kirjanduslikest stiilidest kõige masendavam." (Sirp 1. juuni 2001)
Aga see käis ühe teise artikli kohta.
No aeg ei halasta kellelegi ega millelegi... Mulle ega mu kirjandussuhtele ka mitte. Ei maksa peljata, nagu ma veel usuksin oma võimesse jõujooni kuidagi laiemale avalikkusele märgatavalt muuta (või mida üldse on võimalik laiemale avalikkusele märgatavalt ja püsivalt muuta, et see eluajal tunda oleks? Aga see ei tähenda, nagu väikesed muutused poleks olulised või nagu need pikemas perspektiivis oluliseks ei osutuks, eks see mind käigus hoiabki). Aga see, mis eesti kirjanduses teiste poolt märkamist ja pärgamist leiab, on mulle aastatega pigem võõramaks jäänud - seda võõramaks, mida rohkem ma tajun end tuvastavat mingeid reegleid, mille alusel kirjandust hinnatakse; nende reeglite üle mõtlemine võimaldab mul isegi uskuma jääda, et mingisugune neile vastav teos mulle meeldib (ja seda enam häirib mind, kui mõni teine, kes pärjatud saab, ei vasta mu meelest üldse sellele, mille eest ta saab), aga need teosed, mis mind tõeliselt vaimustavad, jäävad ikka enamasti märkamata ja pärgamata. (Kuigi ikka on erandeid, mis panevad eneseski kahtlema - nt Lauri Sommeri "Kolm yksiklast", vist tänavu seni kiidetuim teos, mis ka mulle väga korda läheb). Kui õnnestub nendele varjulistele tagada vähemasti mingi legitiimsus, et teised ikka kas või loevad enne kümneni, kui kõrvale heidavad või pasunasse sõidavad - jah, selle nimel tasub endiselt rääkida ka "jõujoonte muutmisest". Palju tahad, vähe saad, vähe tahad - üldse ei saa.
PS Aare ütles, et jälgib huviga, aga midagi lisama ei hakka.
Eks ta ole, Aare pidi ikka ise lisama, et ta midagi ei lisa 8) Ja aeg ei halasta ka mälule, tõepoolest Luuk oli see "masendava tõehääle" väljaütleja, mul oli see mälus kuidagi nii üheselt JA külge kinnistunud.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht