Tammsaare kui platseebo

Suviti, eriti linnas, on mind läbi aegade, kuigi hooti, aga siiski järjekindlalt tabanud eriline suvine tühjuse-, mõttetusetunne.

Abiks on olnud, kuigi mitte alati edukalt, lugemine – seekord olen valinud välja midagi tüsedat, rahustavat, midagi, mis ei tohiks alt vedada: eesti kirjanduse nii-öelda tüviteksti, Tammsaare "Tõe ja õiguse", tegelikult siis kogu Tammsaare üksteise järel (või nii ma seda suurejooneliselt kujutlen).
Mul on imaginaarne, udune nimekiri teostest, mille puhul tunnen, et peaksin neid kindlasti oma elus (üle) lugema, see on sisetunde asi, sisemise väärikuse küsimus – eeldan (vähemalt enda jaoks, ennast silmas pidades), et kirjandusest kirjutav isik või "kultuurne inimene" peaks sinna nimekirja kuuluvaid teoseid üsna hästi teadma.
Niisiis "Tõde ja õigus" – olen siiani jõudnud (ühe hooga) lugeda umbes paarkümmend lehekülge, ma ei sunni end takka, sest Tammsaare lugemine ei ole ülesanne, väljakutse, pigem rahustav taandumine või siis lihtsalt TEADMINE, et... kui mõttetusetunne tabab, siis võtan selle ja… (nagu mõnel, et tabletid on igaks juhuks sahtlis ja juba see teadmine ise on rahustav).
Muidugi loen pidevalt midagi, aga kalduvus raamatuid pooleli jätta on sügisest alates lähenenud kriitilisele piirile… võitlen sellega, aga vist ikkagi pigem loiult.
(P.S. Kui järele mõelda, siis olen teinud siin Tammsaare lugemisest tühjusetunde indikaatori, kui mul esimene osa - enamat eriti ei loodagi - suve lõpuks lugemata on, siis oli järelikult tore ja tegus suvi.)