Kollektivismist

Nägin hiljuti etv-s saadet lavakooli uutest lõpetajatest – 24. lend – ja täheldasin justkui teatavat (enam või vähem varjamatut) kollektivismi igatsust: üks tütarlaps kurtis, et ühtset punti või vaimsust ei kujunenudki, keegi teine täheldas, et kõik olid juba algusest peale ja jäidki omaette isiksusteks (mida muud siis olekski tulnud oodata?), arutleti justkui vabandavalt või nõutult selle üle, kuidas maitsed ja arusaamad erinevad (üks tahaks teha klassikat, teine avangard-teatrit), juhendaja Toompere jun. aga rääkis sellest, kuidas kõige olulisem on vastuvõtt (siis pannakse paika koosseis – nagu püdel mass? –, mida siis hiljem voolida nagu SAVI) ja möönis otsekui kahetsusega, et kõik olid juba alguses erinevad tüübid ja mingit ühtsust või tervikut (?) ei tekkinud.
Ei tea kas selline kollektivismi (või siis leebemalt: ühismeelsuse) igatsemine tuleneb Eesti teatris ja teatriõppes visalt püsivast nõukogudeaegsest mentaliteedist (kõik vikatiga ühetasaseks, anne ei tohiks esile kerkida, välja ulatuda, see tuleks suunata või lausa suruda sissepoole, nii-öelda kõigi teenistusse) või siis hoopis ähmasest ihast, et iga juhendaja võiks ideaalis olla guru ja koolkonna looja (kuidas kunagi Panso tegi ja mõjutas) ja et iga kursus võiks olla omamoodi sekt vms.
Justkui kollektiivi, mitte staaride kasvatamine.
Hea näitleja peab tunnetama laval partnerit, oskama töötada etenduse kui terviku nimel jne – seda muidugi, aga staarid seda kõike oskavadki. Kas selleks on vaja kollektivistlikku kasvatust.