Reklaamikool: kuidas ekspluateerida muinasjutte (ehk naistegelased ooterežiimil)

Kunstiiha ja impotents

Eelmise postituse juurde:
Alexandrine, keda Stendahl jumalikustas ("Ta oli jumalik; ma pole vist midagi nii ilusat näinud") ja võrdles Tiziani maalitud Urbino hertsoginnaga, oli tegelikult lõbutüdruk, kelle teenuseid ta ise – erinevalt sõpradest –kasutada ei suutnud: "Minu läbikukkumine oli täielik, absoluutne fiasko. (…) see oli esimene kord, kui vaene tüdruk jäi puutumata."). Sõbrad naersid ta üle ja üritasid talle selgeks teha, et ta peaks nüüd "häbi pärast surema" ja et see oli tema elu "kõige õnnetum silmapik".
Kommentaarides on kirjas, et Stendhali mitte just harvad "fiaskod" naiste juures olid "pigem märk hingepeenusest ja eredast kujutlusvõimest kui tegelikust impotentsusest" – nii et naise idealiseerimine ja paigutamine esteetilis-subliimsesse sfääri (s. t tema "raamistamine", tarretamine Ilusse) on küll märk mehe ihast, kuid ka iha PIIRIST, selle tõkestumisest.
Tegelikult räägivadki kõik Oklahoma "kunstiha" näited (mida küll palju pole, sest ma alles hakkasin neid "koguma") ühest ja samast – Kunstist kui iha vangistajast, iha tarretajast ja iha piirist.
Kui mees näeb naises Kunsti, võib see olla märk mehe hingepeenusest (nagu Stendhali puhul), kuid see võib (ühtaegu) olla ka märk tema kalduvusest fetishismi/masohhismi (nagu Sacher-Masochi Severini puhul) või siis sellest, et tegu on lihtsalt hüsteerikuga (nagu Tuglase Felix Ormusson)…
Mis sunnib neid kõiki naisest taganema (esteetilisele distantsile) ja nägema vaid Naist - naudingute vulgaarsus või kastratsioonihirm...?

Kunstiiha (Stendhal)

"Alexandrine ilmus ja ületas kõik meie ootused. Ta oli sihvakas 17- või 18-aastane tüdruk, väljakujunenud kehavormidega, mustade silmadega, mida ma hiljem olen näinud Tiziani Urbino hertsoginna portreel Firenze saalis. Kui juuste värv välja arvata, oli see täpselt Tizian. (…) Minu kaaslaste silmad otsekui uppusid sellesse pilgusse."
(Stendhal, "Enesekesksed mälestused", Vagabund 2003, tlk. K. Sisask)
Vt ka eelnevaid postitusi samal teemal!

Lumeinimese säilmed Võsu rannas (kolju, reieluud, kürb ja käpp)

Vt selgituseks ka siit.

Ambivalentne Armstrong – "Onu Tomi onnike" (ehk No80) veelkord.

Ma selgitan natuke seda kunstilist "nihverdamist" ambivalentsuse peal (jätkuna eelmistele postitustele, eriti eelviimasele).
Tavasuhtluses subjekt kannatab – ka ma ise siin ja praegu – seetõttu, et tema sõnum justkui ei jõua õigesti või ühemõtteliselt kohale, ta peab hakkama oma sõnu uuesti selgitama (noh, et "selle "ambivalentsusega" ma tahtsin tegelikult öelda seda, et..." jne, jne), aga kunst on via regia sellise ambivalentsuse (mis tegelikult kõiki subjekte keeles kummitab ja igasugust tavakommunikatsiooni justkui häiritseb) pööramiseks iseenda kasuks – ehk siis sellise (intentsionaalselt, kunstikavatsuslikult) hajusa mitmemõttelisusega tõmbab ta (kunst, mis pretendeerib olema Kunst) justkui vaiba alt edevatelt, kuid konformistlikult häälestatud tõlgendajatelt (õigem oleks öelda, et arvustajatelt), nii et viimased ei söandagi TÄHENDUSEGA otse rinnakuti minna (to face it), kartes mõjuda naiivsete, lihtsameelsete küsitlejatena (s. t nad hakkavad jahvatama millestki, mida lugedes ei saa aru, kas nad räägivad konkreetsest etendusest või mingist x-asjast nende endi peades, millest nad ise arvavad, et see vastab arvustuse või "tõlgenduse" üldtunnustatud intellektuaalsetele ja justkui harivatele või selgitavatele kriteeriumidele...).
Mina seda siin ja praegu (didaktiliselt) ei karda, seda nii-arvatavat naiivsust nimelt – ma ei salli ja ei aktsepteeri moodsa kunsti ambivalentsuse-terrorit (julgen seda tunnistada, olles ära joonud... liitrit, ei noh, grammi, enam juurde osta aga ei saagi, vaadake, mis kell on – ja ma kinnitan teile, et esimene moodne kunstnik, kes teis segadust tekitab, on teist ise tegelikult vaimselt peajagu süüdimatum ja lihtsameelsem... küsige talt midagi Taiese, Teose kohta ja ta räägib midagi võimatult lapsikut).
Võtame selle etenduse lõpustseeni –
2 näitlejat tõmbavad lahti kanga, kuhu projitseeritakse Louis Armstrong, kes esitab magus-mesise näoga laulu "What a Wonderful World"....
Hakkame aga mõtlema nüüd, mida see siis tähendab:
1. Armstrong on muidugi üks esimesi (valgete jaoks) kodustatud mustanahalisi – s. t üks esimesi musti salongikõlbulikke estraadnikke, põhimõtteliselt paipoiss, kuigi kokaiinik... nii et...
2. See muinasjutuline maailm laulusõnades ja tegelikkus... eks ole siin vastuolu... hakkame aga mõtlema...
3. Et siis nagu vastuolu ideaali (mustanahaliste – hm, ikka üldinimliku – unistuse) ja tegelikkuse vahel... aga... "nad" võiksid ju olla meie salongikõlbulikud meelelahtutajad oma siiruses, püüdlikkuses, oma loomupärases lapselikus headuses ja teenistusvalmiduses (mida see Armstrongi-nägu muud kiirgab, olgem ausad, kui just seda), kui me vaid ise suudaks rassistlikud impulsid ja eelarvamused ületada...
4. On see irvitamine selle ideaali-illusiooni üle (raske lavastajatest, keda ma isiklikult ei tunne, uskuda) või mingi labane nõks meid haneks püüda (ehk siis justkui mõtlema panna mingite oluliste küsimuste üle)?
5. Üks võimalus: see Armstrongi-kujutis on see, mis ta on – ekraan, mis lõikab meid ära Teise tegelikust teisesusest (ehk siis – sa, negro, kanna pintsakut ja ole salongikõlbulik, küll me siis tunnustame sind), aga see on ikkagi vist liiga radikaalne tõlgendus... viide varjava (suomeksi: suojeleva) ekraani vältimatule vajadusele kohtumisel Teisega...
6. Ehk siis – ma ei võta tõsiselt ühtki arvustajat, kes sellest Armstrongi-stseenist, s. t lõpp-kujundist kõrvale nihverdab ja ei tea millest kirjutab: ei saa olla nii, et kunst nihverdab ja kriitikud nihverdavad samuti...

Lastud on ludinal - "Onu Tomi onnike" (ehk No80)

See on kähkukas-vastuseks ühele eelmise postituse kommentaarile (nii et ärgu keegi seda jumala eest mingiks "teatriarvustuseks" pidagu):
Küsimus ei ole selles, kas etendus meeldis või mitte (antud juhul oli see lihtsalt nii sõnastatud sul, saan aru, aga ikkagi), asi on selles, kas etendus mõjus või ei mõjunud või oleks, nagu antud juhul minu silmis, võinud rohkem mõjuda (kuigi ka mõjuvus on subjektiivne, on see siin minu jaoks otsustav).
Ma arvan, et 2-3 korda tõusis mul etendust vaadates kananahk ihule (ma ei ole niisiis blaseerunud, kroonilist kunsti-spliini põdev tüüp), kuid ma oleks tahtnud, et need "kananahk ihule"-kohad oleks kas korraliselt võimsamalt ja märgilisemalt (tähenduslikumalt) välja mängitud või korduvamalt (tähenduslikkust kinnistavalt, süsteemselt) välja mängitud – siis nii, et neist oleks kujunenud tajutava(ma)lt suunatud vastukaal kerglasemale (sentimentaalsele, karikeerivale jne) pealispinnale; ehk siis ma oleks tahtnud raputavamaid sissemurdeid inimhinge (või rassi) PIMEDASSE SÜDAMESSE, TUMEDASSE, ÄHVARDAVASSE PÕHJATUSSE.
Tehniliselt (ja võimetelt) ei oleks see olnud raske.
Üks koht näiteks – esimese vaatuse lõpuosas (kui ma ei eksi), kui oli tekkinud esimene terav ja otsustav (või pigem potentsiaalselt otsustav) mõra või vastuolu välise (ebaõiglase) Süsteemi ja sisemise kollektiivse Hinge vahel, vallandus veidi kõhedust tekitav (olen isiklikult väga aldis sellistele kõhedustunnetele) TRANSS, ürgtants…
Ja ma jäin (asjatult) ootama järge, seda ajuti pealispinnast läbimurdvat (kasvõi "impotentset", sihitut - seda ehedamat) jõu- või energiapurset… märki TEISEST, Teisest tema teisesuses; ja võib-olla ma kujutlen siin nii-öelda üle, ehk tajus mõni seda stseeni vaid kui "eksootilist" vahepala, igati teemakohast näidet stiliseeritud "afrotantsudest" (mitte kui näidet orjuse või kogu ahistatud inimeksistentsi juurde kuuluvast MÄRATSEVAST hingeseisundist).
[Okei, loeme sõnumiks selle, et Teist ei ole või oleme ise endale teised (ja teised on nagu meie) ja siis jääbki ("humanistlikult") kõlama see, et "teised" on teistmoodi vaid seepärast, et neid (meid) ei ole piisavalt hoitud ja armastatud, et neisse (meisse) pole inimlikult suhtutud… tore teada seda küll… aga kuidagi ebaeluline ja vulgaarpsühholoogiline ja… üldse – siin ma muidugi eeldan, et etenduse eesmärk ei olnud rääkida suhtumisest mustanahalistesse, vaid Teise, rääkida rassimist].
Olid veel mõned kohad, kus riivati, kuigi haihtuvalt midagi sügavamat (midagi kultuuride ja inimhingede irratsionaalses põhjakihis): mul ei lähe näiteks meelest, kuidas, mis ilme ja intonatsiooniga suurepärane Marika Vaarik (s. t tegelikult siis tema kehastatud tegelaskuju) pöördus saali ja ütles midagi umbes sellist, et "Ma ei saa sinna midagi teha – nad ON mulle vastumeelsed" (jah, hoolimata võrratust murjanikoomuskist, mida ette ja takka ohtralt pakuti…).
Taas väljamurre: näitleja kui "vahend" astub justkui oma rollist välja ja ütleb justkui midagi väga isiklikku ja "poliitiliselt" taunitavat (s. t jagab meiega usalduslikult meie ühist RASSISMI-TÕDE) – me näeme korraks mitte ainult rolli/tegelaskuju maski taha, vaid ka Valge Inimese kui sellise "maski" taha…
Minu meelest oleks kindlasti tulnud pedaali julgemalt vajutada – juhul, kui oleks tahetud afektiivset (irratsionaalset) suhet Teise avaramalt või teravamalt (minu jaoks siis mõjuvamalt) välja mängida, ühiskondliku/kultuurilise pinna ja pinnataguse mõõtmeid üksteise suhtes enam pingestada jne….
Ja veel: GEP, Perikles, Onu Tomi onnike –
selles gradatsioonis kaotavad No-näitlejad justkui üha enam power’it (et nagu tegime nüüd ka sellise "interluudiumi" ära enne millegi Suurega väljatulemist).

Seitse tähelepanekut – "Onu Tomi onnike" (ehk NO80)

1.
Silmitsedes vaheajal inimesi – tõenäoliselt linna kõige kultuuriteadlikumasse kihistusse kuulujaid – jõudis minuni teadmine, et kuulun ilmselt viie (võib-olla ka kolme) kõige vanema etendusekülastaja hulka, kohal oli täissaal.
2.
Etendus tunduski mulle kokkuvõttes tundekasvatusliku noorsootükina ja alguses ei saanud kuidagi lahti – igavlemist põhjendavast (?) – tundest, et see tükk on lavastatud harrastusteatri "võtmes".
3.
Vahetult enne algust saalis istudes silmitsesin üht püksipõlve – teksaste kangas (lõimetis) oli kuidagi tuhmunult, kulunult sile – ja meenus, et olin neid vist (kiiruga) triikinud VÄLJASTPOOLT!!!
4.
Etenduse 20ndal minutil süvenesin uuesti (tahtmatult) oma kinnismõttesse teksaste ebaõigest hooldamisest – ja samas mõtlesin kohe väga valvsalt (ja teatava neurootilise ärevusega muidugi), et MIDA SEE NÄITAB SELLE ETENDUSE KOHTA (s. t kas ta ei raputagi mind lahti minu idiootsetest obsessioonidest)?
5.
Kui laval etendatakse kellegi surnukspeksmist, siis võiks see ikka… noh… ütleme siis nii, et nagu rohkem vapustada või nii…(lastele mõeldes jälle – et kui nüüd ühest otsast ja teisest otsast – oli see vast täitsa KÕVA andmine…)
6.
Ambivalentsete (kunstiliste) signaalide puhul on inimesed sageli segaduses ja otsivad sotsiaalset tõestust – kui ikka silmnähtavalt tehakse nalja, siis tuleb ju naerda, aga samas ikkagi vahitakse suu kõrvuni ringi, et eks ole ju naljakas, te ju ka naerate, jah?
7.
Ambivalentsete signaalide peal sõites (ma mõtlen nüüd tegijaid) võib piisavalt kenasti kunsti nihverdada… ja sedasi (sisseharjunult) nihverdama jäädagi… ikka tõsistest asjadest läbi nalja ja naeru ("mida te naerate, iseendi üle naerate, taipate, jah?") ja mis peamine – ei saaks ju nagu justkui ka öelda, et liiga lihtne või PLAKATLIK (sest on ju ambivalents, see KUNSTI alibi!!!)

Kolm avastust Käsmus käigult (täiendatud)

1. Käsmu kalmistul avastad puust RISTI (ei tea, kas kohalikel on sellele mingi seletus või legend ka?)...

2. ...Käsmu bussis avastad istme seljatoest TUHATOOSI (haruldase näitena 70ndate stiilist)...


3. ...ja Käsmu kabelis avastad stendid Käsmus puhata tavatsevate inimeste fotodega (R. Barthes on väitnud, et foto talletab surma, asetab kujutatava surma mõõtmesse... kas ei olegi siis fotokujutiste kõige õigem esitluskoht just KABELIS?).

Pilte Pärnumaalt

Kujutis-ilm nr 3

"Üks leiab, et ilu või vähemasti huvitavus on kõiges, mida küllalt terase silmaga nähakse. (Ning see tõeluse estetiseerimine, mis muudab kõik kaamerale kättesaadavaks, lubab ka kõige praktilisemat laadi foto kaasamist kunsti.)"

(S. Sontag, "Kujutis-ilm")

Mingi löga Võsu rannal:

Kujutis-ilm nr 2

"Mis tõeluses on eraldatud, liitub kujutises."
(S. Sontag, "Kujutis-ilm")
Käsi-elevant Tallinna linnapildis:

Kujutis-ilm nr 1

"Fotod ei piirdu tavakogemuse tooraine ümbermõtestamisega (...), vaid lisavad tohutul hulgal materjali, mida me muidu eales ei näe. Tõelus kui selline on ümber mõtestatud - nüüd on see näituseeksponaat, dokument uurimiseks, sihtmärk jälgimiseks."
(S. Sontag, "Kujutis-ilm")
Palk kui tõestus- ja uurimismaterjal Võsu rannal:

Reklaamikool: kuidas siis ikkagi kanda teksaseid

Ostsid teksased, aga kodus avastasid, et
need ikka ei istu nagu?
Hea lugeja, sulle ainult TUNDUB nii -
alt leiad mõned toredad näited kinnituseks ühes mu varasemas postituses esitatud väitele, et (a) ei ole halvasti istuvaid teksaseid ja (b) ei ole ebaseksikaid inimesi -
on ainult inimesed, kes ei kanna teksaseid õigesti, s. t. AINSA kehakattena...

"Une lettre arrive toujours à destination..." (Jacques Lacan)

Vahel avastad töölaua taga istudes sõnumi,

mille ise endale kunagi jätnud oled...

Ambivalentselt

Mida ma oma eelmise postituse juures täheldasin –
mulle on alati tundunud, et mõtlemine põhineb kindlatel tehetel või käikudel (nagu malemäng) ja enamasti põhinevadki mu mõttearendused (eriti muidugi pikemad, põhjalikumad kirjutised ajakirjadele) mingitel kindlatel ja väga lihtsatel "käikudel", mida lugejad vahest ehk iga kord ära ei tabagi.
Võib-olla saaksi kõik mõttekäigud taandada 2-3 põhilisele (formaalsele) alustehtele, näiteks üht tehet, mis mulle eriti näib istuvat, võiks nimetada "ümberpööramiseks" (Freudil on see teatavasti üks olulisi võtteid unenägude jm tõlgendamisel, aga võib-olla on see lihtsalt üks vältimatu võte igasuguse "produktiivse" mõtlemise korral) - üheks "ümberpööramise" alaliigiks võiks näiteks olla "tavalise nägemine erilises" (või keskse nägemine perifeerses/marginaalses; reeglipärase nägemine hälbelises jne) - ja eks sellisegi lähenemise silmapaistvaks eeskujuks ole jälle Freud (liikudes hüsteeriasümptomitelt unenägudele liikus ta psühhopatoloogialt universaalse psühholoogiani, Oidipuselt igameheni jne).
Mihkel Raua kirjutajahoiaku erilises "lõhestumises" (või, täpsemalt, selles, et tema kaks "hoiakut" – nautiv ja tauniv – ei eristu, ei lõhestu tekstis piisavalt selgelt selleks, et saaksime teda mingist ebamäärasest humanistlikust ootusest lähtudes pidada "koherentseks" isikuks) nägin ma niisiis midagi (varjatult) universaalset või fundamentaalset.
Ja siingi tuleks taas viidata Freudile –
iga sümptom on AMBIVALENTNE ja iga sümptomlik diskursus on KOMPROMISS, mis ei tähenda mitte midagi muud kui seda, et näiteks iha ja selle eitus (või nauding ja karistus selle naudingu eest jne) saavad väljenduda samaaegselt (nad kirjutatakse Sümboolse valda ühekorraga).
(Üks Freudi geniaalsemaid või fantastilisemaid või punnitatumaid – kuidas võtta – näiteid on oksendavast naisest, kes realiseeris oma hüsteerilise oksendamise kaudu iha olla rase ja samas karistas ennast oksendamisest tuleneva kalbuse ja kõhnusega, s. t muutis end seksuaalselt väheatraktiivseks).
Kas kirjanduslikke tekste näha alati (freudilike) sümptomite või sümptomlikku alusstruktuuri omavate diskursustena (nagu unenägusid)?
Kindlasti vaieldaks siin vastu, et miks liialdada jne – samas ei vaidleks keegi vastu, kui väita, et kirjandusliku diskursuse eripäraks (defineerivaks jooneks) on tähendustamise tasandil alati ambivalentsus (ei saa ju nii loll olla ja väita, et kirjanduse eesmärgiks on edastada meile üheseid sõnumeid ja tekitada üheseid tundeid – see defineerib kommunikatsiooni ju näiteks sõjaväes, kuid veab sealgi sageli alt).
Samas paistab see kirjandusele olemuslik ambivalentsus lugejaid (ja isegi kirjandusteadlasi) teinekord kuidagi eriliselt üllatavat või häirivat (olgu sõnumi, moraali, tegelaskujude jne tasandil).
Eelmise aasta parimaks proosateoseks hinnatud Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" lõppeb minu jaoks lausa ängistavalt ambivalentselt, s. t jääb avatuks, lahtiseks –
tundub, et kõik arvustajad hiilisid sellest kuidagi kõrvale (esitati küll küsimusi, et kes see "Lasnamäe lunastaja" siis ikka on, et see jääb justkui segaseks, keda ta konkreetselt silmas pidas, mille taga aimub kaudselt rida teisigi nõutukstegevaid küsimusi: kuidas kirjanik ikkagi suhtub oma kangelanna teosse, kas prostitueerimine oli "õige" ja vabandatav tegu või mitte jne?) – lahendamatud ambivalentsused on Kullaproov ja Proovikivi iga kirjandusliku teksti ja pädeva lugeja puhul.

Ei midagi erilist...

Eelmises Sirbis katsub A. Pilv muuhulgas mõtestada ka üht Mihkel Raua "Musta pori näkku" puudujääki, nimelt –
raamatu puuduseks võivat osaliselt pidada kirjutaja ühtse hoiaku või "vaatepunkti" puudumist: ühelt poolt olla tegu justkui hoiatava (moraliseeriva, minevikku kriitiliselt ümberhindava) teosega, teisalt jälle olevat tunda kirjutaja vaimustust tollase (ekstaatilise, ennasthävitava) elu üle.
Niisiis naudingu ja naudingu eituse kokkulangevus – aga kas moraalselt taunitava nautimine (või taasnautimine) ei olegi ühiskonna silmis teatavat tunnustust taotleva isiku puhul võimalik ainult eituse vormis, s. t moraalse hukkamõistu kattevarjus ja kas pole see palju sagedasem nii elus kui ka kirjanduses kui arvata võiks (s. t sagedasem kui me enda puhul seda äratunda oskame või tunnistada tahame).
Banaalse näitena: kujutlegem maniakaalselt kilavate silmadega askeedist inkvisiitorit, kes silmnähtavalt erutudes pressib "nõialt" välja üha täpsemaid ja üksikasjalikumaid kirjeldus tema vahekorrast inkuubusega – kas ta taunib vahekorda deemoniga? Jah! Kas ta naudib (mingil perverssel viisil) tolle vahekorra kirjeldusi? Muidugi!
Kas siis iseenda kallal avalikult sooritatud nii-öelda "väljapressimised" (kuigi M. Raud ei pea midagi kusagilt pressima) ei peaks olema nauditavad?
Juba Freud kirjutas, et ühiskondliku moraali seisukohalt häbiväärseid asju suudetakse teadvustada või endale tunnistada ainult eitades ja võttis patsientide eitust kui (näiteks mingi keelatud iha) ülestunnistust ("Kes see seal unenäos oli?" – "Ei tea, aga ema see küll ei olnud…" – "Järelikult oli see ema!").
M. Raua jutustuses on see värk (nauding-eituse-kaudu) lihtsalt ebatavaliselt, otse häirivalt vänge.
On teisigi (kirjanikke), kel see on selgelt, kuigi varjatult olemas – tulevad aga puhtalt välja, kahtlustan, et ise oma naudingut teadvustamata (igal juhul seda eitama asudes, kui keegi osutama peaks – ainult vastik persevest nagu mina võiks sellist osutamist ka harrastada, aga ma ei taha ka nii õel olla…)
Rääkisin väga laias laastus siin, aga point on vist selge – teatud asjadest, vägivallast, perverssustest jne saab (sisemise kaasaelamisega) kirjutada vaid siis, kui neid asju pannakse sooritama kontseptuaalses plaanis nö negatiivne, hukkamõistu vääriv, kuigi tihti igaks juhuks ka "õilistatud", ülevaks muudetud kangelane…(hm, aga miks on negatiivsed kangelased enamasti "sügavamad" või huvitavamad kui positiivsed kangelased, nagu öeldakse – ja kas nad on seda ainult meie jaoks või ka kirjutaja enda jaoks… Miks nad meile sageli rohkem korda lähevad?).

02.08

Kukk või kana, noor või vana...

Sugu ja vanust puudutavad diskrimineerivad stereotüübid saavad alguse lapsepõlve muretutest mängudest -

binaarselt liigitavat (ja hinnanguliselt väärtustavat) suhtumist on võimalik teistelt nõuda ja ise harjutada isegi suvalise heinatuti puhul...