Catherine Breillat' "Sinihabe" (2009)

Üle väga pika aja jälle Pimedate Ööde filmifestivalil – Catherine Breillat' "Sinihabe", ka tema kõmulist "Romanssi" käisin kunagi pöffil (1999?) vaatamas.

Filmis kaks tasandit (liigutakse ühelt teisele ja tagasi):
1) kaks väikest tüdrukut, õed maja pööningul kuskil 1950ndatel vist (rezhisöör Breillat ja tema aasta vanem õde olid just samas eas 50ndate alguses); noorem õde (Breillat alter ego) loeb vanemele õele entusiastlikult ette muinasjuttu Sinihabemest, laste naljakad kommentaarid loetule, kuid algusest peale on õhus väikest terrorit, kuigi lapsikult süütut (vanem õde ei taha kuulata lugu koletisest, ta on liiga "sensitiivne", kuid noorem käib õhinal peale); filmi lõpus kukub vanem õde ootamatult alla ühest avatud luugist ja sureb – mida on sellega tahetud öelda?
Kuigi diskreetselt, on muinasjutu sisusse (fiktsiooni) kuuluv traagika ja vägivald toodud reaalsuse (ehk siis muinasjutu ettelugemise, fiktsiooni jutustamise) tasandile – vanem õde astub kogemata üle serva just tänu loo kuulamisest tekkinud hingelisele segadusele.
Tahetakse sellega öelda, et lood, mida me jutustame, ei ole kunagi süütud, et need võivad meid terroriseerida ja et lugudel võib elus endas olla traagilisi tagajärgi (erinevalt muinasjuttudest, kus kõik lõppeb õnnelikult)?
2) Muinasjutt, kuhu noorem tüdruk end sisse loeb ja mis meie ees tükk tükilt lahti rullub, on aga tinglik, väheste vahenditega loodud "kostüümidraama"(15.-17. saj?) täis nii-öelda freudistlikke motiive ja sümboleid (nagu muinasjutud ikka).
Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, kuid mitte eriti sagedane – põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil – keeld tekitab iha (ei ole iha ilma Seaduse ja üleastumiseta), kuid võti on maagiline, veri ei kao sellelt (taas levinud motiiv) ehk siis süütuse kaotamist ei saa enam ära kaotada, tühistada või varjata Isanda eest.

Karistuseks on surm ja siingi – nagu ma eelmises postituses kirjutasin – on surm seksuaalsuse korrelaat (ühtki otsest viidet seksuaalsusele pole ei muinasjutus ega ka filmis, kuid me loeme selle välja karistuse põhjal: seksuaalselt üleastunud, ihale allunud või – öelgem siis lihtsalt, et ihalevad – naised traditsiooniliselt tapeti).
Teisalt räägib muinasjutt lastele õpetlikult muidugi sellestki, et minnes oma ihas lõpuni võime jõuda millegi kohutavani, mis ületab meie soovid (oodatud rahuldus ja saadud rahuldus ei lange kunagi kokku, need ei ole kunagi vastavuses – seda, mida me neurootikute ja mittevalgustatutena saame või usume saavat, on alati kas liiga vähe või liiga palju).
Ja teatud mõttes on too "keelatud ruum" muidugi muinasjuttu lugeva või kuulava väikese tüdruku (Sinihabeme noore naise) enda sisemine fantaasiaruum, hirmude asupaik (seksuaalsuses on midagi sadistlikku jne jne).
Üks asi hakkas silma, kui rääkida Breillat’ kriitilisest, feministlikust positsioonist: keelatud ruumis rippusid poodud naised, neid oli silmatorkaval viisil just kolm – miks? Naiste asetus, see, kuidas nad olid üles riputatud, nende konfiguratsioon meenutas kolme mehe rippumist ristil, Kolgatal.
Niisiis teatav "ikonograafiline", kuid negatiivi pööratud ja seejuures üsna diskreetne tsitaat – viide mitte lihtsalt naistele kui "ohvritalledele", vaid meestekeskse religiooni õudsele pahupoolele (lunastus põhineb naise ihade sulgemisel keldrisse, nõiajahil jne).
Poodud naisi väga detailselt ei näidatud, kuid nägime, et neil olid pikad, abjektsed varbaküüned (elajad, loomalikkus), Sinihabeme rõivastuses oli aga viiteid katoliku preestri rüüle.
Aga kokkuvõtteks –
laste väärkohtlemises süüdistatud lastepsühhiaatri Bruno Bettelheimi järgi räägib see muinasjutt meile ANDESTAMISE vajalikkusest, selle paratamatusest.
Alternatiiv: sa lihtsalt kaotad pea (lõpustseenis on Sinihabeme pea naise liual nagu Olovernese oma).

Pilte Jõgevalt

Tahaksin kunagi kirjutada (või siis lugeda kusagilt) rongijaamade psühho-semiootikast, mind isiklikult fastsineerivad ("lummavad") rongijaamad väga, ei mäletagi, mis ajast ja kust kohast see lumm lähtub, tõenäoliselt Tartu-perioodist.
Just (Eesti) väikelinnade rongijaamad.
Ma arvan, et linnasemiootika plaanis on rongijaamad omalaadsed vahealad, piiri- või ülemineku kohad, tajud, et oled serval, mingis eri tsoonis, ristil või 0-punktis, seda ka siis kui Jaam ise ei paiknegi linnapiiril, tal on ikkagi oma Väli: raudteeliin jaotab ikkagi linnaruumi ja viib varem või hiljem servani, nii sümboolsele kui ka empiiriliselt tajutavale üleminekualale, kus linn (s. t kultuur) ei ole enam päriselt linn, aga maa ei ole veel päriselt maa (loodus).
Ma tean, et psühhoanalüüsis on ronge ja iseloomulikku (rütmilist jne) liikumist seostatud seksuaalsusega - kuid selline vulgaar-folkloristlik selgitus ei ole vast piisav, kas ei võiks võrdlusaluseks ollagi just nimelt seksuaalsuse transgressiivsus, olemuslik paigutumine looduse ja kultuuri (keha ja keele) piiri- või vahealale?

Kontrastiks nüüd midagi muud -
kas mitte Rilke ei öelnud midagi sellist, et ilu on viimane (ainus?) loor õuduse ees (ülevuse taga on tühjus)?

Kui kusagil Eestis on säilinud midagigi luuletajanna (ja laiemalt luule) asetamisest pühale, subliimsele kohale, siis kindlasti Jõgeval Betti Alveri luulepäevade aegu.

Bloody, bloody, bloody...

Jäin hiljuti telekast vaatama üht filmi, mitte päris algusest, aga just sealt kohast, kust vaja, kohast, mis mind edasi vaatama panigi – seal TAPETI ja zhanri tunnuste (teen slasher) põhjal oli loota, et tapetakse veel, kohast, kus tundmatu mõrtsukas tappis autos amelenud paarikese, esmalt ennasttäis kuti, kes oli väljunud urineerima, ja siis autosse jäänud tütarlapse,
noori oli rohkem,
tegu oli ühte majakesse kogunenud noorukitega ja nagu ma õigesti aimasin, hakkaski tundmatu neid ükshaaval tapma, mind ei huvitanud, miks (põhjendused on sageli lihtsad ja etteaimatavad) – mul oli lihtsalt see ootus, et keegi veel tapetaks, veel ja veel... põhimõtteliselt siis A. Christie "kümne väikese neegri"-fenomen, kes järgmisena ja kuidas, kuid seekord oli tegu korealastega (Korea film "Bloody Beach").
Selliste filmide skeem on sageli üks – esmalt kas otseselt või varjatult noorte tärkava seksuaalsuse või seksuaalse ohjeldamatuse ja moraalse lodevuse teema ja seejärel otsekui selle kättemaksuks – kuigi seda nii ei artikuleerita – rida mõrvu (seksi ja surma morbiidne põimumine, fataalsus jne).
Psühhopaadist sarimõrvari pidurdamatu tapahimu on seal noorte pidurdamatu seksuaalsuse (sariseksi) omalaadne korrelaat, tapmine on seksi avalik kate, metafoor - läbi pidurdamatute mõrvade fantaseerime me ohjeldamatust seksist, kuigi niiöelda ümberpööratult, karistuse vormis (fantasmaatilisel tasandil on seks ka mõrvade ainus mõeldav ja tõepoolest sisuline, kuigi alateadlik põhjendus, rõhutan – alateadlik, teadvustamata, enamus vaatab filme nagu 5-aastased lapsed).
Kui surma lähedus vallandab seksuaalsuse, siis seksuaalsuse lähedus vallandab mõrvarlikkuse – mõlemad seosed on kaunis levinud...
Pinge ei lahtu filmi lõpus mitte seetõttu, et mõrvari isik ja tema "lugu" on paljastatud, vaid seetõttu, et meil ei ole enam oodata mitte ühtki mõrva...

ja koos sellega saabub pettumus, ahah, selge, tajume end äkki ükskõiksete, hoolimatutena, hülgame selle filmi vähimagi kahetsustundeta nagu millegi, mille oleme lihtsalt ära kasutanud (üks oluline motiiv on seejuures see, et me tegelikult tahame, et meid ära kasutataks ja naudime seda isegi sellest endale aru andes – "Do it, kasuta mind ära, kasuta ära mu väljatõrjutud mõrvarlikud impulsid..." –

ja samas oleme ikkagi meie need, kes on kasutanud filmi ära teatava alibina, et oodata kellegi surma: see on vaatajate ja filmitegijate vastastikune "pinna alune" kokkumäng) .

Ah jaa - filmi moraaliks on loetud sedagi, et ei tasu kunagi oma arvutist lahkuda (noored kutsuti rannamajakesse anonüümse isiku poolt interneti teel, nii et, püsi oma toas ja ära kipu sealt kuhugi, väldi kohtumisi teistega reaalsuses, virtuaalselt on KÕIK, ka su elu turvalisem).

Ebasümmeetria ülistuseks (2)

Ebasümmeetria ülistuseks

Jätkuks eelmisele postitusele –
üks salapärane kommenteerija täheldas nois reklaamides "mehelikkuse heroiseerimist" macho-naiselike vahendite jne kaudu.
Mind paneb mõtlema miski muu, nimelt – pakun välja, et fundamentaalsel tasandil rahuldavad nood reklaamid ühe meheliku soovi, mis elus võib (infantiilsel ja enamasti teadvustamata viisil) väljenduda küsimusena: "Miks naised ei ole nagu mehed?" – s. t miks ei võiks naised olla samasugused, armastada samu asju jne.
(Muuseas, üks uus eesti film - Liina Paakspuu "Soovide puu" - lõppeb sellega, et maalt linna tulnud neiu (peategelane) leiab endale lõpuks meelepärase partneri, kuid perspektiivi ümber pöörates võiks öelda ka nii, et kutt leiab endale modelli välimusega tüdruku, kes on (vähemalt teatud plaanis) nagu tema ise; ja kuna mõlemaid ühendab huvi mootorite, karbusside, lühidalt, autode putitamise vastu, võiks küsida - milline fantaasia seal ikkagi realiseerub, naiselik või mehelik?)
Niisiis, nagu fundamentaalsete fantaasiate puhul sageli, pakub viidatud reklaamifantaasia välja fundamentaalse erinevuse – s. t sugude vahelise lõhe, ihalevate subjektide vahelise lahknemise – õnneliku lahendumise või vähemalt mahendumise ("Vaata, mu poiss, naised ei olegi nii kohutavalt erinevad, nad tahavad samu asju – seksida, motikaid putitada jne").
Fantaasiate kombel võimaldab too (reklaami)fantaasia võimatut: süü kooki ja seda alles hoida.
Lisan siia samast sarjast ühe krõbedama näite, mille eelmisest postitusest häbelikult välja jätsin (selles on naise falliline kvaliteet – agressiivne, aktiivne hoiak – muidugi tuntavam kui eelmisest: nii istuvad tegelikult ju machod, liikmed laiali, et võtta võimalikult palju ruumi):

Kuid mõelgem edasi – mõelgem ühele ebasümmeetriale.
Kas oleks võimalik sama shnitti kasutades luua (sümmetriliselt, asja üks ühele ümber pöörates) reklaame ka naistele – naistepesus mehed naiselikes (missugustes? klisheelikult hetero-tibilikes?) olukordades…?
No kujutlegem mõnd sellist stseeni… ilma et naer või piinlikkustunne peale ei tuleks.
Panen siia ühe näite, kuigi selles ei reklaamita naistepesu:

Mõelgem, kas sellised sümmeetriliselt loodud reklaamid müüks? Ja kui, siis kellele ja mida? – Kas need oleksid ikka reklaamid naistele (või meestele) või oleksid need hoopis mingid omalaadsed queer-reklaamid?
Millest selline sugude vaheline ebasümmeetria? – Kas ei küsi ka naised vahel endamisi, et miks mehed ei võiks olla sellised nagu naised jne?
Teoreetilisel (meta)tasandil tekib niisiis taas sama küsimus: miks naised ei ole nagu mehed (täpsemalt: miks noid näiteks toodud meeste-reklaame ei saa sümmeetriliselt muuta naiste-reklaamideks)?
(Veel üks uid - kas pole nii, et kui lisada naistele mehelikke tunnuseid (kasvõi riietuse kaudu), muudab see neid veelgi naiselikumaks (M. Dietrich), kui aga lisada meestele naiselikke tunnuseid, ei muuda see neid mitte mehelikumaks, vaid totrateks või über-naiselikeks, naiselikemaks kui naised (drag queenid)?).
Selline ebasümmeetria kummitas põhimõtteliselt ka Freudi, tema suur mõistatus ("Mida naine tahab?") taandus ju tegelikult küsimuseks: miks ei ole naised sellised nagu mehed (s. t miks ei ole meeste seksuaalse arengu mudeli põhjal võimalik konstrueerida naiste seksuaalse arengu mudelit – niinimetatud "Elektra kompleks" ei ole ju tegelikult "Oidipuse kompleksi" sümmeetriline vaste).
Kõik, kes on kunagi alustanud tutvumist Freudi seksuaalteooriaga kõige standardsemate selgituste kaudu, teavad, mida pidevalt rõhutatakse (ja mida feministide poolt ka piisavalt kritiseeritakse) – seksuaalsuse ja oidipaalsuse selgitamisel oli Freudi lähtekohaks või mudeltegelaseks "väike poiss".
Lõpuks – 1930ndatel, olles juba 70ndates aastates – oli Freud sunnitud naisest (või pigem "väikesest tüdrukust") lähtudes konstrueerima teise arengumudeli.
Progressiivsem mõtlejaskond on aru saanud, et kõige olulisemad tähelepanekud üldinimliku seksuaalsuse (ja iha kui sellise) kohta tegi Freud just naise seksuaalsust selgitada püüdes.

Reklaamikool: mida mehed ei taha

Õppisime neist meeste aluspesu reklaamidest niisiis järgmist: üldjuhul mehed ei taha näha alasti mehi ja seetõttu ei pane nad ka vastavaid pilte (näiteks) oma blogisse (või siis - erijuhtumite korral - lihtsalt ei julge seda teha).

Von Trieri "misogüüniast"

(Mõned tsitaadid Acidemicu blogist:)
ANTICHRIST is great, don't let the frightened critics spook you just because there's some genital mutilation and shocking sexuality; you can handle it. If you're like me and a lifelong victim of anxiety and depression, then you'll really handle it…
(…)
It's always amazing to read just how dumb so many people are that they think Trier is a misogynist. He's not, he makes films that address misogyny as a warping factor in archetypal cinema-psychology and there's a difference!
(…)
Yet the same critics who hate ANTICHRIST undoubtedly are rejecting something, the right of femininity to show its true self, the raw ambiguity of desire and creation/destruction.
(…)
May I venture to take a page from the book of Camille Paglia and suggest that if someone is afraid to even look head on into the wild devouring Dionysian oceanic dissolution represented by pure unleashed feminine sexual drive, then it is they - such as Dafoe's behavioral therapist husband - they are the misogynists, not Von Trier….

Iha õppetunnid

Eelmised postitused ja viimane anonüümne kommentaar ("see blogi rajaneb ainult ihal, pole vahet, mis soost isik seda kirjutab") inspireerisid mind jätkama iha teemal.
Jutt on nii-öelda lacanlikust ihast, ihakäsitusest.
Kui mängus on iha, siis – mis siis saab?
Siis muutuvad asjad problemaatilisemaks, kui nad esmapilgul tunduvad olevat.
1.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei naudi piisavalt – probleem on seegi, et meil pole võimalik mitte nautida (nauding kleepub kõikjale).
2.
Mitte ainult see ei ole probleem, et me ei ole (piisavalt) head, moraalsed vms – probleemiks võib olla seegi, et me ei saa olla mittehead, ebamoraalsed.
3.
(Foucault’likult:)
Mitte ainult see ei ole probleem, et meil pole võimu – tegelik probleem on hoopis selles, et me ei saa elada väljaspool võimu, ise võimu rakendamata (võim läbistab kõike).
4.
(Ja nüüd siis tolle viimase kommentaari kommentaariks:)
Mitte see ei ole probleem, et ihalevate subjektidena ei suuda me olla üheselt naised või mehed (või et iha hägustab soorolle või et ihalev subjekt on indifferentne soo suhtes vms) – suurim probleem võib olla hoopis see, et iha subjektidena on meil siiski täiesti võimatu olla mittenaised või mittemehed (sugu kleepub kõikjale).

Intriig

Soo(b)loog kehutas lugema "uut intrigeerivat blogi ylestunnistused.wordpress.com" -
lugesin, ja üks intrigeeriv mõte tekkis: olen valmis kellegagi millegi peale kihla vedama, et too ylestunnistuste kirjutaja ei ole kõigest hoolimata mees.

No mis nii viga!

www.youtube.com/watch?v=RradOrYKF8U

Nägu

Jään vahel telekast midagi täiesti juhtumisi, planeerimatult vaatama - ja olen nüüd aru saanud, et teen seda sageli NÄGUDE pärast, selleks, et vaadata üht või teist nägu, veel vaadata, rohkem näha. Nägu kui visuaalse välja (vaatepildi) kese on see, mis naelutab mu vaatama.
Näiteks jäin hiljuti juhtumisi vaatama üht filmi (teadmata filmi nime ja tegijaid - alles lõpus selgus, et tegu oli Joel ja Ethan Coeni filmiga "Burn after Reading") ja vaatasin lõpuni.
Ma jäin vaatama eeskätt seetõttu, et pulti klõpsides nägin äkki vilksamisi seda NÄGU (John Malkovich):

Ja veidi edasi vaadates nägin seda NÄGU (Tilda Swinton), mida tahtsin näha veel ja veel:

Ma tean, mida nüüd tuleks küsida - tuleks küsida, kas näitleja (või kehastatav tegelaskuju) on eeskätt NÄGU?
Jah, ennekõike ja täiesti elementaarsel (arhailisel) viisil on see ikkagi nägu, mida ma vaatan (ehk siis nägu on see, mille kaudu näitleja on minu jaoks andekas või lummav näitleja, või mille kaudu keegi ülepea on KEEGI).
Nii et isegi kui kõnelda kellegi näitlemisest (karismast, animaalsest magentismist vms), on see eeskätt NÄOS kinni.
Ja küsimus ei ole näo ilmetes, ilmekuses (näo väljendusrikkuses), küsimus on näos, näos.
Sellega liitub teine tähelepanek: üht nägu tahan vaadata, teist mitte, ja küsimus: miks ma tahan ikkagi vaadata just seda nägu? Asi on selles, et teinekord olen mõne näo pärast jäänud vaatama ka kehva filmi, seejuures endale aru andes, et tegelikult, nii-öelda objektiivselt võttes see näitleja ei olegi hea näitleja, aga ikka... ma tahan näha tema NÄGU.
Vahel tundub isegi nii, et kui nägu meeldib - kuigi ise ei teagi, miks või kuidas meeldib - , siis meeldib KÕIK.
Näitlejad teevad nägusid ja nägu teeb (minu jaoks) näitleja.

Heast ja kurjast

Elli on oma blogis tsiteerinud üht mu mõttekäiku Kureishi viimase romaani kohta: "Leidub ka Freudi varjatud või varjamatut, kuid moonutavat tsiteerimist, eriti pealiskaudse ja banaalsena mõjus näiteks järgmine "tõdemus" (…): "Inimesed on sügavaimal tasandil hullemad, kui nad uskuda tahavad". Või on see lause konks lugejatele? Kas lugejad ikka saavad aru, et see nii-öelda psühhoanalüütiline küünilisus ei pea paika? Et romaani lugemise käigus peaks meile kohale jõudma ka vastupidine …" - ja ta on seepeale väljendanud kahtlust, mis jääb hämaraks: "Ma ei suuda end lõpuni veenda, et selline asi on olemas".
Kas küsimus on selles, kas üks kirjanik – näiteks Kureishi või Coelho – saab oma raamatus meile näidata midagi, mida ta otseselt justkui ei näita? Jah, mingi "vint" tuleb alati ise peale keerata (teose sisu või "mõte" ei taandu kunagi autori intentsiooni selgitamisele).
Konteksti muutmine hajutas tsiteeritu algse tähenduse, aga tegelikult tahtsin toda mõttekäiku siin nagunii arendada: inimesed tõepoolest võivad olla (ja ongi) hullemad, kui nad uskuda tahavad, ja psühhoanalüüs on tõepoolest selle paljastamise teenistuses nii-öelda, näiteks iga eneseeitust või õilsat tegu varjutab varjatud masohhistlik nauding või isekas eneseimetlus (naudingust ehk "kurjast" EI SAA mitte kunagi lahti, see kleepub kõigele – kel silmad on näha, see nähku), aga küsimus pole selles; see, mis kultuuri-inimest elus (ja Kureishi romaanis) tõeliselt vaevab, AHISTAB – Kureishi ei viita mitte asjata nii sageli Freudi tekstile "Ahistus kultuuris" – ei ole mitte niivõrd inimese pahu- või ööpool, tema "ebamoraalsus", millest kunagi lahti ei saa, vaid, vastupidi, tema headus, "moraalsus", millest ta kunagi lahti ei saa – s. t teda ei "ahista" mitte see, et ta halb on, vaid see, et ta ei suuda mitte kunagi olla nii halb kui ta tegelikult on või tahaks olla või – isegi – oleks justkui igati õigustatud mingitel juhtudel olema.
Ehk siis – tolle Freudi Unbehagen’i, ahistuse ja ängi nimi on HEADUS.
Olen Freudi "Ahistust kultuuris" igal võimalusel üliõpilastel lugeda soovitanud ja saanud tagasilööke, aga, ent, siiski, niisiis – millest too ahistus? Miks on ängistavalt raske olla kultuuris, kultuurne? Sest me oleme piinavalt HEAD ja ei saa teisiti!
Või nimetagem seda siis teisiti, harjumuspärasemalt: meil on ÜLIMINA ehk süütunne.
Ma kannatame oma headuse ja (objektitu) süütunde tõttu ju isegi siis, kui me otseselt miskit halba MÕELNUD ei ole, tegemisest rääkimata, ka siis istub meil Headus kukil nagu KURAT…
Kes seda "teooriat" (spekulatsiooni, mõttetut abstraktsiooni) hetkel ei usu, proovigu kohe järele – katsugu, kui "kerge" siis ikkagi on olla halb, kuri, palun, TEHKU KURJA!
Eks see oli ka Dostojevskil Raskolnikovi probleem – või, näiteks, mina ise: ma juba tunnen, et tegin Kureishile oma kirjutises ülekohut, äsasin liialt, virutasin ja virutasin liiga jämedalt (minu headus – õiglus- ja süütunne – asub mind ahistama); just sirvisin ta romaani ja mõtlesin, et täitsa "vahva" jne, aga: sattusin kohale, kus üks tegelane ütleb: "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" – ja siis ikkagi mõtlesin, et kuigi virutasin jämedalt, lähtus see minu häiritud "hingepeenusest" (nimelt: öelda seal kontekstis, et "Raskolnikov oleks end siin koduselt tundnud" on lame – ja jälle kerkib küsimus: kas lugejad ikka saavad aru, et see ON nooruslik ja pinnapealne lamedus?).
Mõistagi saaks sel teemal paralleele vedada – kui mõelda, et üks kummituslikumaid Ülimina’sid kultuuris on Kristus, keda nii mõnegi rumala poolt peetakse siiani meid "ahistava" headusenõude motivaatoriks, siis mõelgem ka Nietzsche antikristlikule vahkvihale näiteks jne.
Ja mõistagi puudutab mu eelnev jutt (sellest, et me ei kannata mitte niivõrd meie Kurjuse, vaid pigem meie Headuse pärast), üksnes neurootikuid, s. t. normaalseid inimesi, mitte psühhootikuid.
Kureishi romaanis ütleb minajutustaja psühhootikute kohta järgmist: "Mulle meeldis nende keskendumus ja kindlus, nende sümptomipuudus, see, kuidas nad ei pidanud miskiks neid neurootilisi pelgusi ja kabuhirme, mis meie, ülejäänute elu nii raskeks tegid. Psühhootikud paistsid elavat vähimagi mureta, nad suutsid tublisti kriitikat kannatada ning neist said head poliitikud, juhid, kindralid. Paraku oli nende nõrkuseks paranoia, mis võis väga teravaks muutuda."
Psühhootikud on vääramatud (ja kurjad, neid ei lõhesta nende kahtlused, täpsemalt, headus), kuid nende häda on niisiis selles, et neid hakkab ikkagi vaevama pidev paranoiline kahtlus, et teised (neurootikud) võivad olla ideelised "reeturid", inimlikult lõhestunud, kõikuv element – neurootikud ja hüsteerikud ei suuda olla terviklikud "instrumendid" – mis psühhootikute vaatepunktist ei tähista mitte headust, vaid Kurja ennast.
(On näiteks meeles, kui halastamatu ülbusega suhtusid poliitik-"psühhootikud" Toompeale protestima läinud "hüsteerikutest" meditsiinitöötajatesse – ei mingit kahtlust, viimased ei suuda aru saada poliitilis-majanduslikest paratamatustest, ei suuda end jäägitult instrumentaliseerida Tõe ja Euro saabumise teenistusse).

Täna...

...lumi summutab karjed.