Credo quia absurdum
"Küsimus on selles, kas me oleme rahul 65-70 protsendi tasemega Euroopa keskmisest jõukusest. Eestil on vaja terviklikku programmi, mis muudaks meid heaolult Põhjamaade sarnaseks,“ ütles Marju Lauristin eile toimunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu koosolekul.
Põhimõtteliselt seadis sama sihi – teenida 40 000 kuus nagu keskmine soomlane, saada viis korda suuremat pensioni nagu saavad eakad rootslased jne ehk siis saada heaolult Põhjamaade sarnaseks – ka Andrus Ansip oma kunagises reklaamikampaanias, kuigi sealt on ilkujatele ja parastajatele peaasjalikult meelde jäänud vaid lubadus viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (minu meelest üks löövamaid, mõjuvamaid ja innustavamaid lubadusi meil üldse).
Ei olnud seal isegi mingit küsimust, kas me oleme praeguse tasemega rahul, vaid teati, et "me suudame ja väärime paremat".
Mida seal siis nii väga ilkuda on/oli? Seda, et ei suuda või ei vääri või?
postitas Jaanus Adamson kell
juuli 18, 2010
3 kommentaari:
paradigmade (näiline?) probleem. ansipi "meie" kõlab nagu tema taluõu, lauristini "meie" nagu kogu eestimaa. ("Kas tead, Piir...")
Pigem seda, et üks kõneles sotsiaalteadlasena (tuleks leida terviklahendusi... jne), teine kõneles reklaamide keeles (meie teame, meie suudame...).
Aga ma ei taha öelda, et peale retoorika erinevuse muid erinevusi polegi. Ja ma olen ikka hääletanud sotsiaaldemokraate.
Ja võimaluse korral naisi.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht