Ei taha veristada...

Kas keegi teab kedagi, (kes teab kedagi, kes teab kedagi), kes ajaks habet pardliga?
See küsimus kerkis tegelikult ükskord palju aastaid tagasi ühes reklaamiagentuuris töötades –
naissoost copywriter pidi sõnastama (mugandavalt tõlkima) tekste telereklaamidele, kus soovitati mingeid revolutsioonilisi pardleid (ehk habemeajamismasinaid) ja teadvustas ühel hetkel, et ükski tema meestuttav ei ole kunagi pardlit kasutanud ja et ta ei kujuta ka ette, mis mehed neid üldse kasutavad…
Ka mina ei osanud mitte kedagi nimetada.
See meenus habet ajades – püüdsin sundida end raseerima aeglaselt, õrnalt, et mitte kaela veristada (mis õnnestub muidugi harva, kuna habemeajamine on midagi sellist, mida keegi – peale vana kooli meeste – ei armasta vist õrnalt ja aeglaselt või pidulikult ja pühendumusega või rituaalselt ja väärikalt sooritada).
Asi selleski, et hooletuse (räpakuse) ja ihnuse tõttu ei viska ma kasutatud zhilette kergekäeliselt minema, nad on segamini ja ma ei tea (ei erista) kunagi täpselt, kui nüri mingi just on…
Kuskilt on selline "säästlikkus" külge jäänud: mäletan, et vanaisal olid zhiletid jagatud alati vähemalt 3-4 tulpa: ühed, millega oli üks kord aetud, teised, millega oli kaks korda aetud, kolmandad, millega oli kolm korda aetud…
Isal oli ka mingi vastav süsteem, mida ei tohtinud mingil juhul segamini ajada.
Põhimõte oli vist (ma tegelikult ei tea) selles, et terasid kasutati vastavalt nende kulumise järjekorras – esmalt tõmmati kasutamata teraga, siis läks (ületõmbamisel) käiku teist korda kasutatav…
Lihtsalt tuli meelde…
Olen mõelnud ka, et veel minu isa ajal oli habemeajamisel ilmselt mingi oluline kultuuriline ja "rituaalne" (mingit taset ja seisust kinnitav) tähendus, et elu esimene habemeajamine oli sündmus ja "initsiatsioon" või midagi sellist…
Kas tänapäeval on ka taolistest initsiatsioonidest mingeid jääknähte?

Ei taha teada...

Hea artikkel Päevalehes Kärt Hellermalt, seal ta kirjutab muuhulgas:

“Mul on olnud mitmele sõbrale raske seletada, miks ma ei taha Skype’i, miks ma ei taha end registreerida MSN-is, miks mind ei huvita suhtlemisportaalid ega sajad telekanalid. Ma tahan privaatsust, vaikust, võimalust omaette olla.

Saan nüüd aru, miks mu vanemad ei tahtnud koju telefoni. Nad ei soovinud olla hõlpsalt kättesaadavad. Nad tahtsid rahu ja vaikust...“

Mulle meenus, et, jah, ka minu isa ei tahtnud koju lauatelefoni (siis, kui selle saamine võimalikuks osutus) – ja kui närviliseks ta, teistele arusaamatult, muutus.

Ma arvan nüüd, et lisaks töökõnedele (vms) kartis ta eelkõige oma isa – oma isa kõnesid.

Ja mul on meeles sõnad, mida ta - ja üldse mitte ainult telefoni vajalikkuse üle diskuteerides - korrata armastas, need olid just need: "Rahu ja vaikust, rahu ja vaikust..."

Ka sellises eas nüüd, et ei taha nagu eriti kellestki midagi lähemalt teada.

Mis monumendiga on tegu? - Aednike monumendiga!

Niisiis - Eesti esimene ratsamonument, mis on pühendatud Vabadussõja võidule ja Eesti taasiseseisvumisele.
Avatud 20. augustil 2003 ja asub Toris Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku kõrval (kuhu mul juhtumisi asja oli ja millise käigu tõttu ma sellele ausambale ka ülepea sattusin).
Kirikust sai kaasa ausamba sümboolset tähendust tutvustava bukleti, kus Einar Laigna on kirjutanud:
"(...) võitlus kurjusega on kosmiline, universaalne draama, milles Kristuse läbi on lõplik võit juba toimunud ja sellele järgneb ainult veel ajaloos kohtulik jaotumine (...).

Kristus ütleb (Jh 15,1): "Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik."
Võitlus kurjusega iseeneses ongi oma aia harimine.
Hari oma aeda!"

Igaks juhuks ütlen ka ära, et olen vabadussõjalase ja kirikuõpetaja lapselaps.

Dali & iha

Salvador Dali maalitud pilt oma õest Ana Mariast ("Figura asomada a la ventana", 1925) on mind alati paelunud – miks?
See on tekitanud mus küsimuse (vaataja) pilgust ja ihast, lisaks on mind intrigeerinud Dali iha ehk see, mida ta on tahtnud meid panna nägema (ja tundma).
Mulle on tundunud, et Dali mängib siin – ja isegi mitte eriti salakavalalt – pildi vaataja pilgu ja ihaga.
Esiteks tuleks muidugi arvata (nagu paljud kommenteerijad), et pildis väljendub Dali armastus oma kalli õe ja kauni ranniku - nende armastatud suvituskoha - vastu.
Ei tahaks vaielda sellegagi, et pildis on mingit Dalile ebaharilikku tasakaalukust, rahu ja tüünust jne.
Ja ometi on pildis midagi, mis vaataja rahutuks muudab – pilk.
Kelle pilk? Kas asi on pildil oleva naise pilgus, tema pilgu objektis (mida ta siis vaatab ja mõtleb)?
Eriti ilmne on vaataja pilgu "mõistatus" ühel teisel Ana Mariast maalitud pildil: naise pilgu kujuteldavat trajektoori jälgides jõuame tema vaatamisiha (hämara) objektini, väikese mustava aknaavani (punktini, kus ihaobjekt "subjektiveerub", s. t tagastab vaatajale pilgu, VAATAB TALLE VASTU, muutes ta oma ihasse tardunuks - sellest lummatuks/häirituks vms):

Kuid eelmise maali puhul näib pildi pinge ja pilgu "häiritus" lähtuvat millestki hoopis muust – pakun, et meie endi (kui vaatajate) pilgu pidevast nihkumisest ühest "positsioonist" teise.
Siin võiks näiteks olla kuulus jänes-pardi kujutis – näed (korraga) kas üht või teist, kuid mitte mõlemat:

Dali on mänginud visuaalse taju (ja iha) nihetele (ostsilleerimisele) tegelikult paljudes maalides ehk siis teinud võimalikuks identse kujutise vaatamise erinevate "pilkudega" (kord nunnad, kord Voltaire jne):

Jutu lähtekohaks olev maal loobki minu meelest kaks erinevat võimalust pilguks ja kaks erinevat ihaobjekti – neist esimese puhul on tegu Lacani (mitmemõttelise) vormeli "inimese iha on teise iha" ühe tähenduse realiseerumisega: ma ihalen (vaatan) teise iha (pilgu) kaudu, ma ihalen (vaatan) teise positsioonilt (s. t minu vaatamisiha ja ihaobjekt langevad kokku teise – pildil kujutatud naise – vaatamisiha ja selle objektiga):

Teise pilgu puhul (pärast nihet) olen ma aga vastamisi oma enda iha hämara algobjektiga (objet petit a) – minu iha on subjektiveerunud, s. t mulle endale (häirivalt) teadlikuks muudetud kohas, kust pilt tagastab mulle pilgu, s. t VAATAB MIND:

Siin tekib muidugi küsimus, kas või kuivõrd SEE iha on ainult minu iha ja mitte ka Dali enda ("intsestiline", kuid kauni rannavaate varjus või ettekäändel justkui juhtumisi sisse smugeldatud ja meile meie endi - "vulgaarse" või "hälbelise" - ihana ette söödetud) iha.
Pärast seda kui Ana Maria oli Dalist midagi häirivalt ebameeldivat kirjutanud, maalis Dali temast 1954. aaastal – mõnituseks? – veel ühe pildi (variatsiooni), mille pealkirja ei söandakski tõlkida ("Joven virgen sodomizada por su propia castidad" / "Young Virgin Buggered By Her Own Chastity").
Sellel on "nooltega" on ära näidetud, kuhu meil vaadata tuleks.
Ja minu pilgu jaoks on see juhtumisi ka üks kõige erootilisemaid Dali maale:

(P. S. Kui seda peetaksegi variatsiooniks õest, siis võiksin Gala-fännina kinnitada, et naise jalad - ja mitte ainult - maalis ta kindlasti Gala järgi).

Õppetunnid 1

1.
Iga võhiklik küsimus lööb sind samavõrd rööpast välja kui pahatahtlik repliik, s. t pole vahet, kas küsija on rumal või kuri, sest mõju – sinu ehmatus – on põhimõtteliselt sarnane (kuid tuleks hoiduda samastamisest a la "maailm on mõistmatu, maailm on kuri").
2.
Kas orienteeruda oma jutus kuulajate (eeldatavalt) kõige võhiklikumale või kõige pädevamale osale?
Kui viimased endast häälekalt märku ei anna, esimesed aga küll, siis kaldud sa lõppkokkuvõttes vastu tulema just sellele esimesele osale ehk püüad rääkida üha lihtsamalt ja lihtsamalt (kuni lõpuks tundub, et sellest, millest sa rääkida oled tahtnud, ei saagi siin ja praegu rääkida).
3.
Ühel hetkel saad sa aru, et tegelikult ei takista mitte miski sind tegemast seda, millest sa alati salamahti unistanud oled – sa võid rääkida kõigest (mis sulle pähe tuleb).
Loeng kui sinu isiklik seanss ("egotripp").
4.
See, millest sa räägid, ei ole kunagi see, mida sinult tegelikult oodatakse.
5.
Alati on nippe, kuidas pinnal püsida – näiteks: loe kuulajatele ette mõni lõik mõnest kirjandusteosest ja seosta see loengu teema või mingi parajasti käsitletava probleemi või teoreemiga….
Mulle tundub, et vähestele on lapsepõlves piisavalt raamatuid (muinasjutte) ette loetud ja seepärast mõjub kirjanduslike tekstide ettelugemine kuulajatele "rahustavalt" (või uinutavalt nagu emapiim, mille aseaineks unejutud ju ongi) - ja et see asetab nad lapselik-passiivsesse, kuid turvalisse olukorda (küllastava toitumisseisundi imitatsioon).
6.
Iga õpetaja (teadmiste edastaja) jutu fantasmaatiliseks toeks on Mõistja kuju – see keegi, kes sind "mõistab" – ja sa projitseerid ta hajusalt, ebamääraselt, kord sellesse või teisesse kuulajasse, sest Mõistja ongi ju illusoorne koondkuju, intersubjektiivne võrgustik: iga kuulaja võib asetuda kasvõi korrakski suure Teise (kõiki sõnumeid ja teadmisi registreeriva sümboolse masinavärgi) kohale ja toetada oma tähelepaneliku pilgu, tunnustava naeratuse või mõne muu lootustandva märgiga sinu usku Mõistjasse.

Idioodi teejuht filmikunsti

Selle postitusega tähistan aga eile BMF-is alanud kursust lacanlikust filmiteooriast via Žižek -
kursuse täpne pealkiri võiks kõlada nii: THE IDIOT’S GUIDE TO ŽIŽEK’S "THE PERVERT’S GUIDE TO CINEMA"

Dora-seminar

Tähistan selle postitusega eile alanud eriseminari TÜ-s –
"Dora juhtum (psühhoanalüüs ja feminism)".
Osalejaid võiks muidugi rohkem olla – kohale tulnutest lubasid vaid 4 jätkata…
Lisan ka mõned pildid kuulsast Dorast (Ida Bauerist).

8-aastane Ida oma vennaga (1890) –
napid 5 aastat hiljem meelitab hr K (keskealine perekonnatuttav) ta oma kabinetti ja suudleb teda kirglikult.

34-aastane Ida koos oma pojaga (1916) –
umbes 7 aastat hiljem läheb Felix Deutschi kaudu tema kohta käibele väljend "üks kõige eemaletõukavamaid hüsteerikuid, keda ta iial kohanud" ("…eine der abstoßendsten Hysterikerinnen’ gewesen, die er je getroffen habe").

Robots in Disguise

Olen mõelnud, et kui ma oleksin (noor) naine ja teeksin muusikat, siis ma hea meelega teeksingi mingit sellist muusikat.

Olen ka mõelnud, et Dee ja Sue on minu ALTER EGOD!

Midlife limbo & literature

Eile üht raamatut lugedes tajusin taas, kuidas vanus on hakanud mõjutama vastuvõttu, kirjeldaksin seda nii:
Alles nüüd saan aru, et noore mehena lugesin alati mingi ebamäärase tundega, nagu valmistaks lugemine mind (nii inimese kui ka spetsialistina) millekski ette. - Milleks? Tulevikuks ehk võimalikkuste paljususeks.
Lugemine oli kui salajane valmistumine kohtumiseks ja toimetulekuks elu võimalustega, see oli investeering tulevikku ja ettehaarav (virtuaalselt juba olemasolev) kogemus millestki, mis võiks (kunagi) olla.
Praegu ma enam nii ei loe -
nüüd tundub iga lugemine täiendavat minu kogemust sellest, mis oleks võinud (kunagi) olla.