Pilte Pärnust

Nagu kaks tilka vett (feministide eri)

"Mees suudles Elenat, käed naise rindadel. Elena tundis mehe hambaid. Mees suudles tema kaela, kus tukslesid veresooned, ja kõrisõlme, hoides käsi ümber kaela, nagu tahaks ta pea ülejäänud keha küljest lahti rebida. Naine tuikus ihast, et teda tervenisti võetaks."
(Anais Nin, "Elena" – Rmt: Venuse delta, Tallinn: Hea Karjane, 2002, tlk. A. Lange)

""Tee mind enda omaks," oigad sa, nõrkedes minu keha all, millest hõõgav tuli sind endasse neelab. Löön oma hambad su kaela, kuid sa ei olegi minu suus, vaid teispool kõiki piire, kus särav öö laotab oma rahu."
(R. M. Rodriguez Magda, "Erootilisus kui püha simulaakrum" – Rmt: Simulaakrumi nauding, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, tlk. H. Aulis)

Tähendamissõnad algavaks nädalaks

"Ja ta andis kuningale sada kakskümmend talenti kulda ja väga palju palsameid ja kalliskive; iialgi enam ei ole olnud seesuguseid palsameid kui need, mille Seeba kuninganna andis kuningas Saalomonile" (9:9, 2 Aj).
Need (juhuslikkuse printsiibist lähtudes leitud) tähendamissõnad Seeba kuningannast - kes, kuulnud Saalomoni tarkusest, kuid selles kaheldes, läks Jeruusalemma teda mõistuküsimustega kimbutama ja "kõneles temaga kõigest, mis tal südame peal oli" ning "nägi Saalomoni tarkust" ja "jäi otse hingetumaks" ehk siis jõudis arusaamisele, et vahetult kogetu (s. t. Saalomoni tegelik tarkus) ületab kuuldused ja andiski siis seepeale talle palsameid ja kalliskive, millesuguseid "iial enam ei ole olnud" - jätkuvad sellega, et seepeale andis Saalomon "Seeba kuningannale kõike, mida too soovis ja palus, veel rohkem kui ta kuningale oli toonud" (siin jäetakse lahtiseks, mis see siis oli, mida Seeba kuninganna Saalomonilt soovis ja mis ületas tema enda kingitud kulda, kalliskive ja palsameid) ehk siis - tsiteerides kokkuvõtteks Eesti luuleklassikat - :
"on seda, mida annad, siiski vähem,
kui võrdled sellega, mis ise saad"
(J. Viiding, "Ballaad inimestest ja rahast")

Õpetasid mind häbi tundma

Mõnda aega tagasi kursuse kokkutulekul (oi-oi kui palju aastaid sisseastumisest) hakati meenutama häid õppejõudusid.
Õppejõud, kes minusse ülikooli ajal suutsid vajutada varjatud, kuid väga mõjuva jälje, kuulusid kõik vene kirjanduse kateedrisse (Bezzubov, Malts, noor Torop) – just kõik nad koos mingis ühtekuuluvuses.

See spetsiifiline "mõju" andis tunda alles hiljem, tagantjärele, jäädes ometi otseselt tabamatuks.
Olen mõelnud, mis neid ühendas, mis neid muust eristas – oli see tõesti väärikus, teatav (mõnel hillitsetum, mõnel eksalteeritum) suhe kultuuri, kirjandusse ja seeläbi vältimatult inimesse… see, et ei pidanud tundma häbi…
Esitada usutavaid tõendeid nii kirjanduse kui ka inimliku suuruse võimalikkusest – alati, kõigist oludest (tsensuurist, umbsetest raamidest jne) hoolimata…
Kuidas ma sellesse muidu nii kindlalt usuksin, kust ma selle võtaksin…?
Taas jõuan vana tõdemuseni, et see, mida tegelikult õpetatakse, kas teadlikult või mitte, ei ole mitte "aine" (faktipuru eruditsiooni mõttes jne), vaid suhe ainesse, see, kuidas suhtuda… ja sisemine mõõtkava häbiks.

Lõhe majoneesiga

Žižeki komme kasutada anekdoote filosoofiliste ja psühhoanalüütiliste kontseptide selgitamiseks on üsna nakkav – kes "Ideoloogia ülevat objekti" on lugenud, mäletavad kindlasti lugu nutikast juudist, kes uudishimulikult poolakalt raha välja pettis ja andis meile (Žižeki tõlgenduses) õppetunni ka sellest, et tee tõeni langeb kokku tõe endaga, et iha on protsess ja ihaobjekt on tühi jne…
Žižekist nakatununa olen ma näiteks sageli mõelnud järgmise Freudi "nalja-raamatust" loetud anekdoodi peale (ja seda ka igal sobival juhul tsiteerima kippunud):
Vaene elumees võtab jõukalt tuttavalt laenu, lubab edaspidi ise hakkama saada jne. Juba samal päeval kohtab laenuandja teda kallis restoranis lõhet majoneesiga vitsutamas ja ärritub:
"Sa laenad mult raha ja siis lähed ja tellid lõhet majoneesiga. Kas sul tõesti selleks mu raha vaja oli!"
"Ma ei saa sinust aru," vastab süüdistatu. "Kui mul ei ole raha, siis ma ei saa süüa lõhet majoneesiga, kui mul on raha, siis ma ei tohi süüa lõhet majoneesiga. Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?"
Siin on tegu niisiis dilemma või kõikumisega kahe ühitamatu tõsiasja – "ei saa" ja "ei tohi" – vahel.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on kõik sotsialiseeruvad inimolendid juba varakult vastamisi selle dilemmaga, nimelt – puht strukturaalses plaanis ongi Oidipuse kompleksi ülesandeks just nimelt taolise dilemma ületamine, ühitamatuse maskeerimine: mittesaamise (sisemise võimatuse¹) asendamine mittetohtimisega (välise keeluga), s. t illusiooni tekitamine, et nauding on võimalik, kui puuduksid ühiskondlikud keelud ja piirangud (ehk siis "isa ei" – le-non-du-père).
Selle illusiooni sisuks on seega "sa ei saa, sest sa ei tohi", kuigi tõde on pigem "sa ei tohi, sest sa ei saa" – või, õigimini, saaksid küll, aga see (andumine naudinguprintsiibile) hävitaks su, tühistaks sinu Mina.
Lõhe majoneesiga on siin täpselt nii-öelda jääknaudingu (plus-de-jouir) positsioonis ehk siis selle ülejäägi positsioonis, mis meile "tõelisest", täielikust, kuid võimatust naudingust (jouissance) siiski kättesaadav on – see on see killuke naudingust, mida meil lihtsalt jääb üle nautida.
Rahalaenajast elumees näib ütlevat: kui ma seda – lõhet majoneesiga – ka ei saa (ja võimaluse korral ka ei tohi), siis mis mõtet on üldse elada.
(Esitasin anekdoodi küll ümbersõnastatult, kuid viimane lause - "Millal ma siis õieti pean sööma lõhet majoneesiga?" - vastab originaaltõlkele: küsimus ongi, et miks ta peab, ja kas ikka peab; nalja-efekti seisukohalt on loogikas nihe, psühhoanalüüsi seisukohalt mitte: lõhe on see, mida ta lihtsalt peab saama).
Just sellises tingimusteta kinnistumises millegi külge (isegi või just eriti kui see on kahjulik, ebamoraalne, ennasthävitav jne) ilmnevad sinthome’i² kontuurid – see on miski, millest me loobuda ei suuda, kuna selleta kaotaks meie subjektiivne universum mõtte, laguneks koost.
Anekdoodi kaks vastandlikku tegelaskuju (kergemeelne pillaja ja praktilise mõistuse esindaja) tõid meelde ka ühe lõigu Kafka jutustusest "Lauljatar Josefine ehk hiirerahvas" – Kafka kirjeldab seal hiiri (s. t juute) nii: "Meie rahvast läbib teatav surematu, hävimatu lapselikkus; otseses vastuolus parimaga, mis meil on, eksimatu praktilise mõistusega, toimime mõnikord läbi ja lõhki sõgedalt, ja nimelt just samal viisil, nagu lapsed sõgedalt toimivad, mõttetult, pillavalt, suurejooneliselt, kergemeelselt, ja seda kõike tihti mõne väikese nalja pärast."
Kafka enda suhet juutlusse on näiteks Marthe Robert kirjeldanud samuti lahendamatute dilemmade kaudu: sa pead (olema juut), sa ei saa (olla juut) jne.

¹Täieliku (seksuaal)rahulduse võimatuse sisemistele eeldustele ("ei saa"), s. t sellele, et asi ei ole lihtsalt välises kultuurikeelus ("ei tohi"), on viidanud juba Freud: "Vahel tundub, nagu polekski see ainult kultuuri surve, vaid miski funktsiooni enda olemuses ei lase meil täit rahuldust tunda ja surub meid teistele radadele." ("Ahistus kultuuris")
²Sinthome on naudingu sidumine "teatava sümboolse, tähistava moodustisega, mis tagab meie maailmas-olemise minimaalse ühtsuse" (Žižek, "Ideoloogia…")

"Wild at Heart"

Juhtusin hiljuti lõpuks nägema David Lynchi filmi "Wild at Heart" ja Slavoj Žižeki poolt kuulsaks kommenteeritud mental rape’i-stseeni: tülgastav Bobby Peru (William Dafoe) viib noore naise Lula (Laura Dern) – teda silitades ja talle sisendavalt korrates "say fuck me, fuck me, fuck me" – sellise arukaotuseni, et viimane lõpuks kordabki mehe sõnu.
Hetkel, mil naine on jõudnud algsest tülgastusest seksuaalse lõpp-naudingu servani, tõmbub mees totakalt (sõbralik-võidukalt) naeratades eemale ja lubab seda teha, kui tal kunagi aega peaks olema.

Niisiis vaimne (sümboolne) vägivald – viia teine seisundisse, mis ei klapi kokku tema (moraalse, tahtelise) minapildiga, antud juhul siis ettekujutusega endast kui vaimselt ja seksuaalselt autonoomsest – oma ihasid kontrollivast – olendist.

Ja mehe võidukas tagasitõmbumine pärast oma tahtmise saamist, mis mõjub vägivaldsemalt kui tegelik füüsiline vägivald.
Mis veel? – Igas naises (eeldatavalt) varjuva masohhistliku vägistamisfantaasia paljastumine, millest Žižek on kinnismõtteliselt kirjutanud.
Ühes blogis polemiseeriti seisukohaga, nagu asuks naise "müstiline" seksuaalsus sealpool sõnu, sealpool Sümboolse valda – jah, asi ON sõnades ("sexuality is never about bodies, it is about words"), kuid see on liialt üldine, täpsustamata.

Kas ei näita stseen hoopis seda, et asi EI OLE mitte kunagi (lihtsalt) sõnades, täpsemalt – et asi ei ole mitte lausungi sisus (sõnade tähenduses), vaid lausumisviisis (ehk siis sugestiivses kordamises, mis tekitab mantra-efekti ja sõnade tühjenemise).
Naine on erutudes silmad sulgenud – kas mitte teatud mõttes ka kõrvad ehk siis filtreerinud mehe sõnadest puhta FONO, helilise korduse (Deleuze ja Guattari kirjutavad keele deterritorialiseerumist nii: "Tähendusest lahti rebitud, sellest võitu saanud keel, mis tähenduse aktiivselt neutraliseerib, leiab nüüd oma suuna üksnes sõna hääldamisvarjundis").
Keskendumine sonoorsusele, keele "intensiivsele kasutusele", mis vastandub tähenduslikule, tähistavale keelekasutusele – see on puhas "pagemisjoon" – ja koos sellega ka lausumise subjekti (Bobby Peru) tühistumine, haihtumine naise jaoks: jääb vaid tähendusetu ja anonüümne heliline intensiivsus.
Veel - kas poleks leidlik selle stseeni mõtestamisel lähtuda mitte Sümboolse ja Reaalse (sõnalise ja kehalise) mõistetest, vaid läheduse ja eraldatuse mõistetest –
parafraseerigem eelmist väidet ("sexuality is never about bodies, it is about words") näiteks nii: "sexuality is never about proximity (intimacy), it is about separateness (solitude)".
Mees jälgimas tähelepanelikult (distantseerunult, end kontrollides, hm, tagasi hoides) naise seisundit – ja naine suletud silmadega kapseldunud oma fantasmidesse – kas ei ole see tegelikult nii ka iga vabatahtliku, õnnestunud, mõlemaid osapooli rahuldava akti puhul?
Niisiis aitaks see vägivaldne filmilõik esile tuua iga (hingelise või füüsilise) ühte või ühinemise tegeliku (varjatud, mahavaikitud) eelduse – õnnestunud eraldumise üksteisest.

Platonlik müüt kahe olendi algsest jagamatust ühtsusest, mille poole püüelda tuleks, on üks vägivaldsemaid (petlikumaid) ideaale inimloomuse seisukohalt.

Vabaduse valem

Ülikooli (e teadusliku) diskursuse lacanlik valem on järgmine (vt näiteks ka siit):

Teaduslik lähenemine kõigele – ka imelisele, müstilisele.
Näiteks Vabadusrist on hakanud verd nutma (mõistatuslik punakas laik: a), kuid seda selgitatakse teaduslike teadmiste (S²) abil ehk räägitakse keemilistest muutustest, saastest, seentest, antistaatikust, silikoonikihist jne.
Ma juba aiman, et Teadus siin rahuldavat seletust ei leiagi…(diskursuse tulemuse positsioonis on hüsteriseerunud, s. t lõhestunud, rahulolematu Subjekt: $).
Diskursuse varjatud Isanda (S¹) - selle käivitaja ja sellest loodetava kasu (Tõe) lõikaja - positsioonis on muidugi Võim (Partei, Kapital, Ideoloogia, Rahvus vms).
Kas too klaaspaneelidel obstsöönselt punetav - allumatu ja häiriv - vohav, tukslev ja hävimatu naudingusubstants (objekt a) võiks tõesti olla imeline tunnustäht (- sõnastamatu trauma fantasmaatiline ilmutus, hallutsinatoorne viide "millelegi enamale meis, kui meie ise", meie kõige sisima müstiline eksternalisatsioon vms)?
Miks mitte - mingil teisel ajal või teistlaadi mentaalsuse korral.

Veelkord "Vennast"

Kui ma kunagi kirjutasin, et Rein Raua jutustuse "Vend" nimitegelane kehastab "tühja potentsiaali", ei tahtnud ma venna rolli ja funktsiooni kuidagi pisendada või kahtluse alla seada (tühi kätkeb potentsiaalselt KÕIKE, null kätkeb lõpmatust jne) – paraku just nii paistab arvavat hea J. K. oma proosaülevaates: "Samas asetab Adamson "Venna" pea- ja ühtlasi nimitegelase (…) kohale kahtluse: "Niisiis jääb lahtiseks, vähemalt minu jaoks …, mis panuse vend üleüldse andis Õigluse võidutsemisse peale oma PUHTA KOHALOLU, peale tühja, kuid väga vajaliku potentsiaali kehastamise…".
Ja ta küsib: "Aga kas ei piisa juba salapärase venna olemasolust? Ehk ajab asjad tasakaalust välja või õieti küll tasakaalu tagasi juba tõsiasi, et vend saabub kohale, et ta on olemas? Minu arust pole venna potentsiaal tühi, vaid olemasolevale vastasmärgiline ja seeläbi vastasmõjuline – venna võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha."
Just, just – täpselt nagu ma kirjutasin, piisab juba venna "puhtast", ihatust ja toimimatust (s. t asjade käiku otseselt sekkumatust) kohaolust – ta küll kätkeb endas potentsiaali õigluse taastamiseks (ametlik-juriidilisel, füüsilis-vägivaldsel jne viisil), kuid ta ei tee reaalselt midagi peale selle, et ta on kohal.
Halva südametunnistusega tegelaste seisukohalt kehastabki ta vaid potentsiaalset, tühjaks jäävat – määratlemata, kuid eeldatavat – kättemaksu...
Aga miks või kuidas sellest juba piisab?
Kardetud kättemaks – või nimetagem seda siis õigluse taastumiseks –, mis seisneb selles, et headel hakkab hästi, halbadel aga halvasti minema, ei tulene sugugi sellest, et "venna võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha," nagu J. K. kirjutab –
venna kohalolu lihtsalt hirmutab halbu tegelasi (nende võimuiha ei kao kuhugi) ja tema "tegevusetus" ainult kasvatab nende hirmu, ei enamat – ;
niinimetatud kättemaks lähtub ju kusagilt "kõrgemalt", Suure Tasakaalu (või karma) seadusest või on lihtsalt teatud sündmuste (juhuslik) kumuleerumine sellisel viisil, et muutub tähenduslikuks (märgiliseks, fataalseks) –
võiks ju mõelda ka nii, et vend lihtsalt juhtub sel ajal seal linnas olema, ta lihtsalt juhtub paigutuma selle niinimetatud kättemaksu eeldatava põhjustaja ("salajase niiditõmbaja") rolli.
Minu jaoks ongi "Vend" tricky tänu põhjuse-müstikale ja sellest tulenevatele filosofeerimisvõimalustele – kuidas või miks saab inimlikust jumalik, juhuslikust paratamatu, tavalisest imeline jne.
(Ehk siis - tunnistan üles, ei suutnud lugeda nagu naiivik, püüdsin asja enda jaoks päästa, intellektualiseerida...kuigi mingit "trikki" seal mõne jaoks nagu polegi... ).
Kõik fiktsionaalsed kangelased ja kõik kirjandusteosed on ju põhimõtteliselt "tühjad" (kasvõi Eco mõttes: nad on avatud potentsiaalselt lõpututele tõlgendustele), aga nad MÕJUVAD.
Täiesti õõnes ja literatuurne kangelane võib tekitada inimestes ehedaid tundeid – ja ma saan aru, et sellised inimesed ei taha sageli mõelda nende tunnete mehhanismile: nad ei taha kuulda, et pisarad, mida nad lugedes valasid, või ohked, mida nad kuuldavale tõid, olid manipulatsiooni tagajärg (justkui kaotaksid pisarad ja ohked seeläbi midagi oma ehtsusest – need on ju ikka reaalsed).
Kirjandus saab inimesi küll paremaks muuta, aga kas hirm kõrgemate (irratsionaalsete, müstiliste) jõudude ees või teadmine, et halb tuleb halvale tagasi, peaks ikkagi olema põhiline lohutus või üllaim põhjus paremaks saada.
Kui hea ei saagi tasutud ja halb karistatud – mis siis?

Kafkaesque 1.

Leidsin Kafkalt, keda tasapisi ikka edasi loen, ühe aforismi:
"Ära lase kurjal end uskuma panna, nagu võiks sul tema ees saladusi olla."
Selleks, et see aforism tõeliselt meeldiks – ja see ongi (hetkel) minu lemmikaforism Kafkalt – peab selle sisu ilmselt hetkeliselt ja intuitiivselt kohale jõudma, ilma (sõnastuse) loogika üle arutlemata ehk siis, see peaks kohale jõudma nagu luule – veelkord kinnitus minu jaoks, et nagu iga hea kirjanik, on ka Kafka nii või teisiti "luuletaja".
Samas võiks või isegi tuleks seda aforismi pidada ka krüptiliseks, mõistatuslikuks – nii et kui ma seda tõesti "mõistan", siis on mul kiusatus mõista ka seda, kuidas ma seda mõistan ja kuidas seda (üldse) veel võiks mõista.
Kuigi mu mõistmine oli intuitiivne, sooritas aju siiski kaks loogilist (?) tehet.
(1) Alustan tagant: uskuda, et sul on kurja ees saladusi, tähendaks uskuda, et oled kurjast LAHUS, temast ERALDI, et on midagi, mida sa temaga ei jaga – et ta ei läbista sind (ja ei näe sind läbi).
(2) Nii ei tohiks uskuda, sest sellise usu tekitamine kuulubki kurja plaani, see on kurja trikk sinu – hea ja lihtsameelse – kallal: sellise usu kaudu oledki sa kurja paelus, oled osa temast...
(Siit võiks tõmmata paralleeli näiteks ideoloogiaga: ideoloogia on tõeliselt efektiivne siis, kui suudab sind uskuma panna, et sul on tema ees "saladusi" - et sa ei kuulu ideoloogilisse sfääri, oled temast LAHUS ja isegi astud temast "üle" oma väikeste teisitimõtlemis-naudingutega -
kuid just see ongi vajalik sinu, süütukese ideoloogiliseks hõivamiseks, läbistamiseks... Huvitav, panen siin tähele, kui lihtsalt käib mul ideoloogia võrdsustamine Kurjaga - oh, kõik nood prantslased on siin süüdi...)

Reklaamikool (rassismi/seksismi õppetund)

Seda õhuvärskendaja reklaami vaadates (klikkides suuremaks) ei usu kindlasti nii mõnigi oma silmi – valge naine autos koos…kellega… haisvate MUSTAnahaliste meestega.
Nii-öelda pikantsust lisab asjaolu, et reklaam on tehtud (kas tõesti ka avaldatud?) Lõuna-Aafrikas.
Miks naine seal autos koos selliste meestega on? –

peent teksti reklaami allservas võiks tõlgendada ka nii (või kuidas sellest siis üldse aru saada?), et viidatud on naise fantaasiale, tema kujutluspildile mehest, täpsemalt, kastreerimata MEHEST, ürgsest isasest (eks ole "Musk Aroma" isase potentsi, tema suguhormoonide signaallõhn), s. t olukord tuleks kanda naise (tõrjutud) ihade ja vastumeelsuste imaginaarsesse registrisse –
"Ära kujutle selle lõhna, lihtsalt vabane sellest" ("Stop imagining what it smells like and just get rid of it").
Valge keskealise heteromehena tunnen salamahti muidugi heameelt taolise (võimaliku) moraliseeriva allteksti üle – "Naised, teie unistuste (eksootiline) prints võib osutuda lihtsalt räpaseks õgardiks".
Kui unistuste mees osutub Luft’iks, ei jää muud üle kui (edasi) luhvtitada.
(Ad Info:

Spanjaard Car Freshener: Junk Food
Ad-Agency: DDB South Africa
Executive Creative Director: Gareth Lessing

Art Director: Darren Borrino/ Greig Watt

Copywriter: Stuart Turner/ Kenneth Van Reenen

Photographer: Des Ellis)