Nohu haiku II

Kastraadi kihu -
omada sind, Lolita*,
organ tundetu

*Haiku inspireeris kingiks saadud Lolita Lempicka Au Masculin, mille lõhnast mul nohu tõttu aimu ei ole.
Ühtlasi tervitused Liiale ja Ainile!

Nohu haiku I

sinihallitus-
juustul vaid täna mingitki
maitset veel tundsin

Minustki võib saada indiaanlane?

No nii, head sõbrad,
seekord midagi erilist.

Minu eelmise postituse kommentaarides saate lugeda ühe ehtsa Oklahoma kandi kuti, st tõelise punanaha põlastavaid ridu – kas ma, eesel ja vääritu koer, üldse tean, mida tähendab "Oklahoma" tema emakeeles, Choctaw keeles jne?
Uurisin kohkunult, süütundlikult järele ja nüüd tean, et okla humma (people+red) tähendab tema keeli punanahku, "punaseid inimesi".
Veel uurisin järele – muidugi ikka internetist – kuidas nemad "aitäh" ütlevad ja vastasin talle tänades (jätke meelde: "Yakokí").
Muidugi ei usu, et ta mu irooniast aru saab, eks paistab, kas või kuidas ta üldse vastab.
Ma ei usu, et ta teab, kes on Kafka, ja ei usu, et tal üldse pähegi tuleks seda kusagilt järele uurida (ja täpselt samuti – miks küll? – ei tule minul pähe temalt küsida "kas sa, oinas, üldse tead, kes on Kafka?").
Ja ikkagi.

On tunne, et lisaks tänamisele peaksin veel midagi tegema, – täpsemalt – et ma peaksin temalt vabandust paluma.
Mille pärast? Tema Choctaw keele vastutustundetu pruukimise (ära võtmise, moonutamise, vägistamise) pärast?

Kõigi valgete meeste süütegude pärast?
(Muuseas mõtlesin, et panen siia illustratsiooniks mõne päris indiaanlase pildi, aga siis mõtlesin, et äkki keegi näeb selles oma Hinge röövimist, nii et loobusin, kõhe tunne tekkis - oma lapsepõlve iidoli, Gojko Mitici pildist siiski loobuda ei suutnud.)
Lugesin tema blogi, vaatasin talle nii-öelda silma (seal on väljas tema noorpõlvepilt) ja arvan mõistvat tema mõnitava suhtumise (üht) võimalikku lisapõhjust – täitsa huvitav oli teada saada, et Oklahomas elav indiaanlane (uhke vähemuse liige) EI KUULUGI Obama pooldajate hulka, keeldub padukonservatiivina teda presidendiks nimetamast ja on marus kohaliku meedia peale, kus temasuguseid vastalisi on püütud rassistidena näidata.
Nii et Istuva Sõnni Winchester nägi mu blogis oma kalli Okla Humma all põlatud "sotsialisti" Obama propagandapilti ja – postituse sisu mõistmata – pani igaks juhuks laksu ära…
Selline siis ongi minu (siiani) lähim kontakt indiaanlastega, kellede mineviku kohta ma poisikesena lugesin.
Ja seda enam ma tean, et me kõik oleme ohvrid ja tema – indiaanlane – eriti.
Kordame seda mantrat nagu Mari Kiduke – meie kõik, mina, sina ja tema oleme OHVRID.
Kogu selle jutuga siin tahtsin jõuda selleni, et tõenäoliselt on antud juhul tegemist ühe minu kõige eksklusiivsema kogemusega nii-öelda haavatavast Teisest (vulnerable Other).
Kui Slavoj Žižek kirjutab oma viimases raamatus ("Violence"), et "the central human right in late-capitalist society is the right not to be harassed", siis võiks selle tegelikult ju ümbersõnastada ka nii: keskseks inimõiguseks hiliskapitalismis on õigus tunda end haavatu, tagakiusatu, solvatuna, see on õigus teadlikult (reflekteeritult ja deklareeritult) olla kannataja, kellegi või millegi ohver.
See on jõudnud äärmusse "through an attitude of narcissistic subjectivity which experiences the self as vulnerable, constantly exposed to a multitude of potential "harassments".
Sellisest haavatavusest võib kujuneda uim, sõltuvus.
Või nagu kunagises viinareklaamis öeldi – "Põhjuse leiab alati!"
Kas ma tahaksin olla indiaanlane, ohver? Ei.
Ma lülitaksin hea meelega ennast välja sellest alandatute ja solvatute ringist – Sartre´i eksistentsialismist ja Lacani psühhoanalüüsist mõjutatuna tahaksin olla (iseenda) põhjus, mitte millegi tagajärg.
Intuitiivselt olen ma selle poole alati püüelnud.

Baracki-karisma

“Rasketel aegadel on eriti oluline, et karismaatiline liider, kellesse rahvas usub, asuks riiki juhtima…“

“Vaatlejate hinnangul suutis Barack Obama oma isikliku karismaga valijaskonda innustada…“

“Obama ei ole mitte ainult karismaatiline kõnemees…”

"Obama on noor ja karismaatiline liider, kellel on piisavalt intellekti…“

"Karismaatiline, kuid poliitikas suhteliselt noor Obama kompenseeris neid puudujääke…"
"See, mida Obama on näidanud oma poliitilise talendi, intuitsiooni, intelligentsuse ja karismaga…"
Jne, jne.
Alates tipp-poliitikute sõnavõttudest kuni suvaliste kommijate postitusteni, üks on selge -

Obama on karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline,

karismaatiline...

Ma eriti ei jälginudki Ameerika presidendi valimisi, aga Obama karismaatilisuse PAPAGOILIK korrutamine jäi silma ja kõrvu ja tekitas minus niiöelda tunnetusliku ebakõla ("kognitiivse dissonantsi").
Ehk siis – see, mida ma temast KUULSIN (mida mind taheti temast arvama panna), ei vastanud sellele, mida ma NÄGIN, ja kuigi ma sellesse ebakõlasse siis ei süvenenud, jäi see ikkagi kripeldama...
Kust otsast Obama siis NII karismaatiline on (või tuleks NÜÜD juba öelda, et OLI) –

sellist iseloomustust ei jagata ju niisama lihtsalt suhteliselt meeldivatele, nooruslikele ja oskuslikult laveerivatele kõnemeestele (eriti sellisel suurel suurte esinejate maal nagu Ameerika).
Teleintervjuude põhjal jäi mulje, et vähemalt iga teine Obama ameeriklasest toetaja, aktivist oli karismaatilisem (kiirgavam, veendunum, mõjuvam) kui Obama…
Kuigi Obama karismaatilisust pidevalt rõhutati (kas ei tekita see juba iseenesest kahtlusi - mida sellega varjata püütakse? tema "kahvatust"?), ei innustanud valijaskonda mitte niivõrd tema ISIKLIK karisma, vaid miski "objektiivsem"...

Ja veel,

minu isikliku karisma-lokaatori kohaselt on Michelle isiksusena kõvasti karismaatilisem.

Paranoikude tuleproov

Lacani kuulsa - ja näiliselt kummalise - vormeli kohaselt kujutab inimkõne endast sellise suhtlusolukorra tekitamist, kus saatja saab vastuvõtjalt tagasi iseenda sõnumi ümberpööratud kujul ("Le langage humain constituerait donc une communication où l’émetteur reçoit du récepteur son propre message sous une forme inversée“; ingliskeelses tõlkes: „Human Language (…) constitutes a communication in which the sender receives his own message back from the receiver in an inverted form“)
Selle vormeli kaudu kirjeldab Lacan (inter)subjektiivse inimkõne lähtelist vormi, funktsionaalse keelesüsteemi ülenemist (subjektiveerumist) inimlikuks kõneks. Mida sellega täpsemalt mõeldud on?
(1) Esiteks seda, et iga kõneleja kehtestab oma kõne kaudu teise (kuulaja, vastuvõtja) reaalsuse, st omistab talle mingi (sümboolse) seisundi, paigutab ta mingisse (psühholoogilisse) olukorda, millesse ta ise on kõnelejana sisse või kaasa haaratud (siin on tavaliselt näiteks toodud nn performatiivseid, st sümboolseid mandaate jagavaid ja imaginaarseid "universume" loovaid lausungeid nagu „Sa oled mu naine“, „Sa oled mu isand“).
(2) Sellisest fundamentaalsest lähtekohast tuletub järgmine – ja palju huvitavam või paradoksaalsem – tähendus, nimelt see, et kõne sisaldab alati mingit subjektiivselt eeldatud vastust iseendale (la parole inclut toujours subjectivement sa réponse).
(3) Kolmandaks – ja kõige kokkuvõtteks – määratleb lacanlik vormel kogu inimkommunikatsiooni omalaadse "paranoilise“ struktuurina, mille puhtaimaks näiteks ongi paranoikude kõne: kui paranoik loeb kellegi indiferentsesse käitumisse sisse vaenulikkuse tundemärke, saab ta ju tegelikult teiselt tagasi iseenda eitatud, varjatud sõnumi („Ma vihkan teda ja tahan talle halba“), kuigi ümberpööratud kujul (“Tema vihkab mind ja tahab mulle halba“).
Tõuke selle kirjapanekuks andsid hiljuti "Õhtulehest" loetud Hannes Vanaküla kommentaarid Nastja võidu kohta („Selgeltnägijate tuleproovis“). Saates samuti osalenud, kuid haledalt lüüa saanud kõneleja ülimad (nii "vaimsed" kui ka materiaalsed) ambitsioonid väljenduvad seal just nimelt inverteeritud kujul.
Niisiis - lacanliku kommunikatsiooni-vormeli puhas näide: "Mind päris huvitab, kas neil jätkub julgust tunnistada, et kokkumängu taga oli saate vaadatavuse üleskruvimine ja raha teenimine. Või oli eesmärgiks tekitada Eesti jaoks uus nii-öelda vaimne juht, kelle abil saab kriisiolukorras rahva mõtteviisi mõjutada ja suunata – ikoon nimega Nastja?"

Nagu kaks tilka vett

Sigmund Freud "Nali ja selle seos teadvustamatusega" (Tänapäev 2008)
""Nalja ja selle seost teadvustamatusega” on nimetatud Sigmund Freudi kõige lõbusamaks, kuid samas kõige filosoofilisemaks teoseks. Freud uurib siin ohtrate naljanäidete varal naljale iseloomulikke tehnikaid, tendentse ja motiive ning nalja sotsiaalseid tagamaid."
"Elas kord... Muinasjuturaamat" (Avita 2008) "Kirjastuse 20. sünnipäevaks ilmus üks tõeliselt suur raamat. Muinasjuturaamat, millist varem pole nähtud. Hiiglaslike kaante vahele on koondatud jutte eri maailmajagude rahvastelt. Kogumik on mitmekesine ja mõjub värskelt."

Lihtsa-elu-Žižek!

Aus ülestunnistus ühelt Kunstiakadeemia magistrandilt - olin andnud neile eksamiks lugeda Freudi "Ahistus kultuuris":

"Tunnistan ausalt üles, et mul oli Freudi Ahistus kultuuris raske lugeda, sest kippusin kinni jääma detailidesse, milles ma temaga ei nõustunud või mis tekitasid minus kahtlusi. (…) Niisiis lugesin Slavoj Žižeki raamatut Looking Awry ja paari artiklit Vikerkaarest (…). Kuna Žižek eelkõige analüüsib erinevaid artifacte psühhoanalüüsi seisukohalt, siis oli see hoopis lihtsam ja huvitavam lugemine…."

(Kaido Ole maalil on siin ainult illustreeriv tähendus.)

Kehaga kirjutamine

Pärast Soo(b)loogi lugemist tunnen end alati sutsuke kehvasti, kuidagi tühise, vaimult nõdra ja... isegi räpasena -
mis on ikkagi minu kui mehe, inimese ja kirjutaja (ühiskondlik, intellektuaalne) missioon?
Keda mina aitan? Mis sügavama või laiema eesmärgi nimel - peale isikliku nartsissismi - ma siin ülepea nikerdan, kui...
juba noid upakil naisi seal blogipäises nähes (püüan küll SINNA mitte vaadata - võtan seda isegi kui omamoodi "proovikivi") tajun oma krokodilli-ajus ehk aju kõige madalamas, fundamentaalses osas ühe impulsi tekkimist:
tahaks hammustada.
Inimaju on reetlikult ebakultuurne.

Hüvasti, sealiha

"Veider küll, ma olin aastaid arutanud, et peaks taimetoitlaseks hakkama. Õigupoolest oli ette tulnud pikki aegu, mil ma liha ei söönud. Aga ma pidin kirjanike klubis tihti võlgu sööma ja siis polnud mul julgust erirooga nõuda. Selle kõik jätsin ma kõrvale ajal, mil ma sain oma veendumuste järgi tegutseda. Ma pahvatasin nüüd järsult: "Ma vabandan väga, aga ma olen taimetoitlane."
Otsekohe puistati mind üle küsimustega teistest laudadest, mille vahele ma olin surutud. (...) Mis on mu taimetoitluse põhjus? Kas ma teen seda tervise pärast? Arstide korraldusel? Kas see on seotud mu usuga? Mehed paistsid olevat solvunud, et olin seltskonda toonud lahkheli. Nad olid siia tulnud mõnu tundma, mitte loomade ja kalade kannatuste üle filosofeerima."
("Eksinud Ameerikasse", lk 50-51)
Selle tsitaadiga Isaac Bashevis Singerilt tähistan SEALIHA SÖÖMISE LÕPETAMIST isiklikus elus, kanu ja kalu söön edasi, kommenteerima ("filosofeerima") ei hakka, kuid üheks "liblika tiivalöögiks", mis sellise sisemise - näiliselt isetekkelise, kusagilt keha ja teadvustamatuse piirimaalt võrsunud - otsuseni, äratundmiseni, TÕRKENI viis, võis muuhulgas olla ka Singeri lugemine.
Tõe huvides meenutan ka mõni aeg tagasi Viru Keskuse Toidumaailma degusteerimisletilt saadud tükikest roiskunud toorsinki, mis raku tasandil jälkustunde tekitas.

Nii ladestuvad sinusse - näiliselt latentseina - erinevad tegurid, nii füsioloogilised (orgaanilised) kui ka kultuurilised (tekstuaalsed), et ükskord (snap!) TÕDE kohale jõuaks.

Tõrge sealiha söömisel tuleb sinu ellu nagu armumine - sa ise ei saa sinna (enam) midagi parata, see on (alati juba) juhtunud, see on (alati juba) otsustatud.

Singeri pildi kohta vt Jewish Pressist.

No One

Olen katsunud oma piiratud võimete ja võimaluste kohaselt kursis olla ka kõige värskema lacanliku kirjandusega.
Loomuomasest nalja-huvist lähtudes - sest tuleb ju spetsialiseeruda - valisin hiljuti välja ja tellisin endale Alenka Zupančiči väidetavalt KOOMIKA (ja KOMÖÖDIA) olemust selgitava uurimuse "The Odd One In. On Comedy".
Pean tunnistama, et plahvatuslikult targemaks ei saanud, nagu psühhoanalüütiliste tõdede või vormelite puhul ikka - selleks, et neid aplitseerima asuda (näiteks mingi konkreetse nähtuse või teksti koomiliste aspektide selgitamisel) tuleb endal üsna palju ja pinevalt edasi ja juurde mõelda objektist ja kontekstist tõukudes.
Nii et kiiret kasu ei lõiganud, aga näiteks kuskil 4-5 lehekülje ulatuses sain häid kasutamiskõlblikke teadmisi sellest, mida ikkagi mõelda fallose (kui kastratsiooni tähistaja) all ja kuidas mõista Lacani kuulsat vormelit il n’y a pas de rapport sexuel.
Lisan ka Zupančiči üldistavad (pseudo-matemaatilised) valemid koomilise efekti kohta.
Põhimõtteliselt esitavad need mingi algselt eeldatava (või kujuteldava) Terviku, Ühtsuse, Ühe lõhestumist ja teatava jäägi, x-i tekkimist (x on koomiline objekt - kujundlikult liivatera, mis mingi masina- või kaadervärgi krigisema paneb):

½ + ½ = 1 + x

x = 1 – (½ + ½ )

"In short, when in comedy some (imaginary) One-ness or Unity splits in two, the sum of theses two parts never again amounts to the inaugural One; there is a surplus that emerges in this split, and constantly disturbs the One."
(lk 185)

Töövõit

Täna,
8. novembril kell 13 lõpetasin 20. sajandi mõtteloo kogumikku mõeldud artikli Jacques Lacanist. Järgneb muidugi toimetamine jne.
Blogisse pole viimastel kuudel teinud ühtegi sissekannet eeskätt seetõttu, et põhimõtteliselt oli blogi mõeldud tööl tekkivate (või, õigemini, tahtlikult tekitatud) pauside täitmiseks, väikeseks näpatud lõbuks - viimastel kuudel olen täitnud need pausid aga Lacanist kirjutamisega.
Kirjutasingi selle artikli - mis küllap kunagi ka ilmub - töö juures, (reklaami)töö kõrvalt, see on tõeline töövõit,
võit töö üle.
Lacani SKEEMIST, mille siivutus on silmnähtav:
rim on naudingurõngas (näiteks pä..kurõngas), tungi goal on tuim, mehhaniline rõngas nühkimine (tungi tsirkuleerimine),
iha aim on tabada iha põhjusobjekti, väikest a-d, mis on muidugi tühi (hallutsinatoorne) objekt ja paigutub kuhugi keha, objekti fantasmaatilisse sisemusse.
On tunne, et kõik ei ole veel p....s!