Psühhoanalüütilised elementaarsused

On olemas psühhoanalüüsi vulgata –
vulgaariseeritud variant, mida sageli nimetatakse freudismiks.
Psühhoanalüüsi vulgata vormus 1920ndatel ja põhines Freudi mõtlemise esimesel etapil (Freudi mõtlemine jaguneb kaheks). Tegelikult – sisuliselt, põhimõttelistes aspektides – tähistab see vulgata tagasilangust eelfreudistlikku ajajärku, allapoole Freudi taset (allapoole tema teooriate tegelikku tähendust), kuigi vulgata'st lähtujad seda ise ei hooma.
See vulgata on mõjutanud ka arusaama kunsti või kirjanduse psühhoanalüütilisusest (kunst on psühhoanalüütiline siis, kui peegeldab autori "komplekse", sugutungi õilistumist jne).
Tegelik ja kõige eksimatumalt äratuntav psühhoanalüütiline "moment" kirjanduse puhul põhineb aga üllatusel (nagu Barthes on üllatust maininud) ja küsimuse tekkimisel: kes kõneleb?
See on lähteline küsimus ("kes kõneleb?"), mis kummitas Jacques Lacani.
Tavalugeja tahab teksti taga tajuda teist mina, ta tahab suhestuda teise (kirjutaja) minaga, see on kahe teineteist peegeldava (või täitva või toetava) nulli suhe: o-0. Pole vahet kuidas seda mina nimetada, kas ideaalseks minaks või poeetiliseks minaks (mina on alati, nii või teisiti mask, konstruktsioon, fiktsioon, ideoloogia funktsioon) – oluline on tajuda (kindlana) seda kohta, positsiooni, kust kõneleja kõneleb.
Võnked ja nihked, pöörded ja üleminekud – kogu dialektika ja paroodiline ambivalentsus – peavad olema heal juhul tahteliselt mängulised (lõbustavad, seega tühised) või siis mitteolemuslikud, näilised või siis mingi (ideoloogilise) eesmärgi teenistuses ja vastavalt sobivaks tempereeritud.
Vastasel korral võib tavalugeja tajuda subjekti tühikut, negatiivsust, mis signaliseerib talle vältimatul viisil nii ideoloogilise positiivsuse (sisukuse) kui ka vormilise täiuslikkuse puudumist (või siis emba kumba).
Näiteks on Eestis hakatud nö ühiskonnakriitilisele (sotsiaalsele) luulele/kunstile – mis kõnelevad kõige selgemalt ja järjekindlamalt just nimelt lõhestunud või tühikulise subjekti positsioonilt – ette heitma positiivse programmi, s.t ideoloogilise funktsiooni puudumist (Lauri Sommer ei suutnud Elo Viidingu luules näha midagi muud peale eituse ja nihilismi; Harri Kingo ei suutnud "Ühtse Eesti" projektis näha midagi muud peale lameda ärapanemise – inimsuse, inimväärikuse, au ja vabaduse eest kõnelemisest on vähe, seda on nii vähe, et tänapäeval ei suuda paljud seda isegi tajuda, mõistmisest rääkimata).
Tavaliselt tavalugeja siiski ei anna alla, ta astub kunstiga suheldes ikkagi – nii või teisti – ihaldatud kahe nulli imaginaarsesse suhtesse. Ta korvab ise teksti/kunsti "puudujäägi", konstrueerib imaginaarse teise: ta sildistab ta (nimetada kedagi "nihilistiks" või "ärapanijaks" tähendab kõneleja naelutamist kindlale, kuigi negatiivsele positsioonile, mis kinnistab sildistaja enda – positiivset – positsiooni).
Tavalugeja ei taipa, et otsitud, leitud või konstrueeritud kahe mina suhe (0-0) ongi psühhoanalüüsi objekt – ehk siis: see suhe (selle suhte kujunemine või mittekujunemine, selle fiktsionaalsus, ideaalsus, ideoloogilisus jne) ongi teine elementaarne psühhoanalüütiline "moment" kunstilises kommunikatsioonis.

YEP 2

Teise iha ja tühi ähvardus

Kaks täiendust eelmises postituses üsna lõdvalt esitatud mõttekäikudele – ja lähtun nüüd J. Lacani teoreemidest.
1.
Esiteks, osutasin, et osa Ühtse Eesti kommenteerijaid osaleksid justkui saates "Rooside sõda" – nad apelleerivad oma hinnangutes rahva arvamusele (rahva niiöelda ootustele või lausa otseselt sellele, mida Eesti rahva heaks tegelikult teha oleks tulnud: L. Priimäe sõnul oli tegu coitus interruptus’ega, kuna uut ühiskondlik-poliitilist liikumist ei fundeeritud jne).

Täiendaksin seda mõttekäiku – lähtudes Lacani vormelist "inimese iha on Teise iha" – siis nii, et ühiskondlike subjektide ja sümboolsete mandaatide omajatena (poliitikutena, kunstnikena, küünetehnikutena, reisisaatjatena jne) mängime me tegelikult kõik nii või teisiti mängu "Rooside sõda".
Igasugune inimlik tegevus eeldab minimaalset sümboolset tugipunkti – Teise iha. Selleks Teiseks (või tema esindajaks) võib olla küll konkreetne isik (isa, naine, toimetaja, ülemus), aga eelkõige on Teiseks ikkagi midagi imaginaarset või sümboolset ("ideaalne lugeja", rahvas, Jumal, "etikett", kevad-suvised moetrendid jne).
Teise iha võib olla teadvustatud või teadvustamata, eksplitsiitne või implitsiitne, aktuaalne või potentsiaalne, s.t see iha võib olla ka varjatud, tõrjutud, alles saamises olev iha (iha, mille kontuurid on kujunemisjärgus, mille ruum on tekitatav – mõelgem reklaamidele, mis tekitavad ihasid jne), aga Teise iha või, õigemini, selle iha eeldamine (konstrueerimine, kujutlemine) on alati vältimatu.

Inimese iha ja sümboolne tegevus (tähendustamine), mille eelduseks on Teise iha, ei piirdu iseenesestki mõista inimliku vallaga, see on alati liikunud kosmilistes mastaapides (meenuvad Majakovski read: kui tähti süüdatakse, siis järelikult on seda kellelegi tarvis; või: kui viljasaak ikaldub, oleme järelikult millegagi jumalaid pahandanud – tõime küll ohvreid, aga ju siis jumalad arvasid, et seda oli vähe jne).
Niisiis, lühidalt, mitte ainult Ühtse Eesti kritiseerijad ei mängi mängu "Rooside sõda" (apelleerides sellele, mida rahvas arvas või mida rahvas, riik, poliitkultuur hetkel vajavad...), vaid esmalt ja eelkõige ikka NO99 ise – kogu ÜE projekti käivitajaks oli ju see, mida rahvas arvas (poliitikast ja valitsemisest)... ja mida rahvas peaks sellest arvama (või siis mida ta peaks sellest teadma, kui ta veel ei tea).
Aga ÜE puhul ei ole tegu mitte lihtsalt ja ainult ihale (ja selle rahuldamisele) tugineva masinaga, vaid rahva (rahuldamata) ihasid indutseeriva ja võimendava masinaga – s.t vähemalt ideaalis ei tohtinuks see olla piksevarras (nagu A. Talvik kirjutas), mis ihad maandab, lukustab, kanaliseerib...
Kui Priimägi rääkis etteheitvalt coitus interruptus’est, siis ei näinudki ma selles niivõrd või ainult tema kahjurõõmu - "kultuuripsühholoogina" peaks ta ju suurepäraselt teadma, et omni anima post coitum triste est (kõik loomad on kurvad pärast suguühet)...
Mida tuleks soovida oma suurimale vaenlasele? Eks ikka desublimeerivat (deidealiseerivat) suguühet ihaldatuga!
Kõige enam paistab EÜ sihikul olevat (ma näen, et ma räägin sellest kui millestki, mis ei ole veel läbi) suhtumine: saak ikaldus ja tähti süüdatakse... so what?, on nagu on.
2.
Teine vastulause iseendale puudutab võimust või potentsiaalsest võimuletulekust (ehk siis näiteks "liikumise" asutamisest) loobumise žesti, mille NO99 justkui sooritas.

Kas ta ikka sooritas selle, kas ta sooritas selle täielikult?
Siin ma võin viidata ühele kunagisele postitusele, kus ma kirjutasin Žižekile tuginedes sümboolse autoriteedi vältimatust virtuaalsusest (potentsiaalsusest): selleks, et ähvardus mõjuks piisavalt efektiivse ja distsiplineerivana, peab see ähvardus jääma (vähemalt teataval määral) tühjaks – ta peab olema varuga, mingit täpsustamata potentsiaali omav ähvardus, s.t olemaks efektiivne ei tohikski võim täielikult realiseeruda, otseseks ja ammendavaks (tühjendavaks) aktiivsuseks üle kasvada. (“Let us take symbolic authority: to function as an effective authority, it has ta remain not-fully-actualized, an eternal threat.”)
Kõige efektiivsemad ja "täidetumad" ähvardused on niisiis paradoksaalselt just "tühjaks", potentsiaalseks, lahtiseks jäetud ähvardused (nõnda on see ka tavasuhtluses: "Küll ma sulle veel näitan..." – aga mida sa siis näitad?; "Kui isa koju tuleb, aga sa siis saad..." – aga mida ma siis saan? ).
Ähvarduse potentsiaalsus, mis muudab võimu tõeliselt efektiivseks (võim mängib sinuga "kassi ja hiirt"), võib muuta efektiivseks ka vastuvõimu, kontraliikumise.
Kui teatakse, mida karta (vastaste nimed ja nende eesmärgid jne), on tegu hirmuga, mis ajendab ratsionaalselt otsima konkreetseid kaitsevahendeid; kui ei teata, mida täpselt karta, on tegu segaduse ja ängiga. Võimust loobumise tühi žest jättis otsad (meelega) lahti ja muutis ÜE poliitilise "võimuladviku" vaatenurgast (potentsiaalseks) ängimasinaks – kui potentsiaalseks või efektiivseks või tõsiseltvõetavaks, on muidugi iseasi.
Minu jutt siin on mõistagi teoreetiline.

Aga rahvas arvas...

See fraas ("Aga rahvas arvas...") on pärit televiktoriinist "Rooside sõda", kus ära arvata ei tule mitte (faktiliselt) õigeid vastuseid, vaid rahva, täpsemalt, 100-pealise valimi poolt välja pakutud kõige populaarsemaid vastuseid (a la kes on rahva arvates suurimad staarid Eestis? jne).

Osalemine selles saates on omamoodi pisipopulismi näpuproov - aimata rahva enamuse taset, ootusi... (mõnel mängijal läheb see pahatihti meelest, ta hakkab pakkuma seda, mida ta ise arvab, aga see on häving selles mängus).

On huvitav, kuidas osa Ühtse Eesti suurkogu kommenteerijaid - eelkõige just eitavaid kommenteerijaid - käituvad nii, nagu nad osaleksid "Rooside sõjas", s.t nad apelleerivad oma kriitikas sellele, mida rahvas väidetavalt (eeldatavalt) arvas: teie vastus on vale (resp. Ühtne Eesti kukkus läbi), sest rahvas arvas...

Eilses "Värskes Ekspressis" (TV3) mängis sellist mängu, seejuures eriti markantselt Linnar Priimägi: rahvas arvas, et Ühtsest Eestist sünnib midagi - mingi x - mis rahuldab rahva vajadust uue Juhi järele (just nii ta seda täpsustas: järgneda Juhile, osaleda liikumises), kuid rahvast peteti (kas kahjuks või õnneks?... M. Raud ei olnud nii hea, et Priimäelt seda küsida).

Kaks asja: Priimäe häbitult siiras küünilisus - rahvas ongi üks Juhti ootav lambakari - ja Ühtse Eesti tegeliku sõnumi (me ei tule vastu lambakarja ootustele, ärgu oldagu lambad) ümberpööramine Ühtse Eesti vastu (lambakarja ootusi peteti, järelikult - läbikukkumine).

Kuidagi nii, et kui üks ütleb: "Me ei taha lambakarja arvukust suurendada ega ka mitte olemasolevate lammaste pärast kakelda", ütleb teine vastu: "Järelikult olete te ise parajad lambad!" - kaks mentaalsust, mis lihtsalt ei kattu.

Ikka ja alati saabki arvestada (manipuleerida) ainult lambakarjaga ja kõige hämmastavam, arusaamatum või lausa skandaalselt andestamatu tundub neile, kes sellest lähtuvad, tõenäoliselt just see (potentsiaalsest) võimust loobumise zhest, loobumine populistlikust võimuletulekust.

Kujutage ette, ajal, mil ahnelt krabatakse poliitilist kapitali, iga räpane sent sellest kapitalist on precious, pillab üks seltskond oma "kapitali" justkui lihtsalt tuulde... Lollakad.

Ma pean olema hull...

Ma pean olema hull –

mõeldes 7. mail toimunud Ühtse Eesti suurkogule suudan ma leida, avastada endas tunde, mida võiks nimetada ilmajäetuse, kaotuse või hüljatuse tundeks. (Olen ma eriline, eriliselt võimeline ausaks autospektsiooniks?)
Ma pean olema hull, sest mõeldes etenduse kõige elamuslikumale, vapustavamale osale – osale, kus räigelt matkiti fašistlike massiürituste korraldust Juhi sisenemisel – on mul primitiivselt kahju, et ma ei saanud seda rohkem (ja ei saa seda enam) kogeda, et ma ei saanud (ja ei saa) seda kogeda veel ja veel… piisavalt, lõpuni (jah, sellesse jouissance’i, millega ideoloogiad mängivad, mida nad ajendavad ja piiritlevad, on lõpuniminek – surm – alati sisse kirjutatud).
Ma pean olema hull oma massihirmus – sama hull nagu sundmõtteline kõrgusekartja, kes kannab (ja tõrjub) endas iha viskuda… ja peidab endas isiklikku sisemist vertigo’d...

Smoke break

Võimu saladus

Elias Canetti kirjutab oma teoses "Massid ja võim" võimu elementidest ja võimu võtmeliseks, tuumseks elemendiks võiks temast lähtudes pidada SALADUST ("Saladus asub võimu sisimas tuumas").

Sellise saladuse, salastamise kõige primitiivsemaks või arhailisemaks mudeliks on Canetti jaoks röövlooma – luurava olendi – salajane varitsemine, enese muutmine nähtamatuks, mille üheks aspektiks on saladuse paigutumine vaikiva keha läbitungimatusse sisemusse: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses… Võimu juurde kuulub läbinähtavuse ebavõrdne jaotus. Võimas näeb läbi, aga ei lase ennast läbi näha. Kõige vaikivam peab ta olema ise. Tema meelsust ja kavatsusi ei tohi keegi tunda."
Teatavasti on No99 on oma Ühtse Eesti projekti teljestanudki just nimelt (poliitilise võimu) saladuse paljastamisena ja lõppkokkuvõttes – nagu me nüüd teatri avalikust teadaandest otsesõnu lugeda võisime – ei puuduta see paljastamine mitte lihtsalt poliittehnoloogilisi (populistlikke) võtteid vms, vaid võimu tõelises tuumas peituvat, midagi, mis mingi eriline saladus ju tegelikult polegi, nimelt seda, et selle saladuse sisu on räpane, et võimu südamikus on rõvedus (kiskjalik moraalitu ahnus, "poliitika on porno" jne).
Efektiivseks toimimiseks vastu- või antivõimuna mähkuti samuti saladusteloori, tekitati oma (vastu)saladus, oma läbitungimatu sisemus – siit ka kogu see hüsteeriline küsimustik (mis on "Ühtse Eesti" tegelik eesmärk ja kuhu see kõik välja viib?, kust see raha võetakse?, kes seda kõike tegelikult suunab? jne) – ja tänases teadaandes on ju otseselt välja öeldud sellegi saladuse ideaalne (rõvedusele vastanduv) sisu, sisu, mis ju samuti mingi eriline saladus polnudki: idealism.
Homsel suurkogul toimuv on siiski määramatu (salastatud või juhustest kantud), aga tõeline saladus – see saladuste saladus – ei ole mitte võimu rõveduse saladus, vaid selle rõveduse võimalikkuse saladus.
Ja see saladus – täpsemalt, selle varjamine ja säilitamine või sellesse tungimine ja selle paljastamine – on teatri teadaandes ju tegelikult üle kantud meile endile, meile kui inimestele, kodanikele, subjektidele. Ehk siis: seda saladust kanname me tegelikult ju iseendis. ("Kuid vahel räägitakse, et erakondliku korruptsiooni taga on üks või teine tipp-poliitik. Ansip, Savisaar, Laar, Reiljan. See pole tõsi. Selle taga oleme meie kõik. Vähemalt seni, kuni me laseme sellel juhtuda.")

Võtkem veelkord ette Canetti lause: "Salastatus algab enda varjamisega aktiivselt saaki luurates; lõpeb ta tundmatu ja passiivse keha salajases pimeduses."
Lugegem seda (psühhoanalüütilist vinti keerates) nüüd nii, et kuigi poliitiline rõvedus näib hakatuseks olevat väline, meile väljastpoolt peale surutud, toitub see rõvedus – nii nagu iga võim – lõppkokkuvõttes siiski vaid meie endi pimedast (infantiilsest, passiivsest, masohhistlikust, fatalistlikust) sisemusest.
Tunnistan, et homsele üritusele mõeldes on ikkagi kerge kõhedus…miks?

On see loomupärane kõhedus igasuguste massiürituste suhtes, igavene umbusk massi kui sellise suhtes?
On see usu puudus massilisse idealismi?

New Age on jõudnud "Sirpi"!

Mathura kirjutab viimases Sirbis Krulli raamatust "Paljusus ja ainulisus" nii - euroopalikku ja modernistlikku maailma valitseb vasak ajupoolkera (ratsionaalsus, tehnilisus jne), eriti võrreldes vana India ja vana Ameerika maailmaga, kus dominantseks sihiks oli tunnetuslikkus ja spirituaalsus, vaimsus. (Hm, mina olen aru saanud nii, et vana aja inimeste "spirituaalsus" oli kollektiivse ellujäämise teenistuses, see ei olnud mingi tunnetuslik eesmärk iseeneses – eksistentsiaalselt funktsionaalne ja pragmaatiline aspekt tollase nii-öelda vaimsuse juures on miski, mida tänapäeval tajutakse kuidagi häirivana, labastavana: ja ega meie ju üldiselt ka ei karda, et esivanemate vaimud meid ära söövad, meid ahvatleb "sisemise ja välise harmoonia", kõrgem Tunnetus, nii nagu tegelikult siis "neidki" pidid ahvatlema jms).
Modernismi spirituaalsuseks on Mathura sõnul "intellektualism" ja Krull on üks neid, kes üritab seda modernistlikku spirituaalsust (ehk intellektualismi) lepitada tõelise spiritualismiga (ehk siis mittemodernistliku vaimsusega), ta "vaatab intellektualismist spiritualismi suunas".
Selline Krulli suund tasakaalu (vasaku ja parema ajupoolkera harmoonia) suunas on kirjutajale meeltmööda, kuid tal esineb ka kahtlusi.
Nimelt, Krulli kirjutised olevat küll "vägagi isikupärased, ent harvem haaravad kuulaja tervikolemust, jäädes pigem aruteluks intellektuaalsete kontseptsioonikäsitluse raamides" – aga: mida Mathura siis sooviks? Milline peaks olema kirjutis, mis ületab kontseptuaalsuse ehk haarab lugeja tervikolemust ja kuidas sellist haaravust saavutada?
Kas kirjutada rohkem nagu shamaan (prohvet, nägija, jünger, usumees)? Panna oma arutlused mantrate ja leelutuste vormi? Väljendada kaasakiskuvalt tundmusi, pakkudes võimaluse osaduseks? Võta sa kinni.
Veel, Mathura sõnul on Krull "kallutatud modernistliku kaanoni suunas – olgu selle näiteks kas või nentimine, et "ükski sümbol ei saa olla puhtam kui tema alla koondunud inimesed" (lk 25), mis välistab võimalikkuse, et mõni sümbol võiks olla muud kui inimloome".
Hakkasin mõtlema, mida mõelda sümboli all, mis oleks midagi muud kui inimloome, s.t midagi muud kui artefakt ja tegelikult oleksin oodanud siin kirjutajalt selgitust: kas selliseks (mitteinimliku, jumaliku päritoluga) sümboliks võiksid olla näiteks pühakuju silmadest voolama hakkavad verepisarad, taevakummile joonistuv põlev rist? Kas sellisteks sümboliteks võiksid olla ka näiteks HÄRG ja TULI?
Kas selline inimloomest puutumata (puhas) sümbol – no näiteks HÄRG – saab sümbolina eksisteerida, s.t täituda väe või hingelise sisu või püha tähendusega lahus inimloomusest (ajuehitusest) või kollektiivsest mentaalsusest (ehk tema "alla" koondunud inimestest)?!

Veel üks tähelepanuväärne lõik: "Ma leian, et mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus, mida ka modernism eeldatavasti otsima suundus, on tänase päevani meie kultuuriruumis suuresti leidmata. "Paljususe ja ainulisusega" annab Krull sellesse otsingusse oma panuse ning oleksin rõõmus, kui sellealane diskussioon areneb ja laieneb”.
Mida tähendab mittesektantlik, isiksusekeskne vaimsus?
Kas vanas Indias ja vanas Ameerikas – neis kultuurides, mille spirituaalsuselt meil mõõtu tuleks võtta – oli tõepoolest olemas isiksusekeskset vaimsust (või kas meil tuleks sealt vanadest kultuuridest noppida seda, mis meile siin ja praegu modernselt ja isiksusekeskselt kohane tundub olevat ning jätta kõrvale muu, näiteks tõsiasi, et tollane spirituaalsus ei välistanud (samuti) äärmuslikku kollektiivset julmust, lausa elajalikke metsikusi jne)?
Kuidas arendada seda soovitud diskussiooni, kui puuduvad ühised kontseptuaalsed raamid ja tunnetuslikud koodid – kas nii, et istume igaüks ise nurgas ja mediteerime ja siis laulame vastastikku üksteisele (kõik on ju üks ja seesama) ja vaatame, mis saama hakkab?
Mul, lollil, on kahtlus, et keegi teab tõde?

Leegion

Ühtse Eesti suurkogu (7. mai) ootuses tekkis üks mõte – või kujutlus – ja see on järgmine: siiani on seda projekti koos erinevate aktsioonidega (linnaruumis, meedias jne) käsitatud lineaarsena, liikumisena punktist A punkti B, s.t kindla alguse ja lõpuga ettevõtmisena ja "lõpu" ehk siis suurkogu toimumise järel justkui eeldatakse teatavat ärapööret (uus partei), radikaalset transformatsiooni (ühiskondlikus teadvuses), kvalitatiivset hüpet uuele tasandile (poliitilises kultuuris) vms.
Kuid see on lihtsameelne ootus ja märgid näitavad, et sellist lihtsameelsust tajuvad nii mõnedki lõksuna.
K. Kressa on näiteks juba täheldanud, et kõigist pingutustest hoolimata ei ole suudetud "populismivinti nii üle keerata, et erakondadel häbi hakkaks" – kas üldse suudetaksegi?
Seega loodan, et Ühtse Eesti kui teatriprojekti lineaarne mudel asendub tsüklilise mudeliga, pideva korduvuse, varieeruvusega ajas ja ruumis.
"Mu nimi on Leegion, sest meid on palju," ütleb deemon piiblis (R. Barthes viitab sellele võimust – võimu kõikjalpesitsevusest – kirjutades).

Võitluses Leegioniga ei saa kunagi (lihtsameelselt) kindel olla, et see võitlus oli nüüd tõesti see lõplik, viimane, otsustav.
Aga on seda üldse lubatud?