“An Idyll in Oklahama”

Max Brodi väitel iseloomustas Franz Kafka oma “Ameerika-romaani” kui kõige “helgemat” ja optimistlikumat oma kirjutistest: romaani viimane – fragmendina olemasolev – peatükk “Oklahoma loodusteater” pidi tulema LEPITAV; ja sellest kõneldes olevat Kafka mõistatuslikult naeratanud.
John Zilcosky sõnul on romaanis 2 mõistatust.
Miks valis Kafka “utoopilise” teatri asukohaks, kuhu Karl Rossmann lõpuks teele asub – ja kuhu “igaüks on teretulnud” – just OKLAHOMA? Ja miks nimetas Rossmann end Oklahoma teatrisse tööle registreerudes NEGROKS? Lahendusele viitab üks “kirjutusviga”.
Romaani originaalkäsikirjas ei kirjuta Kafka mitte “Oklahoma”, vaid “Oklahama” – ja seejuures pole tegu mitte juhuliku näpukaga, vaid läbiva kirjutusviisiga (üheski selle romaani väljaandes – ka mitte eestikeelses - sellist “viga” ei leidu).
Kuid täpselt samasugune kirjaviga leidub 1911. aastal ilmunud Arthur Holitscheri reisikirjas America: Today and Tomorrow (millest Kafka, kes kunagi Ameerikas ei käinud, oma teadmisi tõenäoliselt ka ammutas): rassismile pühendatud peatükki illustreerib seal foto ülespoodud (lintšitud) mustanahalisest iroonilise allkirjaga: An Idyll in Oklahama.
Nii et kui Kafka saatis Rossmanni “Negro” nime all teele “Oklahama” teatrisse – oma “kohta” leidma – saatis ta Rossmanni kas otseselt või kujundlikult Surma (– kas ei kirjutanud mitte Maurice Blanchot, et Kafka peategelased viibivad juba elades väljaspool Elu, “surma ruumis”).
Ameerika-romaani põhiteemale – isiku kadumisele, 0-punkti jõudmisele – viitab tegelikult ka originaalpealkiri (Der Verschollene) : Ameerika on koht, kuhu ära kaduda, hääbuda, kus end nii topograafiliselt kui ka metafüüsiliselt ära kaotada, “kadunukeseks” muutuda.
Ärakaotatud, korrigeeritud kirjaveast lähtudes tuleks Max Brodi poolt sisendatud naiiv-optimistlik kujutlus Oklahomast, kus Rossmann leiab endale lõpuks töökoha, kodu jne niisiis tõsise kahtluse alla seada (kuigi “viimast sõna” ei saa Kafka/kirjanduse puhul olla, nagu Blanchot on kirjutanud).
Kas Kafka mõistatusliku muige põhjustajaks, kui ta viimasest “lepitavast” (Oklahama-)peatükist rääkis, võis olla lihtsalt sõbra lihtsameelsus – lepituse LÕPLIKUSE mitteaimamine?

Viide: J. Zilcosky, Lost in America
www.tnr.com/doc.mhtml?i=20030929&s=zilcosky092903

Passage a l' acte

“What is a passage a l'acte? Perhaps, its ultimate cinematic expression is found in Paul Schrader's and Martin Scorcese's Taxi Driver, in the final outburst of Travis (Robert de Niro) against the pimps who control the young girl he wants to save (Jodie Foster).
Crucial is the implicit suicidal dimension of this passage à l'acte: when Travis prepares for his attack he practices in front of the mirror the drawing of the gun; in what is the best-known scene of the film, he addresses his own image in the mirror with the aggressive-condescending "You talkin' to me?"
In a textbook illustration of Lacan's notion of the "mirror stage," aggressivity is here clearly aimed at oneself, at one's own mirror-image. (...) The paradox of Travis is that he perceives HIMSELF as part of the degenerate dirt of the city life he wants to eradicate, so that, as Brecht put it apropos of revolutionary violence in his The Measure Taken, he wants to be the last piece of dirt with whose removal the room will be clean.“
(Slavoj Žižek, The Act and its Vicissitudes)
www.lacan.com/symptom6_articles/zizek.html

Subliimsed objektid

Online ajakirja International Journal of Žižek Studies saidilt saab osta suure Ž-logoga "subliimseid objekte" ("objets de kitsch"): T-särke meestele, naistele ja koertele, patju, aluspükse, kruuse jne.
Pani mõtlema, et taoline Ž-logoga aluspükste müük akadeemilise online-ajakirja “kaante" vahel pole pelgalt fun või joke – ka mitte lihtsalt iroonia Žižeki-kultuse, tema kaubastumise, brändistumise suhtes – vaid midagi enamat: ÜLISAMASTUMINE (overidentification).
Ülisamastumine võib - ma rõhutan, VÕIB - mingi ideoloogia, trendi, kultuse jne õõnestamisel olla palju efektiivsem kui iroonia (iroonilise "distantsi” tekitamine), kuna toob varjamatult esile "obstsöönsed” motiivid.
Žižeki kodumaalt Sloveeniast pärit Laibach esindab näiteks ülisamastumist totalitaristlike rituaalide ja kujunditega - selle asemel, et fašismi (totalitarismi võrdkuju) moraalselt hukka mõista, samastuvad nad fašismiga ÄÄRMUSENI, ÜLE, LIIALT:



“In this sense the strategy of Laibach appears in a new light: it "frustrates" the system (the ruling ideology) precisely insofar as it is not its ironic imitation, but over-identification with it - by bringing to light the obscene superego underside of the system, over-identification suspends its efficiency.”
Vt: S. Žižek, "Why are Laibach and NSK not Fascists?"
www.nskstate.com/appendix/articles/why_are_laibach.php

"Teid jälgitakse"

Tartu sattudes katsun alati leida aega Tartu Ülikooli peahoone “rituaalseks” külastamiseks (seda isegi läbisõidul, enne järgmise bussi minekut): uurin teadetetahvlit, eesti filoloogia tunniplaani ja käin kindlasti ka WC-s. 9. juunil oli tualettruumi keskmises latris seinal sedel: “Palun ärge varastage WC paberi rulli. Teid jälgitakse”.
Niisiis oli kirja autor (keegi peahoone töötaja?) lisanud palvele kohatu, liigutavalt naiivse, pigem vanglasse või karistuskolooniasse sobiva ÄHVARDUSE... justkui kadunuks kirjutades usk palve jõusse. Kuid ma ei saanud teisiti, ikkagi lasin pilgul kiiresti – “instinktiivselt” – joosta üle ruumi laealuste nurkade, kuhu tavaliselt salakaameraid paigutatakse. Teadsin ju küll, et mingit JÄLGIMIST olla ei saa (minu KEHA järgis tema enda, mitte minu mõtteid, ütleks Roland Barthes). Või oli kirjutajaks intuitiivne lacaniaan?
Slavoj Žižek on nimelt osutanud sümboolse autoriteedi kui sellise olemuslikule VIRTUAALSUSELE, võimalikkusele, potentsiaalsusele: mõjumaks efektiivse ja püsiva distsiplineeriva ähvardusena, ei tarvitse ja ei tohigi sümboolne instants (isakuju või selle “inkarnatsioonid”) oma võimu – jälgimist, karistamist jne – täielikult realiseerida, otseseks aktiivsuseks muuta. (“Is not this Virtual ultimately the Symbolic as such? Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.” – S. Žižek, “Organs without Bodies”, Routledge, 2004, lk 4).
Kas ei ole kõige efektiivsemad just “tühjaks”, lahtiseks jäetud ähvardused (“Küll ma sulle veel näitan...”, “Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad...” )?
Tähistajad, millel puuduvad aktuaalsed tähistatavad, käivitavad "tühiku" täiteks subjekti fantaasia - seepärast defineeritaksegi neid psühhoanalüüsis kui "isandtähistajaid".
Ülikooli meestepeldiku keskmisest kabiinist sisenesin niisiis 9. juunil - vaid mõneks hetkeks küll ja eriti tunnetatult - virtuaalmaailma.
Lacani žargoonis - kellelgi läks korda PILGU manamine Teise (Sümboolse) väljale.

Rue de Lilles Nr 5

Pildil olen Pariisis, tänapäeva psühhoanalüüsi pealinnas.
Lähedal asuvas Ladina kvartalis on maailma tihedaim psühhoanalüütikute kontsentratsioon (D. Binswangeri väitel) ja seda peaasjalikult tänu ühele mehele.
Maja, mille ees seisan, asub aadressil Rue de Lilles Nr 5.
Seinal on tahvel tekstiga: “Jacques Lacan (1901-1981) praktiseeris siin psühhoanalüüsi 1941. aastast kuni oma surmani.”
See tahvel on kõrgel minu kohal.

Kodukandi huumor

Eile sõitsin bussiga Räpinast Tartusse ja kuulsin, kuidas Värska tüübid rääkisid tagapingis anekdoote ja hirnusid – üks neist oli mõtlemapanev: “Mees läks Petserisse kappi ostma, tuli tagasi, oli kapp juba sees.”
Mida mõtlema pani? Värska meestelt tuleks õppida lausestuse lihvimist (lühemaks) ja sõnade kujundlikku kasutamist.
Ja kas ei sarnane nende vaatepunkt purjus jumalate omale Vana-Kreeka komöödiates (inimelu naeruväärsus kui meelelahtus), mida tollal väärtustati kõrgemalt kui tragöödiate inimlikku, madalat ja muserdavat vaatepunkti (life is hard and then you die).
“Two and a half thousand years ago, at the time of Aristophanes, the Greeks believed that comedy was superior to tragedy: tragedy was the merely human view of life (we sicken, we die). But comedy was the gods' view, from on high: our endless and repetitive cycle of suffering, our horror of it, our inability to escape it. The big, drunk, flawed, horny Greek gods watched us for entertainment, like a dirty, funny, violent, repetitive cartoon. And the best of the old Greek comedy tried to give us that relaxed, amused perspective on our flawed selves. We became as gods, laughing at our own follies.”
Julian Gough, DIVINE COMEDY
www.prospect-magazine.co.uk/article_details.php?id=9276

Must energia

“Mina ei taha oma söepiltidega midagi öelda . Kõige tähtsam märksõna mulle, kui ma oma pilti teen, on PINGE". (Priit Pärn)
KUMU Kunstimuuseumis nähtud Priit Pärna söejoonistused kiirgavad lausa talumatult MUSTA ENERGIAT – ei suutnud/tahtnud näitusesaalis üle minuti viibida, halb hakkas (on asi minus, minu tundlikkuses?).
Fenomenaalne saavutus HALVA pinge tekitamisel. Vaatad üht pilti tardunult 5 sekundit ja tunned, et... juba justkui alustaksid tahtetult, alluvalt "musta" imemist, kogumist iseendasse... Ja kui neid pilte on seintel "tapeedina"... Pilte, mis annavad sulle endast HALVIMA.

Freudi kadumine

Freud on esitanud hulgaliselt näiteid sellest, kuidas me teadvustamata motiivide ajel “kaotame” asju, "unustame" nende asukoha või paneme neid ära kuhugi “teadmata” kohta. Ühe hea näite sai ta oma kolleegilt Hans Sachsilt, kes “pages niisuguse teadmata kohta ärapaneku abil kohustusest töötada” – Sachs leidis kaotatud asja (tööks vajaliku paberi) üles alles siis, kui oli taandunud asja asukoha unustamise “aktuaalne motiiv”, st soovimatus töötada (sellest lähemalt: S. Freud, “Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad”, tlk. P. Metspalu, Väike Vanker, 2001, lk. 128-129).
Võib-olla on minu endaga nüüd midagi sarnast juhtunud – ma ei suutnud eile oma korterist üles leida Freudi “Unenägude tõlgendamist”, mis minu mäletamist mööda oleks pidanud mind OOTAMA kirjutuslaual. Selline “kadumine” on ootamatuks takistuseks ühe kirjutise lõpetamisel, mida ammu olen lubanud, kuid mida siiani olen aja puuduse ja viitsimatuse tõttu (suvi!) edasi lükanud.
Kuhu Freud siis sai? Kõik kohad (lauad, riiulid, raamatuvirnad, voodialused jne) on läbi otsitud. Kas tõesti on tegu “psüühika teadvustamata riukaga”? Ei saa ju niisama haihtuda üks kopsakas, silmatorkav, OLULINE raamat.
“Miks sa EI TAHA mind leida,” küsiks Freud, kui ma oleksin tema patsient.

Anekdoot

Alasti naine istub taksosse: “Sõida Maardusse!”
Taksojuht ei reageeri. “Miks sa ei sõida? Mis sa vahid, pole alasti naist näinud või?” “Olen näinud,” vastab juht, “ aga mind huvitab, kust sa raha võtad, kui me kohale jõuame.”
Anekdoodis on pandud põrkuma kaks teineteist häirivat või koguni välistavat registrit: (1) Sümboolse register, st sümbolite/märkide “ökonoomia”, vahetussüsteem (raha funktsioneerib siin “tühja” sümbolina, kõigi väärtuste ekvivalendina) ja (2) Reaalse register (kehaline alastus kui tihke ja “eneseküllane” substantsiaalne kohalolek).
Kas ei või sarnast brutaalselt kehalist katkestust sümbolite (ja "hüvede") tsirkuleerimises ette tulla ka näiteks moodsa tegevuskunsti puhul, kui etenduspaigal toimetavad ringi alasti inimesed ja taksojuhi kombel - impotentselt, nõutult - jõllitades küsime endalt: “Aga mida see kõik TÄHENDAB, kui see lõpuks läbi saab (st kust ma need märgid või märksõnad leian, mida hiljem “rahana” kasutada, ringlusse lasta)?”
Idiootlikult alasti keha, mis ei lülitu kindlasse tarbimis- või vahetusväärtuste süsteemi ehk meie ihalemiste dialektikasse, lihtsalt ON... Probleem tekib siis, kui see keha tahab meilt midagi (sõida Maardusse/võta mind "kunstina").
Aga... mille eest?
Naine taksos, alasti ja ilma rahata - "antikunsti" kehastus.

Falafel

Ainus koht, kus ma Pariisis viibides kogesin seda, mida psühhoanalüütilises kõnepruugis võiks nimetada Mina ja jouissance’i (ehk Minu mõnu ja Teise naudingu) vaheliseks pingeks või tasakaalutuseks, oli juudi ajaloolise linnaosa (Le Marais) südames paiknev suhteliselt kitsas, rahvarohke ja “idamaiselt” kärarikas Rue des Rosiers. Teise (jaapanlase, moslemi, aafriklase, juudi jne) liiglähedust võis Pariisis muidugi mujalgi kogeda – metroos või mõnes muuseumis – kuid mitte niivõrd Teise NAUDINGUT.
Mina ja jouissance’ i vahelise pinge – ja sellest lähtuva iha või vägivalla – põhjustajaks on reeglina näivus Teise priviligeeritud suhtest iha põhjus-objekti (ta naudib rohkem) ja Rue des Rosiers’ l oli tolle objekti (objet petit a) kõige silmnähtavamaks kehastajaks iga 10 meetri tagant kiirtoiduna pakutav FALAFELi-nimeline “Iisraeli rahvustoit”.
Mis teeb kikerhernepallidest, salatist, kastmest ja pitast ihaobjekti?