Klassiku kättemaks
Kas irriteerisin oma eelmises postituses Suure Kirjanduse Vaimu ja ta tahab end kehtestada?
Võib vabalt kujuneda ka nii, et Tammsaarest ei saa mitte paopaik mõttetusetunde eest (nagu ma asja üle dramatiseerisin) või alternatiiv toredale-tegusale suvele (milline jultumus üldse sedasi mõelda), vaid sisuka suve igati loomulik kaaslane.
Ootamatult kerge ja huvitav on lugeda - igatahes ei mäleta küll varasemast (kooli- ja ülikooliajast), et Tammsaare nii kerge ja huvitav on.
postitas Jaanus Adamson kell
juuli 12, 2010
2 kommentaari:
Lugesin ka eelmisel aastal t&õ I osa uuesti läbi, ootamatult kiire ja dünaamiline, lausa huugav! Sünde ja surmasid antakse edasi paari lausega, stseenid vahelduvad tempokalt - ja kooliajal tundus kõik see igava, aeglase, raskepärasena... Tänapäevane eksistentsialistlik unelemine on võrratult aeglasem ja staatilisem (sauteril indigos oli umbes selline koht: lamasin voodis ja üritasin meenutada, mida ma eile tegin. lõpuks tuli meelde: midagi ei teinud), aga tundub nüüd loomulikuna, kirjanduse vaikimisi-rezhiimina, ja tammsaare üllatab!
Samad tunded, täpselt nii.
Pakub lausa huvi silma peal hoida, kuidas ta seda teeb - tempot, liikuvust, hüppeid edasi...
Klassika ei ole (nüüd enam) kuiv, raske, igav.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht