Süü ja iha. Freud ja Kafka.

Lõpetasin "Protsessi" lugemismärkmete kirjutamise senisel kujul – läks "tapeediks" – kuid ühel või teisel viisil "protsess" jätkub, ka siinne postitus võib hiljem seoses Kafkaga jutuks tulla, olla ettevalmistuseks või kommentaariks mingile Kafka-mõttekäigule.
Huvitav on IHA ja SÜÜ küsimus, nende seotuse küsimus, mis läbistab algusest peale ka psühhoanalüüsi. Freudi esindusteose ("Unenägude tõlgendamise") esindusunenägu keerleb just nimelt süü ja süüst vabanemise ümber – selle unenäo iha (iga unenägu täidab mingi iha) on iha vabaneda süüst, leida õigustus, õigeksmõistmine nii teiste kui ka iseenda silmis.
Freudi Irma-unenäo tõukeks oli ebaõnnestunud või poolikuks jäänud ravikuur (väidetavalt vabanes Irma küll "hüsteerilisest hirmust", kuid mitte kehalistest VALUDEST).
Freudi enda sõnul ei olnud ta siis (veel) kindel, kuidas määrata ravi lõppu, seda hetke, mil võiks öelda, et juhtum on lahendatud – ta ootas "oma patsiendilt lahendust, mis ei tundunud talle vastuvõetav", täpsemalt, ta ootas, et Irma nõustuks juhtumi "lahendusega", tunnistaks selle "vastuvõetavaks" ( - hämmastav, kui palju Freud ikkagi naistelt tuge otsis).
Irma oli Freudi perekonnatuttava tütar – isad, kes olid ise reeglina mingil moel haiged või jõuetud, kuid piisavalt jõukad, saatsid oma kannatavad tütred Freudi juurde, kui mingit muud abi enam ei leitud – ja seetõttu oli autoriteedi ning professionaalse eneseväärikuse säilitamine Freudi jaoks eriti oluline.
Patrick Mahony on sellest unenäost esile tõstnud dialoogi, kaks repliiki, mida tema sõnul võiks pidada "psühhoanalüüsi fundamentaalseks dialoogiks" – ja ta peab sellega silmas seda, et sinna on eksemplaarselt sissekirjutatud Freudi ja kogu psühhoanalüüsi fundamentaalne šovinistlikkus:
"Ma ütlen talle: kui sul on veel valud, siis on see tõepoolest üksnes sinu süü. – Tema kostab: kui sa vaid teaksid, millised valud on mul praegu kaelas, maos, kehas, see pigistab mind kokku."
Sellise dialoogi põhjal võiks öelda, et tegu on mehe ja naise… kõrgi vaimu ja kannatava keha… tõe/teadmiste pealesuruja ja mõistmist/empaatiat anuva tõrkuja… süüdistaja ja süüdistatava vastaseisuga.
Freudi iha unenäos (see, mida Freud unenäos tahab) on niisiis otseselt seotud isikliku süütunde ja sellest vabanemisega – ta kirjutab: "ennekõike ei taha ma kanda süüd nende valude eest, mis tal veel on. Kui see on Irma enda süü, siis ei saa see olla minu oma."
Irma on oma kannatustes (valudes) ise süüdi, sest ta ei taha tõde, ei taha tema, Freudi, tõde; ta tahab mõistmist, kaastunnet ("kui sa vaid teaksid…") -
ja pangem tähele, et süü on siin Freudi jaoks üks, kuid mitte ühine, mitte jagatav, poolitatav, hajutatav süü – süüdi saab olla vaid üks meist, kas mina (mees, arst) või sina (naine, patsient)…
Ühes Kafka kirjas Milenale on visandatud teistsugune arusaam süüst – ja teistsugune on ka kirja tõukeks olnud olukord, rollide ja positsioonide jaotumine: haigus ei vaeva mitte naist, vaid meest (Milena abikaasat Ernst Pollakit) ja süütunde all ei kannata mitte mees, vaid naine (Milena).
Lühidalt, Kafka kirjast võiks järeldada, et Milenal on süütunne oma haige mehe pärast, kes on "hädas", ja et nad on üksteist süüdistanud või on üks teist süüdistanud vms – ja Kafka kirjutab selle kohta nii: "Kuid üks mõttetuimaid asju maailmas on süüküsimuse tõsine arutelu, nii mulle vähemasti näib. Mõttetu ei tundu mulle see, et tehaks etteheiteid, kui inimene on hädas, teeb ta teadagi igas suunas etteheiteid (…), aga sellest ei saa ma üldse aru, et keegi usub võivat selle üle kokkuleppele jõuda, nagu mõne tavalise aritmeetilise asja puhul, mis on nii selge, et sellest on võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks. Kindlasti oled Sa süüdi, aga siis on süüdi ka Sinu mees ja siis jälle Sina ja siis süü kuhjub lõputus reas kuni iidse pärispatuni välja, aga mis kasu võib igaveses patus sobramisest olla minu tänase päeva jaoks või Ischle arsti juures käimiseks?"
Süü on siin Kafka jaoks niisiis olemuslikult ühine, alati vastastikune ja jagatud süü, ajas kasvav ja kogunev – see on süü algusest alates, vältimatu süü, millest ei ole "võimalik teha järeldusi igapäevaseks käitumiseks".
Ok. Aga pangem tähele kuidas siingi, selles Kafka suurejoonelises süü-nägemuses osaleb IHA, Kafka enda isekas iha – kas pole tähelepanuväärne, et Kafka alustab juttu Milena süüst (seda mööndes, sest süüdi on ju kõik, süü on ju kõikjal) ja jõuab lõpuks retoorilise küsimuseni, mis KASU on sellest süüst (ehk siis Milena ja tema mehe vastastikustest süüdistamistest) tema enda, Kafka tänase päeva jaoks – ehk siis, mis kasu on temal, Kafkal sellest, et Milena süütunne oma haige mehe pärast teda temast, Kafkast eemal hoiab, temast, kes ta ju samuti on haige…
(Milena: kurnatud naine kahe haige mehe vahel – suutmata süütundes valida, kumba hüljata).
Siingi tahaks jälle küsida, et miks sa, Kafka valetad, et süütunne on määratamatu, kui see tegelikult ju ongi määramatu, sest – alati valetatakse kui mängus on iha ja omakasu, isegi kui seejuures ainult tõtt räägitakse…

Matisyahu

"Protsessi" lugemismärkmed 10. (Vale)

"Protsessi" kohta käivaid postitusi üle lugedes jõudsin kõige esimeseni ja küsimuseni seal lõpus, et MIKS ikkagi on süü Kafkal see, mis ta on (painavalt määramatu) ja MIKS on tal inimesed sellised, nagu nad on (lapsikud, koeralikud jne) – ja ma mõistsin, et nii küsides OLIN ASETANUD KIRJANDUSE VALE REGISTRISSE (justkui oleksid kirjanikud "valetajad" või vähemalt peaksid seda olema).
Miks küsida (justkui imestades) süütunde määramatuse ja inimeste koeralikkuse kohta Kafkal kui süütunne ju ONGI määramatu ja inimesed ju ONGI koeralikud? Ja kui ongi nii, kui see ongi TÕDE (minu intuitiivse ja elulise tõdemusena), siis mida ma tolle Kafkale suunatud küsimusega tegelikult taotlesin? Tähendust? Tõlgendust? Ja miks ikkagi?
Kas ma loodan, et miski, mis võiks toimida näiteks teatava paratamatuse (või "strukturaalse" vältimatuse) selgituse ja põhjendusena suudaks noid minu tõdemusi kuidagi pisendada, mahendada, aidata mul nendega elada – kas seda ma küsingi, seda vajangi?
Kirjanduse asetamist vale registrisse aitab selgitada üks juudi anekdoot (võtan selle Freudi raamatust "Nali ja selle seos teadvustamatusega" ja jutustan selle lühendatult ümber):
Kaks juuti saavad raudteejaamas kokku.
Üks küsib teiselt: "Kuhu sa sõidad?"
"Krakowisse," vastab teine.
"Miks sa mulle valetada, et sa sõidad Krakowisse, kui sa tegelikult ju sõidadki Krakowisse."*
Kui sa eeldad, et kirjanik valetab sulle, peab valetama (nagu üks juut eeldab seda teiselt juudilt), kui valetamine on Kirjanduse kui sümboolse institutsiooni normaalne ja eeldatav funktsioneerimisviis, siis sa ju küsidki: "Miks, sa, Kafka, valetad lugejatele, et süü on määramatu, kui süü ongi ju määramatu?" Jne.

*Igaks juhuks toon ära ka esimese juudi loogika: "Kui sa ütled, et sõidad Krakowisse, siis tahad sa ju panna mind üksnes uskuma, et sa sõidad Lvivi. Nüüd ma aga tean, et sa sõidad tegelikult Krakowisse. Miks sa siis valetad?"(Freud, lk 137)
Lacani sõnul on pettus, pettuse võimalikkus kogu Sümboolse valla konstitutiivne eeldus või tunnus. Ja veel väidab ta, et kõne eeldab alati Teist, arvestab Teisega, sellega, mida Teine eeldab (vana juut teab, et teine juut teda ei usu, aga – see teine juut omakorda teab, et esimene juut arvestab sellega, et ta ei usu; siit ka: kuidas paranoikut alt vedada? – räägi talle puhast tõtt ja tee ta lolliks, sest ta hakkab ju kohe mingit varjatud "tähendust" otsima).
Tõde ei usuta (eriti teadvustama tõde), tõe rääkimine, avalikuks muutmine paneb kuulaja meeleheitlikult mingit varjatud, s. t TÕELIST sisu otsima – kui femme fatale käitub mehega varjamatult manipulatiivselt ja omakasupüüdlikult (s. t nii nagu mehed temast tegelikult "fantaseerivad"), ei suuda mees seda uskuda ja hakkab – paradoksaalselt – just nimelt vastupidist uskuma (naisel on tegelikult "soe süda" jms).

"Protsessi" lugemismärkmed 9. (Tõeline õigeksmõistmine)

Kafka kirjadest Milenale leidsin paar lõiku, mis võiksid selgitada eelmist mõttekäiku KOHUT OTSIVAST SÜÜDLASEST (või süütundest, mis otsib kohtuotsust):
Aprillis 1920 kirjutab Kafka oma kopsuhaigusest, "tõelisest kopsuhaigusest", mis on toonud talle "rohkem head kui halba": "See algas mul umbes kolm aastat tagasi keset ööd äkkverejooksuga. Tõusin üles, elevil nagu kõige uue puhul (...), loomulikult ka pisut kohkunud, läksin akna juurde, nõjatusin välja, läksin pesemislaua juurde, käisin toas ringi – vahetpidamata veri. Sealjuures ei olnud ma sugugi õnnetu, sest tajusin aegamööda ühel teataval põhjusel, et pärast kolme-nelja peaaegu unetut aastat saan esimest korda magada, eeldusel, et verejooks lakkab. See lakkas (ega pole pärast seda enam kordunud) ja ülejäänud öö ma magasin."
Niisiis tõi verejooks Kafkale sellise une ja meelerahu, mida ta aastaid polnud kogenud – miks ikkagi?
Kolm kuud hiljem, 27. juulil kirjutab Kafka: "Kui sa oled halvasti maganud, siis küsid ei tea mida. Alati tahaks küsida, mitte-magamine tähendab ju küsimist; kui oleks vastus, võiks magada."
Niisiis täpsustagem (või, õieti, oletagem), et verejooks tõi talle une, tõi rahu, sest oli omalaadi VASTUSEKS, lõplikuks vastuseks kõigile küsimustele – või siis vähemalt kinnituseks mingigi (lõpliku, otsustava) vastuse võimalikkusest.
Pärast verejooksu saab unest, magamisest selle vastuse enda võrdpilt, vari, koopia – ta saab nüüd rahus magada selle vastuse (surm)kindluses, selle vääramatus ettemääratuses.
Nii nagu unetu vajab und ja küsija vajab vastust, nii vajab süütunne kohut, kohtuotsust, lõplikku ja lunastavat.
D. ja G. kirjutavad oma raamatus "tõelise õigeksmõistmise" võimatusest – seda "pole tegelikult kunagi nähtud, sest see eeldaks surma või iha kadumist, kui see on oma protsessiga lõpule jõudnud".
Iha kui pidevuse ja protsessi ("iha ei ole vorm, vaid kulg, protsess") seisukohalt saabki tõeline õigeksmõistmine seega seisneda vaid iha-protsessi ainsas võimalikus, ainsas tõelises katkemises, surmas...
"Protsessi" alguses on üks koht, mis mind kohe alguses hämmastas – kui "inspektorid" on K. ootamatult tema enda kodus vahistanud, lasevad nad tal mõneks ajaks minna kõrvaltuppa uusi korraldusi ootama; ja K. imestab selle üle: "K-le tundus imelik, vähemalt valvurite seisukohalt võttes oli see imelik, et need ta oma tuppa olid ajanud ja sinna omapead jätnud, kuigi tal oleks siin kümneid võimalusi endalt elu võtta. Aga kohe küsis ta endalt, seekord oma seisukohast lähtudes, mis põhjusel ta seda peaks tegema."
Tundus hämmastav, et just enesetapu võimalus talle esmalt pähe kargas – miks pidi ta üksi jäädes kohe SELLELE mõtlema?
Kuid nüüd võiks siis öelda, et "Protsessis" on juba päris alguses viidatud ka pääsemisele, ainsale tõelisele pääsemisele (ehk siis õigeksmõistmisele), milleks K-le ka KOHE võimalus anti…

"Protsessi" lugemismärkmed 8. (Süü)

(Nägemus:)
Tõusen aeglaselt (kõrgun, muutun suuremaks?), nõjatun kätega lauaplaadile (kindlale alusele?), kummardun kergelt (hillitsetud vaenulikkusega?) ettepoole ja vaatan rangelt otsa oma vastastele, D.-le ja G.-le – G. suhtes tunnen mõistagi erilist vimma (tema ongi ju D. rikkunud!) – ja ma ütlen tungivalt: "ÄRGEM KALDUGEM KÕRVALE, HÄRRASED, SÜÜ, SÜÜ JA VEELKORD SÜÜ."
Ilmselt on ja saab alati olema lugejaid, kes lähtuvad "Protsessi" mõtestamisel eelkõige SÜÜST ja K.-d vahistama tulnud valvuri sõnadest: "Meie asutus, kuivõrd ma seda tunnen – ja ma tunnen ainult kõige alamaid astmeid –, ei otsi ju elanikonnas mingit süüd, vaid süü ise, nagu seaduses on öeldud, tõmbab kohut ligi ja sunnib meid, valvureid, välja saatma."
Romaanis antakse hiljemgi korduvalt mõista, et K.-l on kohut, täpsemalt, kohtuotsust rohkem vaja kui kohtul K.-d. Ehk siis – Kafka romaan räägib süü(distuse)le sisu otsimisest.
K. hakkab ise koostama kohtule avaldust – midagi kaitsekõne taolist – teadmata MILLES teda õieti süüdistatakse: "...esitatud süüdistust ja sellele lisandunud materjale tundmata tuleb tal oma kõige väiksemadki teod ja elusündmused meelde tuletada, neid kirjeldada ja igakülgselt vaadelda. Ja kui troostitu on niisugune töö!"
Tõepoolest, troostitu on hakata (tagantjärele) kahtlema oma elus, kehastuda ise kohtuks, et kõiki oma tegusid "igakülgselt vaadelda" - ehk siis vaagida neid süüdioleku ja süütuse kategooriates, nii advokaadi kui ka süüdistajana…kas ei klompu see kõik lõpuks kokku üheks suureks ÄNGIKS, tihkeks ängikägaraks… ja pole kedagi (ei psühhoanalüütikut, ei preestrit, ei Isa), kes selle sinu jaoks lahti harutaks.
(Olen lugenud põlvkonnast, kes väidetavalt jäi pihitooli ("Anna meile andeks meie patud…") ja analüütiku diivani ("Anna meile teada meie süü…") vahelisse tühemikku. Näiteks V. Woolf jt eelmise sajandi alguses.)
""Protsessi" saladus on see, et K. ise on ka advokaat, ta ise on ka kohtunik," kirjutavad ju ka D. ja G., kuid muidugi mitte eelnevas ("vulgariseerivas") tähenduses – iha kui seade seisukohalt peavad nad kõiki taolisi jagunemisi (kaitsjaks ja süüdistajaks või näiteks rõhujaks ja rõhutavaks jne) põhimõtteliselt võrdväärseteks segmentideks, bürokraatliku iha (või iha-võimu) sekundaarseteks rakendusteks...

"Protsessi" lugemismärkmed 7. (Skisoklounaad)

Lugesin nüüd uuesti läbi Krulli tõlgitud Deleuze’i /Guattari "Kafka" – igalt leheküljelt leidsin jälgi eelmisest lugemisest (kriipsutusi, konkse), kuid teksti sisust ei mäletanud suurt midagi.
Nii nagu Sontag oli 1964. aastal vastu tähenduse otsimisele ("Kriitiku funktsiooniks peaks olema näidata, kuidas see on, mis on; isegi et see on, mis ta on, mitte näidata, mida see tähendab") on seda ka D/G 1975. aastal: "Täiesti mõttetu on arvustada kirjaniku puhul mingit teemat, (…) kui ei küsita, kuidas see funktsioneerib (ja mitte, mis on selle "tähendus")".
Võib-olla oskan ükskord sõnastada, mis mulle nende lähenemisviisi juures ei meeldi, praegu lihtsalt osutan - eelnevate postitustega haakuvalt -, et ka D/G kirjutavad lapselikkusest Kafka romaanides, pidades seda üheks "skisoklounaadi" väljenduseks: tegu on deterritorialisatsiooni- ehk lapsepõlveplokkidega, mis "nihkuvad pidevalt ajas, sisestades last täiskasvanutesse, või eeldatavat täiskasvanut tõelisesse lapsesse" - ehk siis tegu on kohtadega, kus "täiskasvanu on haaratud lapsepõlveplokki, lakkamata olemast täiskasvanu, nii nagu laps võidakse haarata täiskasvanuplokki, ilma et ta lakkaks olemast laps" (lk 172-173).
Nende mõistetes on küsimus ihas, selle "reaktiveerimises" või intensiivistumises, sotsiaalsete koordinaatide nihestamises (deterritorialiseerimises), selles, kas ollakse "pagemisjoonel" (nagu laps) või mitte (nagu täiskasvanu)…
Pole just lihtne lühidalt (ja oma sõnadega) selgitada, mida skisoklounaad või lapsekssaamine neil või, õigemini, nende arust Kafkal TÄHENDAB… näiteks päris kindlasti tähendab see teatava intensiivse TÄHENDUSETUSE tekitamist ja päris kindlasti ei tähenda see mingit vabadust või vabanemist millestki tavatähenduses (D/G jälgivad hoolikalt, et me ei libastuks traditsioonilisse psühhologismi ja vabaduse-romantikasse):
"(…) tähtis ei ole enam purustada katust, vaid "kihutada", ükskõik kuhu, kas või paigal seistes, intensiivselt; asi pole mitte vabaduses, mis vastanduks alistumisele, vaid pelgalt pagemisjoones, õieti lihtsalt väljapääsus, "paremale, vasakule, ükspuha kuhu", peaasi, et see oleks võimalikult tähendusetu" (lk 36).
Aga ma ei saa siiski kiusatusele vastu panna -
mulle tundub, et kõige lakoonilisemalt võiks lapsekssaamise (kui skisoklounaadi) sihti määratleda ehk nii: PÜSIDA SIHITUS, KÕIKEHÕLMAVAS (SKISO)IHAS.
("Kõik on iha, kogu see joon on iha, niihästi nende puhul, kes võimu valdavad ja represseerivad, kui kaebealuste puhul, kes võimu ja repressiooni taluvad" (lk 129)).

"Protsessi" lugemismärkmed 6. (Laste teadmine)

Lisanduseks mõttele, et "Protsessi" täiskasvanute sõnad ja kavatsused tuleks lugedes täita või ongi kirjutades juba täidetud LAPSE TEADMISTEGA – ja et selle tagajärjeks ongi romaani omalaadne kohutav koomilisus –
Kafka "Lossis", mida vahepeal lugema olen hakanud, on üks koht, kus K. kohtub "lapselik-oskamatult" riietunud, kuid ahvatleva kõrtsitüdruku Pepiga ("…peaaegu et laps veel, ja ta riietuski oli naeruväärne, ilmselt oli ta rõivastanud end selle liialdatud kujutluse põhjal, mis tal kõrtsitüdrukust oli").

Pepi on K.-le ahvatlev tänu oma võimalikele sidemetele lossiga: "Ja ometi oli tõenäoliselt temalgi lossiga sidemeid, hoolimata ta lapselikust rumalusest; kui ta just ei valetanud, siis oli ta ju toatüdruk olnud".
Jätan siin kõrvale kahemõtteliselt mõjuvate lapsnaiste ja libude temaatika (side lossi või kohtuga on Kafkal alati ihalev, iha tekitav, ihal põhinev suhe) - nagu eelmises postituses võiks siingi tsiteeritud mõttekäigu ümber pöörata ja üldistavalt väita, et Kafka tegelastel on side lossiga (ja protsessiga) mitte HOOLIMATA nende "lapselikust rumalusest", vaid just nimelt nende lapselikkuse alusel -

niisiis kui "Lossis" on lapselikkus märk sidemetest lossiga, siis "Protsessis" on see märk sidemetest kohtuga, kuulumisest "õigluseväljale" (kui seda Deleuze’i ja Guattari mõistet kasutada).
On tähelepanuväärne, et Pepi "lapseliku rumaluse" juurde kuulub TEADMINE kõigest, mis lossi puudutab –

Pepi teab, kes K. on, mida ta lossilt tahab, nii nagu mingil hämmastaval kombel teavad seda alati juba ka kõik külaelanikud (küla kuulub lossi juurde). Täpselt samuti teavad ka kõik "Protsessi" tegelased K. protsessist, tema kohtuasjast...
Sellises teadmises kas osaletakse või mitte – K. ei osale ja ainult tema mitteteadmise perspektiivist võib ta ise mõjuda teistele lapsikuna (kuidas ta ometi ei mõista, et... kas ta siis tõesti ei taipa, et...).

"Protsessi" lugemismärkmed 5. (Laste maailm)

1920. aasta mais kirjeldas Kafka kirjas Milenale, kuidas 3 tüdrukukest ("kolm õde, vanim 5-aastane") üritasid teda vette visata:
"...nad tahtsid igal võimalusel, ükskõik, kas olime jõe ääres või mitte, mind vette visata ja kaugeltki mitte sellepärast, et oleksin neile midagi halba teinud, üldsegi mitte. (…) Mõistlikud ja pahaaimavad lapsed tahtsid mind alla visata ilma erilise põhjuseta, võib-olla sellepärast, et nad pidasid mind üleliigseks ning ometigi ei teadnud nad midagi Teie kirjadest ega minu vastustest." – Siin on võtmeliseks lause: "Lapsed on kohutavad, kui täidame nende sõnad ja kavatsused täiskasvanu teadmistega."
Kõigis oma romaanides on aga Kafka justkui lähtunud tolle lause, tolle vormeli ümberpööramisest:
TÄISKASVANUD ON KOHUTAVAD, KUI TÄIDAME NENDE SÕNAD JA KAVATSUSED LAPSE TEADMISTEGA.
Kas ei selgitaks selline "võte" Kafka kirjandusliku maailma omalaadset KOHUTAVAT koomilisust? Kõike (justkui) tõsist, tähtsat läbistab seal alati (näiteks kellegi positsiooni, perspektiivi või käitumise tasandil) mingi halvavalt totter-reibas lapsikus, mingi "madaldav", asju peapeale pöörav või tõepoolest sündsusetu, kuid siiski sügavalt süüdimatu, PUHAS, justkui loomulik infantiilsus või infantiilseks pidamine –
mõned juhuslikud näited eksplitsiitsetest kohtadest (s. t kus see on siin-seal nii-öelda otse välja öeldud):

(Kui Josef K. esitab vahistamisel isikut tõendava dokumendi, öeldakse talle:)
"Te käitute hullemini kui väike laps. Mis te õige mõtlete?"

(Kohtu endani juhivad lapsikud varesejalad:)
"Seal märkas ta trepi kõrval seinal väikest sedelit, astus juurde ja luges lapselikult kohmakat kirja: "Ülespääs kohtukantseleidesse."

(Nii selgitatakse aga kohtuametnike iseloomu:)
"Mõnes mõttes on ju ametnikud nagu lapsed. (…) Nendega läbi saada on raske ja kerge korraga, kindlaid reegleid selleks ei ole."

(Ja nii kohtleb teda advokaat:)
"Aeg-ajalt manitses ta K-d mõne õõnsa lausega, nii nagu manitsetakse lapsi."

Jne, jne.

"Protsessi" lugemismärkmed 4. (Samastamised)

"Lõpuks oli K. üksi. (…)
Ta läks akna juurde, istus aknalauale, hoidis ühe käega lingist kinni ja vaatas alla väljakule. Ikka veel sadas lund, taevas ei olnud sugugi heledamaks läinud. (…) Kaua istus ta nii, ilma et ta oleks teadnud, mis talle õigupoolest muret tegi…"

Koolitatud lugeja teab, et kriitilise distantsi ja reflektsiooni säilitamiseks ei tohiks end lugedes – vähemalt mitte jäägitult – samastada tegelaskujuga ja et tegelast ei tohiks kunagi jäägitult samastada autori endaga. Vahel on neid samastamisi – vähemalt mõnel hetkel, mil langeme teksti justkui joobnult, piiritult kummuli – aga peaaegu võimatu (?) vältida.
Kafka "Protsessis" on üks koht, üks stseen – seesama ülal –, kus mõlemad samastumised langesid minu jaoks juba esimesel lugemisel palju aastaid tagasi jäägitult (ja ses mõttes üsnagi erakordselt) kokku; nüüd lugedes mäletasin ma seda, mäletasin, mis värvi oli taevas, mis "ei olnud sugugi heledamaks läinud", mäletasin, kuidas ta toetas aknal istudes kuumava lauba vastu külma klaasi (selle olin küll sentimentaalselt (?), justkui und nähes ise juurde kujutlenud).
Mul on tunne, et selles stseenis, selles Josef K. istumises seal aknalaual olen ma Kafkale kõige lähemal, ma näen teda endamisi nii… või olen "ma" seal aknalaual istudes kõige lähemal iseendale ühel hetkel oma lapsepõlves…

"Kuidas ta seal istus, täiesti oimetu juba sellest otsusestki, et ta ise end kaitsma hakkab! Mis võib siis hiljem tulla? Mis päevad seisavad tal ees? Kas ta leiab tee, mis läbi kõigi raskuste heale lõpule viib? Kas ei tähenda enda läbimõeldud kaitsmine – aga ainult niisugusel ongi mõtet –, kas ei tähenda enda läbimõeldud kaitsmine ühtlasi paratamatut loobumist kõigest muust? Kas ta suudab seda?"

"Protsessi" lugemismärkmed 3. (Vanad inimesed)

Ühel kenal laupäevahommikul sõitsin peaaegu tühjas trammis, nina raamatus – tundsin selle lühikese sõidu jooksul (Kadriorust Hobujaama) ennast 3-4 korda häirituna,
peaaegu ehmatasin, kuna tajusin vaistlikult, et keegi justkui hiiliks mulle selja tagant tasakesi lähemale.
Rebisin end iga kord raamatust ja heitsin pilgu üle õla – et kas mitte PILETIKONTROLL!!!!! – aga ei, need olid lihtsalt vanad inimesed, pensionärid, kes vaevaliselt trammi vahekäigus liikudes endale kohta otsisid.
SÜÜTUNNE TULEB VANAINIMESE VÄETIL SAMMUL, ütlesin endale – kas ei ole vanad inimesed vahel ka muudel puhkudel (kui nende suletud maailm on kuidagi ootamatult avanenud või lõikunud minu suletud maailma) minus tekitanud mingit ebamäärast, häirivat süütunnet (ja nutuisu), mille tahaks kiiresti minema pühkida?
Meenus ka, et ka Josef K.-le andis tema süüasjast - "protsessist" - esmaselt aimu just nimelt vana inimene: "K. ootas pisut aega ja nägi oma voodist, et vastasmajas elav vanaeit teda kuidagi hoopis erakordse uudishimuga silmitses…" – ja edasi lugedes süveneb tunne veelgi, et tema esmane vahistamine on kogu aeg toimunud näiliselt kõrvaliste, asjasse justkui mittepuutuvate (kuigi kohus on KÕIKJAL) vanainimeste pilgu all või, koguni, et K.-st ongi saanud süüdistav ja kohtualune just NENDE jaoks, nende silmis: "Ta kõndis toa mööblivabal pinnal paar korda edasi-tagasi, vastas nägi ta jälle vanaeite, see oli nüüd endast veel tublisti vanema mehe akna juurde tirinud ja hoidis tal ümbert kinni. (…) "Ei, ma ei taha enam," ütles K. ja läks akna juurde. Vastasmaja seltskond oli ikka veel aknal, ja ainult see, et K. nüüd akna alla astus, näis nende vaatlemisrahu pisut segavat. (…) "Ja need pealtvaatajad ka veel," hüüdis K. väga valjusti inspektorile ja näitas nimetisõrmega akna poole. "Käige minema!“ hüüdis ta siis aknast välja".

"Protsessi" lugemismärkmed 2. (Lugeja usaldus)

Eelnevaid märkmeid lugedes jääb mul üle vaid mõningase hämmeldusega täheldada, kui NAIIVSELT heausklik, autorit loomupäraselt usaldama kalduv on siiski lugeja (s. t mina ise kui lugeja) -
olin küll Kafkat lugenud ja teadsin, et Kafka on "kafkalik", kuid lugesin siiski mingis lihtsameelses lootuses, usus, et ehk seekord, seekordsel lugemisel võiksid "otsad" lõpuks kuidagi iseenesest kokku joosta (kuigi Kafka viib või jätab nad tingimata lahku).
Lugeja näib suhtuvat kirjutajasse justkui mingist "ühiskondlikust lepingust" lähtudes, et teda ei tõmmata tekstis orki, et talle ei pakuta kunstina või kunstis (kujundis) kokkuvõttes LAHENDAMATUT - ja seda isegi modernismi kultusautori puhul.

"Protsessi" lugemismärkmed 1. (Sontagi vastu)

Hakkasin uuesti lugema "Protsessi", mis minu kujutluses on Kafka esindusteos –
panen siin praegu ja loodetavasti ka edaspidi kirja protsessi käigus tekkinud mõtteid, lugemismärkmeid (mitte küll kronoloogiliselt, lugemise järjekorras, pigem läbisegi).
...

"Tänapäeval on tõlgendamise projekt suuresti tagurlik, lämmatav," kirjutab Susan Sontag (1964. a) – ehk siis tõlgendamine "vägistab kunsti", "muudab kunsti tarbimisühikuks, et sobitada see kategooriate mentaalsesse skeemi" jne, jne…

Üheks esindusnäiteks tõlgendajate ohvriks langenud kirjanikust on tal Kafka ("Kafka looming on pakkunud ainet tervelt kolme tõlgendajatearmee massilisele vägistamisele" – s. t teda on vägistatud totalitarismi, psühhoanalüüsi ja religiooni vaatenurgast).
8. peatüki lugemisel - umbes seal, kus Josef K. on otsustanud loobuda advokaat Huldi teenustest, kuna protsess ei edene ja ta ei usu, et Huld tema kaitsjana midagi olulist selle edenemise nimel ka korda suudaks saata – tekkis mul esimene nii-öelda põhimõtteline "tõrge" lugemisprotsessis: kohtuasja hargnematus ei ole häirivaks (tüütuks) muutunud niisiis mitte ainult Josef K. jaoks, vaid ka minu kui lugeja jaoks, mind on alarmeerinud, nakatanud tema närvilisus, kärsitus, isegi pettumus.
See on viljakas häiritus: ma tunnen, et ma ei saa nüüd enam lihtsalt niisama edasi lugeda, et mul ENDAL tuleb nüüd midagi ette võtta (rohkem pingutada, mõelda, mõtestada) – kas ei tunne Josef K. sama?
Kui tema ei usalda enam advokaadi võimeid protsessi suunamisel (positiivse) lahenduse suunas, siis mina ei "usalda" nüüd enam teksti edenemist või põhimõttelist arenemist niisama, sellisena – tunnen, et see ei vii enam kuhugi (edasi, väljapääsu, lahenduse või "tähenduse" poole); et K. olukorra ja fiktsionaalse maailma loogika, reeglid, PIIRID on nüüd juba paigas, kindlaks määratud…
See, milles advokaat Josef K.-d põhimõtteliselt veenda püüab, on MÄÄRAMATUS, süü ja protsessi määramatus.

Kas määramatus ongi "kõik", millesse ma lugejana võin lõpuks kindlalt uskuda?
Mitte "usaldada" enam teksti (sest tekst on usaldanud SIND, jätnud su iseenda hooleks) - mitte võtta teksti sõnasõnalt?
(Sontag karikeerib tõlgendajat: "Tõlgendaja ütleb: vaadake, kas te ei näe, et X on õieti A – või tähendab õieti A-d? Et Y on õieti B? Et Z on õieti C?")
Võiksin nõustuda Sontagi nõudega ("Kriitiku funktsiooniks peaks olema näidata, kuidas see on, mis on; isegi et see on, mis ta on, mitte näidata, mida see tähendab"), aga mind ikkagi huvitab, mida see TÄHENDAB, et süü on, mis ta Kafkal on (häirivalt, painavalt määramatu), et inimesed on, mis nad Kafkal on (vastikult alatud, nilbed, koeralikud jne) – ja põhimõtteliselt on see MIKS-küsimus?
Kuidas siis vältida Kafkat lugedes tõlgendamist – tõlgendamist totalitaarsest, psühhoanalüütilisest ja religioossest vaatenurgast?