Reklaamikool: mida teha, kui oled gay

Aegluse "avastamine"

Olen pisut kokku puutunud Tartu turustamisega (nii sise- kui ka välisturistidele) ja tean, et ühe tunnusena on väliskülastajate poolt (kui neilt on palutud tagasisidet) välja toodud see, et "aeg liigub siin aeglasemalt".
Laupäeval Tartus olles tundsin Kaubamajast väljudes, et "isegi uksed avanevad ja sulguvad siin aeglasemalt kui Tallinnas", mis ei saa ju olla "objektiivne" tähelepanek (automaatsüsteemide puhul on kindasti kasutusel standardlahendused, neid ei reguleerita kohalikku eripära – näiteks mingit üleüldist "aeglast" elutempot – arvestades), tunne lähtus kindlasti "kuvandist" (tõlgendame meelteandmeid eelarvamusele tuginedes) ja võimendus ehk sellestki, et neurootiku siseelu on "võõras" linnas kärsitum, intensiivsem ja aktiivsem (osa terviku asemel, uks linna asemel: justkui oleksin selle ukse kaudu saanud MÄRGI, et Tartu reageerib mulle, minu lähenemisele, minu soovidele kuidagi loiu, passiivse või isegi nagu sellise kergelt tõrksa või vigurdava linnana).
Kaupluste ustega on mul ausalt öeldes olnud ka Tallinnas mingi "kamm" –
fotosilma reageerimisprogrammi seisukohalt ei liigu ma justkui õiges "rütmis", näiteks sulguvad uksed (kõmm) täpselt minu nina ees ega avanegi enam ja ma jään lolli näoga ringi vahtima ja saan aru, et ma pean nüüd paar sammu tagasi astuma ja nagu idioot uuesti tulemist mängima, et kordussignaal anda ja robot käivitada ("Saad, sa, ükskord aru, et ma olen SIIN"!); vahel on mul tekkinud ka tunne, et ma olen nähtamatu, eeterlik olend, kelle liikumine jääb "süsteemile" tabamatuks.

Reklaamikool: kui palju on sinus psühhopaati

ÜLESANNE:
Vaata allolevat reklaami ja püüa aru saada, mida reklaamitakse ja miks seda nii reklaamitakse (vihjeks: aseta ennast reklaamitegelase olukorda, kujutle tema võimalikke mõttekäike, sisemisi impulsse).



VASTUSED (loe neid pärast reklaami vaatamist!):
A) Kui sul tekkis reklaami vaadates kohe mõte (nagu minul), et nunn tahaks torti endale ja kasutaks nuga himurate laste mõrvamiseks – siis oled sa psühhopaatiline (isekas, individualistlik jne) isiksus, aga tõenäoliselt intelligentne ja iseendaga kooskõlas.
B) Kui sul tekkis reklaami vaadates kohe mõte (mitte nagu minul, pärast mõningat juurdlemist), et nunn tahaks torti jagada paljude armsate lapsukeste vahel ja õnneks pakub Zwilling selliste probleemide lahendamiseks kvaliteetseid lauanugasid – siis oled sa hea ja heldemeelne inimene, aga tõenäoliselt pisut "totu" ja sisemiselt piiratud.
Usun, et reklaamis on teadlikult mängitud "pinna all" peituvale teisele - ühiskondlikult tõrjutud, destruktiivsele – impulsile (oleneb muidugi, kes selle endas kinni püüab, kes mitte), eriti kui vaadata sarja teist reklaami, kus kirik on asendatud militaarse punkriga.
Huvitav ongi minu meelest alternatiivi, vastumõtte õhutamine, see ongi reklaami vürts – armu ja helduse kontekstis (kirikus) on alati olemas isekuse ja hävitustungi võimalikkus, hammas-hamba-vastu-kontekstis (sõjaväljal) aga vennalikkuse, meheliku solidaarsuse võimalikkus.

White dream & self tan spray

Päeva tsitaat (mis paneb mõtlema kaduvusest)

"Ja lõpuks nõrkeb inimsugu raamatukogude lävel – kui metsad on tervenisti maha raiutud, et teha paberit, mida raamatukogudes talletatakse –, muuseumide, laboratooriumide, masinate, vabrikute ees… et neid pärandada… kellele? Sest Jumal ei võta neid vastu."
(Miguel de Unamuno
"Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest")

Reisipilte: Berlin, Leipzig, Dresden

BERLIN

Holokausti-memoriaal Berliinis –

erakordselt huvitav kogemus staatilisest (ehitus)kunstist, mis suudab tähenduste tasandil olla HÕLJUVALT, lendlevalt kujundlik.

Oli üllatav kui kiiresti, hetkeliselt tekkis vaadates üha uusi mõtteseoseid vastavalt enda paiknemisele objekti suhtes (mis nurga alt vaatad, kas vaatad eemalt või "seest" jne).
Kuigi tähendustamise üldine raamistik oli (eelteadmiste tõttu) kindlalt paigas, olid terviku tähendusaspektid pidevas liikumises, voolamises, fikseerimata.
Puudusid ka igasugused mõtestavad tähised, selgitavad kirjad, ei mingit viidet juutidele, nii et eelteadmisteta oleks võimatu olnud taibata MILLEGA on üldse tegu, mis olevatki olnud idee: tekitada tunne hingetust, anonüümsest süsteemist, mis on jõudnud ebainimlikkuse, tähendusetuseni (samas olevat arhitekt Eisenman soovinud sedagi, et inimesed hakkaksid memoriaalis paiknevaid käike kasutama "kiirteena" kvartali teise otsa - argipraktika tõrjuks "püha" tähenduse).
Kokkuvõttes mõjus ehitis tegelikult palju enamana kui mõrvatud juutide memoriaalina - 20. sajandile (ja modernismile) omaste eksistentsiaalsete õuduste ja metafüüsiliste ängide ("Jumala surma") metafoorina.
Algselt kavandatule olevat alles hiljem poogitud juurde maa-alune "infopunkt" (Ort der Information), kus kirjas kõigi mõrvatute nimed –

ei leidnud ega ka otsinud seda, võib-olla oleks siiski pidanud.
Labürindina mõjuva ehitise südamest avastasin kogemata hoopis maa-alla viiva ukse kirjaga "Notausgang/Emergency Exit", kuid ei söandanud minna seda katsuma – kuidagi õõvastavalt või absurdselt mõjus see (mis häda mul siis on, millise hädalisega peaksin samastuma?).

Aga võib-olla siis SEAL oligi info – neile, kes vajasid hädasti väljapääsu absurdist, arusaamatusest.

Unter den Lindenilt avanes vaade ilmselt SUURIMALE REKLAAMILE, mida ihusilmaga näinud olen.

See asus Bebelplatzil paikneva Humboldt-Universitäti hoonel -

restaureerimistööde tõttu oli hoone esikülg kaetud dekoratiivse (ilmselt ajaloolist fassaadi kujutava) kangaga ja osa selle kanga pinnast oli eraldatud Mercedes-Benzi reklaamile.
Pilt õigusteaduskonna sildikesest Saksa autotööstuse tohutute rataste all oli kuidagi liiga kõnekas, et seda mitte talletada.
Just siin, Bebelplatzil põletasid natsid 1933. aastal rituaalselt raamatuid.

LEIPZIG

Leipzigist veidi väljas asuv Rahvastelahingu memoriaal (Völkerschlachtdenkmal), mille juurde polekski sattunud, kui meie kohalik võõrustaja Anu meid sinna autoga poleks sõidutanud – väidetavalt Euroopa suurim, 1913. aastal valminud monument meenutab koalitsioonivägede võitu Napoleoni üle 1813. aastal ja kõiki langenuid.

Nii mõõtmetelt kui ka esteetikalt mõjus memoriaal MONSTROOSSELT– nagu inertne võõrkeha, õõvastav relikt mingist teisest ("arhailisest", müütilisest, tsivilisatsioonidevälisest) maailmast.
Ehitises olevat viiteid Saalomoni templile (ehk siis ka vabamüürlusele), kuid ei oska kommenteerida…
Igal juhul on pärast selle nägemist raske ette kujutada, et Saksamaal võiks leiduda monumente, mille esteetika mõjuks veelgi "fašistlikumalt" ("fašistlikult" kipub tänapäeval mõjuma muidugi igasugune ideoloogilis-mütoloogiline monumentaalne sümboolika – pole ime, et just siin armastas Hitler Leipzigis oma rahvale kõnelda).

DRESDEN

Dresdenist jäi mulje, et kunagi maatasa pommitatud linna ülesehitamine käib siiani (ja tegelikult käibki) ja et see on siiski lootusetu, KAOTATUD üritus.
Juba jaamahoonest väljudes hakkasid silma "augud" keset "sotsialistlikku modernismi".
Eks taastatud barokki ja säilinud kuninglikke aardeid sai muidugi imetletud, aga ikkagi kurvastav.

Muud ei lisakski.

Kaarutamine

Reede õhtul lõi välja organismis juba pikalt, kahtlustan, et juba mitu nädalat olemist tasahilju kurnanud viirus, öösel oli palavik 39, magasin riietes mitme teki all, oigasin ja soigusin poolunes – sellest ööst jäi mällu rida fraase, mida poolteadvusel olles palavikuliselt, justkui mantrana kordasin.
See mantra kõlas nii:

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

isa kaarutab heina
isa kaarutab kaarutajaga heina
kaarutaja kaarutab heina

Lähtekohaks võis olla palavikust tingitud kuumus, mis seostus ehk mingi väga ammuse mälupildi ja aistinguga väga kuumast suvest:
nägin halvasti (minu perspektiiv oli madal, st lapse oma) ja pisikeselt (st kaugelt) oma isa kollase heina seest pooliti paistmas, see oli pigem nagu vanal, retrolikul pildil (teadlikke mälestusi mul oma isast nii noore mehena ei ole, mul on tunne, et ta oli seal noorem kui mina praegu).
Kaarutamist kui tegevust ja kaarutajat ma ei näinud – kust see kaarutamine üldse tuli? Püüdsin pingsalt mõelda, mis on kaarutaja, visualiseerisin seda eraldi (pilt kaarutajast või sellest, mida ma selleks pidasin – see pikkade kaardus piidega, hiiglasliku kammi või reha moodi agregaat, mille ette hobune rakendatakse).
Huvitav on, et enne kordamisrežiimile lülitumist püüdsin pähe tulevaid fraase pingsalt, mingis wittgensteinlikus, loogilis-filosoofilises võtmes analüüsida, õigemini, need fraasid tekkisidki analüüsi käigus: mind painas küsimus lauses väljendatud tegevuse – kaarutamise – tegijast, subjektist, agendist.
Nii nagu isa kujutis oli kauge, kaduv, kadus ta tegijana ka viimasest fraasist, jäi vaid kaarutaja.
Lõpuks andis väsinud aju alla ja klammerdus – kuni lõpliku hääbumiseni – mehhaanilisse kordamisse…
P. S.
Uurisin alles nüüd internetist järele – see, mida ma poolunes "kaarutaja" all silmas pidasin, on tegelikult LOOREHA. Kaarutaja on midagi täiesti muud, ma ei tea sellest midagi, ma ei saanudki seda näha.

Ülihead reklaamid ("Hardly Used Books")

Hea Üli-Mina

Eile kohtusin tööasjus ühe ettevõtte turundusjuhiga ja kogu kohtumise ajal ei saanud lahti tundest, et ta viibib mingi aine, mingite rohtude mõju all – mingit muud seletust ei osanud leida, sest ainsaks alternatiiviks oli tunnistada, et tegu on lihtsalt loomult juhmi (seejuures oma ametiülesannetes ebakompetentse, pinnapealse jne) inimesega.
Viimasel ajal olen üldse täheldanud, et olen hakanud kuidagi rohkem või teistmoodi kui varem (st mitte enam nii ülelibisevalt ja mingi harjumatu kahjurõõmuga) fikseerima inimeste lollust ("Ahah, no jah, ta on ju loll…").
Ja kuigi selline lolluse või vaimse küündimatuse fikseerimine ei küüni vastiku parastamiseni, on selles ikkagi mingit koguja, kollektori salarõõmu ("Näed, see ja seegi…").
Hakkasin mõtlema, et millest see (psühhoanalüütiliselt võttes) võiks tuleneda… ja jõudsin järeldusele, et teiste lolluste mõnulev fikseerimine on seotud autokoolis saadud hoobiga oma Mina pihta ja minu Üli-Mina (Über-Ich, super ego) reaktsiooniga sellele.
Juba varem olin õppesõidul imestanud ühe veidra dissonantsi, lahknevuse üle: kuigi õppesõit on Tallinna tänavatel paras katsumus ja mul justkui ei lähe hästi (vähemalt õpetaja silmis), väljun ma autost alati VÕITJANA, sisemiselt triumfeerivana, st minu tunne oma edust ja kordaminekust on kõigutamatu, kindel, vääramatu. Miks? Miks ma ei lase end mingitest (pisi)vigadest või vääratustest häirida?
Vastuseks on HEA Üli-Mina.
Mida see hea Üli-Mina mulle siis ütleb? Matkides Freudi ennast (täpsemalt, seda, kuidas ta tavatses dramatiseerida psüühiliste instantside funktsioone) võiks Üli-Mina monoloogi, mille ta minu Minale kõrva sosistab, sõnastada järgmiselt:
"Vaata, maailm on täis lolle ja saamatuid inimesi, kellega sul tuleb iga päev kokku puutuda – näe, seal läheb jälle üks, ja veel üks! – ja sinu autoõpetaja võiks samuti aru saada, et see lolluse või saamatuse hulk, millega tema oma töös sinu näol vastamisi on, on tegelikult tühine sellega võrreldes, millega SINUL tuleb elus hakkama saada… sa oled igal juhul tubli… juba see, et sa nii inetu linna tänavatel ise roolis istud, on saavutus omaette".
Hüpotees või kujutelm hea Üli-Mina olemasolust või selle võimalikkusest ei ole tegelikult laiemalt üldse tuntud – mõeldakse ju Üli-Mina all tavaliselt mingit vanemlikult üleolevat ja ülikriitilist, peaaegu et sadistlikku psüühilist instantsi, mis tekitab meis mõttetut ärevust ja objektitut süütunnet, nii-öelda "ahistust kultuuris".
Freud ongi just sellest ("negatiivsest") küljest Üli-Mina kirjeldanud ja see on ka mõistetav, sest just sadistlikult nõudlik Üli-Mina on (kultuuri)neurooside teguriks.
Kuid vanemad ja need (sümboolsed) vanemlikud instantsid, kelle esindajaks Üli-Mina väidetavalt meie teadvuses ja teadvustamatuses on, ei ole ju alati olnud üheselt halvad või kriitilised meie vastu – hea Üli-Mina kannabki meis endis (introjitseeritud kujul) edasi hea, lohutava, Mina kannatusi (kasvõi illusoorseltki) pisendada püüdva vanema funktsiooni.
Me lihtsalt peame ta endas üles leidma, tema häält kuulda võtma või siis ta endale LOOMA (kui meil elus selline reaalselt puudus) ehk siis: me peame saama iseenda isaks ja emaks ehk tõeliselt täiskasvanuks, me peame sosistama mingi sisemaski varjus endale emalikke lohutusi ja isalikke julgustusi – ka neid, mida me lapsena ei kuulnud või enam ei kuule…
Freud on heale Üli-Minale (kuigi ta seda kordagi "heaks" ei nimeta) pühendanud natuke ruumi Mari Tarvase poolt eesti keelde tõlgitud kirjutises "Huumor".
Ta küll jääb seal kujutluse juurde Üli-Minast kui rangest isandast, kuid näeb humoristliku suhtumise taga Üli-Mina lohutust, st kannatusi pisandava või neist üle vaatava hoiaku kultiveerimist (kel sellist Üli-Mina pole, ei suuda midagi, eriti iseennast huumoriga võtta):
"Me teame, et Üli-Mina on muidu range isand. (…) selle tunnusega klapib halvasti kokku, et ta langeb nii madalale, et võimaldab Minale väikese naudingu saamist. (…) Ta tahab öelda: vaata, see on ju vaid maailm, mis näeb nii ohtlik välja. See on lapsemäng, sobib parajasti vallatlemiseks.
Kui see on tõepoolest Üli-Mina, mis huumoris nõnda armastavalt lohutades kõneleb äraehmatatud Minaga, siis meenutame, et peame Üli-Mina olemuse kohta veel nii mõndagi teada saama."