neljapäev, 28. oktoober 2010

Psühhiaatri pilguga 7 - totruste kordamisest


"Sel eluperioodil on Gogoli puhul veider seegi, et ta võis mingeid sõnu või riime korrata mitu päeva järjest. Juba 1836. a. lasi ta endale Hamburgis õmmelda tikkriidest ülikonna ning tegi nelikvärsi:

Õnnelik oled,
said Hamburgis püksid.
Saatust sa tänad,
et elus sa püsid.*

See vemmalvärss ei saa olla mitte üksnes geniaalse kirjaniku, vaid ka lihtsureliku jaoks midagi erilist, Gogol aga korrutas seda terve nädala.
(…) Huvitav, et haiged ei korda häid luuletusi, fraase, millel on tõsine tähendus; ikka kuuleme kas väga rumalaid või tõsisema sisuta fraase."
(V. Tšiž)
* Väänasin reaaluse (sõna-sõnalise) tõlke endale suupäraseks – umbes et midagi sellist võiksin ka ise idiootlikult kordama hakata. Sellest ka meetrumi teisenemine ja viimase rea suurem dramaatilisus võrreldes Gogoli värssidega.

Sildid: , ,

teisipäev, 26. oktoober 2010

Kaks levinud väärarvamust, mille taha ei tasuks pugeda

1.
"Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm?" (Bukahoolik)

Ei ole ohtu!
Ka haritud inimesed oskavad raamatutest lihtsalt mõnu tunda!


2.

"Ausalt öeldes ei oska raamatust midagi kirjutada…. Proosa ilukõne, pealiskaudsele inimesele on see monotoonselt igav või ka tüütu, heal juhul akadeemiliselt mänguline. Aga maitse asi muidugi, ehk polnud tšakrad hetkel valmis selliseks proosapalanguks. Või tõesti on sopakirjanduse lugemine tuimendavalt mõjunud. Või nagu Mihkelson ütleb: lugemisoskuse lamendumine." (Loteriis V. Woolfi "Lainete" kohta)

Mitte lamendumine, vaid lamedus - kujutlus lugemisoskuse kunagisest mittelamedusest on illusioon.

Mõistulugu ühest mehest ja papagoist

Mehele kingiti papagoi, kes võõristas kõike; ta ei olnud veel harjunud mehe juures elama.
Ükskord tuli mehel – ta oli sel hetkel lülitunud Universumis eksisteeriva info Ühisvälja – pähe hiilgav mõte pakkuda papagoile õunaseemneid (tagamõttega ahvatleda papagoi oma peo pealt sööma).
Ta pistis käe koos pooliku õunaga puuri ja jäi kannatlikult ootama.
Ja ühel hetkel sündiski väike ime (tegelikult oli mees selle hetke saabumist oma sisimas kuidagi ette näinud, ta tundis inimesi, kes teatud määral sarnanesid loomadele-lindudele, võiks öelda, et ta oli elukogenud mees – veel enamgi: ta oli seda hetke juba isegi ette nautinud ja mõnevõrra "sadistlikult" oli ta ette näinud ka tolle nii erineva, kuid siiski nii sarnase isendi hingelisi võitlusi, kõikumisi himu ja hirmu vahel, jah, ta oli ette näinud ka himu triumfi hirmu üle) – papagoi napsas tema peo pealt esimese seemne ja pages robinal puuri kaugemasse nurka…
Siis tuli ta jälle – ettevaatlikult, ettevaatlikult – ja napsas teise seemne jne.
Aja jooksul, palju kiiremini kui mees uskunud oli, harjuski papagoi mehe peo pealt õunaseemneid sööma; ta tegi seda nüüd kartmatult, alati ahnelt, küllastumatult.
Mehel oli hea meel, et ta oli papagoile tähtis (very important person) ja et papagoi usaldas teda nüüd piiritult – oli ju papagoi usaldanud oma elunatukese tema kätte!
(Mees teadis, et papagoid kiinduvad ainult ühte olendisse ja et selliseks number Üheks saabki tõenäoliselt just tema, Mees.)
Kõik oli, niisiis, väga lihtne – mees oli papagoi Isand, sest mehelt ja ainult mehelt sai papagoi õunaseemneid, mida ta miskipärast nii hullusti himustas...
Siin võiks olla ka lõpp.
Aga lugu jätkub.
Ühel päeval kui mees oli taas kontaktis Universumi Ühisväljaga, tuli talle pähe hiilgav mõte lülituda Üleilmsesse Võrgustikku ja uurida järele, miks papagoid nii meeletult õunaseemneid armastavad – ehk siis: mis on papagoide himu saladus (ja ühtlasi tema kui papagoide Isanda võimu saladus)?
Ja ta sai teada midagi äärmiselt huvitavat, nimelt seda, et õunaseemned on papagoidele mürk ja mõjuvad neile (suurtes kogustes) surmavalt.
See mees jäi nüüd mõttesse.
Ta mõtles, et alati, kui lind tema peo pealt oli söönud, oleks ta võinud talle öelda: "Söö, linnuke, söö, see on ju puhas surm!" (ja kuna see mees oli külalacanist, pudenes ta huulilt tsitaat Lacanilt: "Mange ton Dasein"… )
Kui see mees oli end varem tundnud papagoi Isandana, siis nüüd otsustas ta käituda JUMALANA…

Ah, et mis siis edasi sai?

Number Ühte mehest papagoi jaoks ei saanud ja mehel oli selle üle ainult hea meel (selgus, et papagoid on kiivad ja isekad linnud, ja et seda Ühte, kelle nad enda jaoks välja on valinud, kohtlevad nad loomulikult isikliku bitch’ina – kuna aga mees on väga kergesti ärrituv isane ja juhtumisi sattus ka papagoi olema väga kergesti ärrituv isane, ei olekski nende suhe toiminud: küsimus, kes on kelle bitch, oleks jäänud klaarimata).
Papagoi käsitab nüüd korterit küll enda omana (tegu on ääretult nahaalse linnuga), kuid ta tolereerib meest kui mingit… arusaamatut paratamatust (?).
Neil pole üksteisega eriti pistmist ja võiks öelda, et see ongi nende ideaalne suhe.
Ainult vahel harva lendab papagoi agressiivselt kisendades mehele pähe ja ainult vahel harva – umbes täpselt sama harva – annab mees papagoile paar õunaseemet…


(Usually Kakarikis are kept in aviaries, and rightly so. They are so hyperactive that they need a larger space for their size to maintain their physical and mental health. Their requirements are different from most pet parrots commonly kept. They need to fly and exercise often. Like their bodies, their minds also work very fast. They are not complex, but simple and direct. Consideration is not the word for them, but action is!)

Sildid:

esmaspäev, 25. oktoober 2010

Gogol ja Kafka

Gogoli "Surnud hingedes" on üks üllatavalt "kafkalik" koht, ühe sellise seisundi kirjeldus, mida võiks kujundlikult pidada ka Kafka tegelaskujude seisundiks – viibimiseks mingi katkestuse, viivituse või millegi edasilükkumise seisundis.
Gogoli romaan on kelmiromaan, omamoodi ka eksituste komöödia: tõe ilmnemisel (s.t selle ilmnemisel, et sa ei ole see, kelleks sind on peetud) on sul targem kiiresti kaduda, põgeneda.
Kafkal on küll "skeem" teine ja komplitseeritum (metafüüsilisem): asi ei ole mitte niivõrd selles, et tõde (sinu kohta) võib paljastuda teistele, et sa võiksid nende silmis osutuda eksituseks; asi on selles, et tõde (sinust kui eksitusest) võiks paljastuda ka sulle endale – õigemini: et mingi taoline (sind kui eksitust, ühtlasi kui süüdlast paljastav) tõde võiks üldse olemas olla ja – siit ka tõeline ängistus – et taoline tõde ei pruugigi tõeliselt klaariks (või klaaritud) saada, et tõe klaarimine lükkub ikka ja jälle edasi.
Kuid nüüd tollest suurepärasest kohast Gogolil:
Tšitšikovi tegutsemine N. kubermangulinnas on üles keerutanud sedavõrd meelevaldseid ja mõistuvastaseid kuulujutte, et tal on kõige õigem sealt kaduda nii kiiresti kui võimalik.

Lahkumise eel selgub, et tema pärisorjadest teenrid (kes on "kärssninad", "lontrused", "igavesed lurjused") on jätnud hobuse rautamata, kalessi parandamata… (Gogoli teenrid, üldse lihtrahvas, talupojad, pärisorjad meenutavad kangesti noid Kafka eelolendeid, kes viibivad – Benjamini väljendit kasutades – justkui "eelmaailmas", mingis subjekti-eelses olemisseisundis).
Tekib viivitus, mille "vältel sai talle osaks õnn nautida neid mõnusaid hetki, mis on tuttavad igale reisimehele, kui kõik on juba kohvrisse pakitud ja toas vedeleb vaid nöörijuppe, paberitükke ja kõiksugu prahti, kui inimene ei ole teel ega ka senise kohaga seotud, näeb aknast möödavantsivad inimesi, kes arutavad oma asju ja mingis rumalas uudishimus tõstavad silmad, et, heitnud talle pilgu, jälle oma teed jätkata, mis veelgi rohkem süvendab vaese paigal seisva reisimehe halba tuju. Kõik, mis tema ümber on, kõik, mida ta näeb: niihästi vürtspood tema akende vastas kui ka vastasmajas elava vanaeide pea, mis õige lühikeste kaardinatega aknale ilmub – kõik on talle vastik; kuid ometi ei lähe ta akna juurest ära. Ta seisab, kord kõike enese ümber unustades, kord taas kuidagi nüristunult tähelepanu pöörates kõigele, mis tema ees liigub ja ei liigu, ning pigistab meelehärmist surnuks kärbse, kes sel ajal piriseb ja tema sõrme all vastu klaasi peksleb."
Sa "ei ole teel ega ka senise kohaga seotud" – see on õudne.
Palju parem (leevendust toovam) on olla teel ja mitte olla kohaga seotud, kui mitte olla teel ja mitte olla ka kohaga seotud.
Gogol, kes ennast mitte kusagil hästi (ja kohaga seotult) ei tundnud, armastaski kangesti – kinnismõtteliselt – reisida.
Katkend 21. aastase Gogoli kirjast: "… ei möödunud isegi mitte viit kuud Peterburis, kui ma astusin juba laevale, suutmata vastu seista tundele, mis oli mulle endalegi arusaamatu. Minu reisi kava ja eesmärk olid üsna segased." –

Psühhiaater Tšiži järgi oli too Gogoli sõit välismaale (13. aug. 1829) tema vaimuhaiguse esimene vaieldamatu tundemärk.

Sildid: ,

pühapäev, 24. oktoober 2010

Üks väga intellektuaalne interluudium


L: "Mul on välismaal üks tuttav, suur mõtleja, kes arvas, et K.-l ei ole õigus… Ma arvan ka nii… isiklik lapsepõlv ja totaalse režiimi kuriteod on kaks ise asja…"

K: "Aga mul on ka välismaal üks tuttav, kah suur mõtleja, ja tema arvas, et ikkagi minul, K.-l on õigus… lapsepõlv ei olnud nõukaajal nii hirmus nagu O. sellest kirjutab… “

See on lühike sisukokkuvõte kahe rahvusvaheliselt maineka intellektuaali Mihhail Lotmani ja Jaan Kaplinski poleemikast Sofi Oksase "Puhastuse" üle.
Kogu point on niisiis selles, et kirjandus võib esitada tegelikkusest (ajaloost) moonutatud, lihtsustatud pildi - või kas ikka võib?
Vaata
siit ja siit.

Sildid:

reede, 22. oktoober 2010

Nimetamatu

Walter Benjamin kirjutas 1934. a Kafka loomingu kahest tõlgendamisviisist, loomulikust ja üleloomulikust ehk siis psühhoanalüütilisest ja teoloogilisest tõlgendamisest kui kahest võimalusest Kafka loomingust "põhimõtteliselt mööda lugeda", olulisest mööda minna.
Aastal 2010 ei kahtle selles keegi – eriti kui mõelda neist tõlgendusviisidest kui (justkui vältimatult) shabloonsetest ja redutseerivatest.
1964. a kirjutas Susan Sontag Kafka tekstide psühhoanalüütilisest ja religioossest tõlgendamisest juba kui "massilisest vägistamisest" (kolmandaks vägistavaks tõlgendamisviisiks pidas ta Kafka tekstide lugemist "sotsiaalkriitiliste" allegooriatena).
Nagu ütlesin, igasugused lihtsustavad tõlgendusmallid on küündimatud ja out, seda on meile piisavalt pähe taotud.
Kuid kas sellise materdamise käigus ei ole oht silmist kaotada midagi olulist – mida?
Kas mitte seda, et Kafka tõepoolest ongi mingis mõttes väga "psühhoanalüütiline" ja "teoloogiline" kirjanik – nii nagu hea kirjandus seda alati mingis mõttes (vältimatult) on?
Tuleks nüüd defineerida, mida ma mõtlen siin "psühhoanalüütilisuse" ja "teoloogilisuse" all, aga ma ei tee seda, ei oska – kõige lihtsam (mugavam) oleks vist näiteks öelda, et head kirjandusteosed (nagu ehedad muinasjutudki) lihtsalt mõjuvad meile "psühhoanalüütiliste" või "teoloogilistena"... õpetustena nimetamatust (nimetagem seda nii) või vähemalt võimalustena suhestuda nimetamatuga (ja ka tolles kolmandas, nn sotsiaalkriitilises mõõtmes tegeleb hea kirjandus alati nimetamatuga, näiteks mingite aimatavate "pimeduse jõududega" või kuidas seda siis iganes ka nimetada).
Tegelikult ei ajendanud mind selle üle niivõrd kohmakalt mõtisklema mitte soov polemiseerida Benjamini ja Sontagiga (või, hoidku jumal, targutada Kafka üle), ajendiks sai tegelikult muu, nimelt –

sattusin hiljuti sirvima ühe kirjaniku allahinnatud teoseid, teda eriti või vist peaaegu üldse mitte ei loeta ja ei arvustata ja seda võiks seletada näiteks sellega, et ta on "keskmise" lugeja jaoks liiga keeruline, raskestimõistetav, iseäralik vms.
Kuid ma küsisin endalt: miks ka mina, just mina teda ei loe?
Ja ma tulin mõttele, et asi on selles: tema tekstid on minu jaoks liiga "õhukesed" – kõigest (kirjanduslikkusest ja kohati lausa lummavast "tekstuaalsusest") hoolimata ei ole nad minu jaoks piisavalt "psühhoanalüütilised" ja "teoloogilised".
Lühidalt, ma ei taha öelda, et me peaksime häid kirjandusteoseid lugedes alluma kiusatusele tõlgendada neid psühhoanalüütiliselt ja teoloogiliselt (minus näiteks ei tekita hea kirjandus üleüldse mingit tõlgendamiskiusatust), aga me peaksime neid lugedes tajuma sellise kiusatuse võimalust või koguni hoomama selle põhjust - see ongi hea kirjanduse tunnusmärk.

(Veel: on tekste, mis võivad mingitel hoomatavatel põhjustel tekitada küll kiusatuse pidada neid "teoloogilisteks", kuid mis lõppkokkuvõttes sulguvad siiski "rahulolevalt" iseendisse, tekstuaalsusse, mõjudes ikkagi õhukeselt: literatuurselt.)

Sildid: , ,

neljapäev, 21. oktoober 2010

Miks ma enamasti ei taha teada, mida autoritel öelda on

"…mulle tundub, et kui valmis filmile veel midagi lisada, läheb teos ise kaotsi. Filmi peab kaitsma. Ja film on autonoomne. See on suur töö, et film õigesti valmis teha ja valmis filmi ei tohi näperdada… Filmi kohta võib muudes allikates rääkida igasuguseid lugusid, kuid filmile endale kommentaar kaasa panna on minu arvates filmi rüvetamine."
Nii on David Lynch põhjendanud, miks ta DVD-del välja antud filmidele ei lisa kunagi oma kommentaare, selgitusi filmi idee, tegemise jne kohta.

Viimasest OPi saatest jäi eredalt meelde H. Toompere lause oma uue komejantliku lavastuse kohta, mis justkui tahaks meid hoiatada rassismi (ja diskrimineerimise) kui pseudoprobleemi ülevõimendamise eest.
Ta ütles midagi, mis mind tõsiselt jahmatas:

"Elus on palju mõnusamaid asju kui südant vaevata suurte probleemide pärast".

Sildid: ,

pühapäev, 17. oktoober 2010

Veel tollest õhtust

4. oktoobril tegin siin juttu suhteliselt triviaalsel teemal –
rääkisin tundest, et ajas ja ruumis on inimesed erinevad või et nad mõjuvad eri kohtades (või eri aegadel) erinevalt.
Et need inimesed (seal või siis) justkui "kategoriseeruvad" teatava massi või hulgana kuidagi teisiti, mingitest teistest erinevalt.
See polegi nii triviaalne teema, kui küsimus on subjektiivsetes seletamatutes tajumustes, näiteks –
ma ei oska öelda, miks ma "võõrastan" inimesi Gonsiori tänaval, näiteks alates kaubamaja juurest, ja ei tunne end seal kunagi "koduselt" (uskudes, et seal ei tunne end keegi koduselt), aga mitte kunagi suhteliselt lähedal paikneval Narva maanteel.
Kuid see selleks.
Sotsiaalantropoloog Edmund Leachi raamatu lugemine aitas teadvustada piiri fenomeni – ja tõi mind uuesti nende uidude juurde: tõepoolest, kust, mis kohast või hetkest ikkagi algab üks teine, erinev koht (millest algab minu jaoks Gonsiori tänava ja seal liikuvate inimeste "võõrus" – mõnest konkreetsest visuaalsest markerist-märgistajast või minu lapsepõlvest: mäletan sealt kunagist Kalevi kommipoodi, pärast seda lõppes linn minu jaoks ära ja nii on see siiani… häirivalt ebameeldivast mälestusest: ei taha enam edasi minna, kingad pigistavad…?)
Leachi põhjal tuleks öelda, et piir ise ongi "kohatu", tava- või reeglipäratu, kahetine – mittekoht, "eikellegimaa".
Sama kehtib ka nii-öelda ajalise piiri, intervalli kohta, mis eristab kahte perioodi, kahte ajalist segmenti, tsükli algust/lõppu jne – ajaline piir on "ajatu", "eikellegiaeg".
Kirjeldasin oma kogemust pühapäevaõhtuses trollis teatud mõttes "tühjana", tühja ajana – nii nagu see kajastus trollisistujate nägudel; semiootilis-strukturaalselt ongi pühapäev, eriti selle õhtupoolik eksemplaarne vaheaeg, see on "ajatu" piir, mis eristab ühe (töö)nädala teisest.
Teatud mõttes paigutab iga ruumiline liikumine su mingisse vahealasse: rangelt võttes oled sa küll igal ajahetkel lokaliseeritav, sa võid esitada oma koordinaadid, ajutise asukoha marsruudil ("Tere, saabun varsti trolliga, olen veel siin Endlas, helistan kohe, kui kohal olen..."), kuid sa oled samas siiski ka ühes liigendamatu kestusega (katkestus)hetkes, sa oled "hüppes", üleminukuseisundi kontiinumis, transgressiooni protsessis.
Niisiis – pühapäeva õhtul trollis, üleminekulises aegruumis.
Ajalised ja ruumilised piirid on sageli pühad või tabule allutatud, samuti need piirid, mis eristavad sotsiaalseid staatusi (laps/täiskasvanu, mees/naine jne) ja kategooriaid (hea/halb, haige/terve); selliste piiride ületamised on sageli tseremoniaalsed, ritualiseeritud (sakraliseeritud või demoniseeritud) –
nii et isegi troll, mis sõidab pühapäeva õhtul Mustamäele, võib seetõttu oma sisemuses, kogemuslikus aegruumilises vahepealsuses mõjuda äkki kummaliselt sakraalse kohana, kuid miks mitte ka deemonlikuna (troll täis eikellegiajas ja -kohas viibivaid piir-olendeid: ingleid, tsombisid – meie formaalne paiknemine struktuuris kingib meile sellise "sisu", näivuse).

Sildid:

neljapäev, 14. oktoober 2010

Kirjandusteaduse talumatu kergus

Sirvisin eile ühes raamatupoes viimast Keelt ja Kirjandust, panin käest, läksin, pöörasin ringi, tulin tagasi ja sirvisin avaartiklit uuesti – kas sain ikka õigesti aru, ega silmad ei petnud…
Mehis Heinsaarest oli kirjutatud kui transgressiivsest, üleastuvast, surmani või surma piiril kirjutavast ja koguni skisoidsest kirjanikust (taustal olid Foucault’, Bataille’, Blanchot’, Deleuze’i jt vastavad kirjandusfilosoofilised käsitlused).
Millest mu hingeline segadus? –
Isikliku lugemiskogemuse, õigemini, kogu oma kirjandusliku kompetentsi põhjal olen harjunud Heinsaarest mõtlema kui "turvalisest", isegi kui ühest kõige turvalisemast prosaistist Eesti kirjanduses (ainus asi, mida Heinsaarele ääri-veeri ette on osatud heita on lihtsameelsus, lapsikus – või ma eksin?).
Heinsaare "Ilus Armin", mis tolles artiklis oli mingit laadi näiteks "üleastumisest", on minu jaoks näide "kunstlikust" kirjandusest: kui see lugu mulle kuidagi vastu hakkas, siis just oma kunstlikkuses, ehk ka teatavas edevas, kuid siiski igas mõttes naiivses "irriteerivuses", kuid kindlasti mitte seetõttu, et fiktsionaalses maailmas midagi "koletut" sündis, naine mehe ära sõi vms (kas üldiselt ei tulekski toda "surma" või surma-poole-olekut foucault' likus mõttes otsida pigem lausumisest, mitte lausungi sisust?).
Ma ei oska ka Sauterit, keda muuhulgas samuti näiteks toodi, liigitada mingiks eriliselt transgressiivseks kirjanikuks jne, jne.
Midagi oli põhimõtteliselt nihkes, juba lähtealuselt – minu lugemiskogemuse ja kompetentsi seisukohalt muidugi.
Aga, noh, lõppude lõpuks võib ju ka Tove Janssoni Muumitrolli lugudest leida hea tahtmise korral midagi, mida nimetada skisovooluks või surmakogemuse kajastuseks vms.

Pildi allikas siit.

Sildid:

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Näod: eile, pühapäeva hilisõhtul

On neid, kes linnajagudes uidates vaatlevad ja oskavad tähele panna arhitektuurilisi erinevusi ja kihistusi, sellest lähtudes aistida ka mingit koha vaimu, genius loci’t.
Aga inimesed? Laias laastus siis linnaosa, aga miks mitte ka kvartali või tänava inimesed – kas pole ka nemad mingi oma vaimuga…?
Või tuleks nad – nende iseäralik vaim (või pigem olek?) – lugeda osaks koha vaimust, üldisest atmosfäärist?
On see eri tegurite (sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike, rahvuslike) koosmõjusid haarav täheldamine: sellel tänaval või selle linnaosa bussipeatustes (vm) on nad, inimesed kuidagi teisiti, teise olekuga – et nad on kuidagi teises meeleolus, liiguvad kuidagi teises rütmis, seisavad kuidagi teistes poosides… ja see ei ole tajutav (ettekujutatav) mitte üksikute "isendite" tasandil, vaid mingi keskmise põhjal, mingi piisava hulga ja korduva "mustri" korral.
Kindlasti on taolistes tajumustes ka spekulatiivsust, mingit kujuteldavat osa, midagi peent ja hämarat ühtaegu ja eks triviaalsustki (- sattudes teisele maale, teise kultuuri või lihtsalt linnast maale või vanalinnast Koplisse (jne) on sellise tajud ju tavalised, aga ikkagi...).
Jah, kindlasti on ikkagi kohal, nagu ka massil see otsustav (määrav) mõju – ma võin olla mõnes teises kohas, teisel tänaval, teises linnajaos küll võõrkeha, juhuslik külaline, kuid siiski sulada "massi", ühtsesse mustrisse, saada märkamatult osaks selle vaimust, rütmist ja meeleolust.
Sellised tajumuslikud eristamised paistavad siis eeldavat ka mingi oma "paiga" tunnetamist, isiklikku kuuluvustunnet mingisse kohta, tänavale, linnaossa, mis on nii-ölda null-astmeks, millekski omaks, harjumuslikuks ehk – nende tajumuste eelduseks on mingi üllatav võõrusekogemus: sa pead olema sattunud kõrvale oma harjumuspäraselt orbiidilt – teise linnaossa, mingile uuele tänavale… ja sul peab olema aega neid, sealseid inimesi, nende nägusid (kõrvalt) jälgida… nagu minul eile, pühapäeva hilisõhtul, trollis, mis sõitis Mustamäele.
Mulle tundus, et ainult pühapäeva hilisõhtul on inimesed selliste nägudega – mitte "tühjad", vaid kuidagi rahunenud, justkui rahu leidnud nii oma suurtest eluplaanidest kui ka väikestest igapäevastest soovidest, sest sel vahe- ja rahuajal, pärast kõike (lõppenud nädalat) ja enne kõike (uut nädalat) on kõik (juba) olnud ja kõik (alles) ees; või: kõik, mis olla sai, see oli; ja kõik, mis tulla saab, see tuleb – ja ainult need inimesed, kes sõidavad Mustamäele.

Sildid: