"Mis kirjas, see karjas"

Otsisin hiljuti "Vanasõnaraamatust" (1984) teatud puhul sobivaid vanasõnu ja avastasin, et raamatu lõppu on lisatud temaatiline alajaotus nimega "Mõistmata mõistukõned".
Saan aru nii, et sinna on koondatud vanasõnad, mille tähendus jääb konteksti puudumisel segaseks, ei anna end selgelt, ühemõtteliselt kätte. Mõne puhul on taha sulgudesse lisatud ka selgitus või arvatav tähendus küsimärgiga. Mõned näited, mis huvitavatena silma torkasid:
Mis kirjas, see karjas.
Selgitust pole, aga tundub, et seda vanasõna võiks rakendada tänapäevase massikultuuri kohta – see, mis kuskil kirjas, läheb karja (massidesse), kirjutatut usutakse ja korratakse (stigmatiseerimine, sildistamine jne). Järele mõeldes näib lähtekohaks olevat pühakiri, kari on aga kogudus (kirikuõpetaja kui karjane).
Kuhu sa kõnnid, sinna lähed; kuhu astud, sääl oled.
See mõjub jälle kuidagi idalikult (taoistlikult) või fatalistlikult – kulged sinna, kuhu kulged; jõuad sinna, kuhu jõuad.
Kulund hiirt põle keegi näind, aga kulund hiireaukusid küll.
Sellele on pakutud tore (freudilikult mõjuv) selgitus: "Suhted vastassooga "kulutavad" naise reputatsiooni rohkem kui mehe oma?" Ehk siis: hiir-peenis/hiireauk-vulva.
Üheksa hunti, ühed jäljed.
Kas seda võiks täna kasutada näiteks poliitikute/parteide kohta?