"Pihtimus"

Eile ETVst nähtud Tanel Toomi "Pihtimus" oli kui omalaadne illustratsioon Pauluse kirjakohale: "Kas Seadus on patt? Ei sinnapoolegi! Kuid patust ma poleks taibanud midagi muidu kui Seaduse tõttu. (...) Mina elasin kunagi Seaduseta, kui aga käsk tuli, siis patt virgus ellu, mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema mulle eluks, oli surmaks, sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu ning tappis minu käsu varal."
(Ro 7, 7-8, 9-11)

Vabaduse küsimus

Memokraat on hakanud avaldama Ühtse Eesti suurkogul osalenute memuaare, selgitavaid kommentaare ja mõtisklusi – ühelt poolt tundub, et liiga vara, teisalt jälle, et liiga hilja, st täpselt õigel ajal.
Aare Pilv juhib seal tähelepanu etenduse lõpulause pöördele: mitte "Me oleme vabad", vaid "Te olete vabad".
Ta kirjutab, et "suurüritustel oleks just "meie"-variant mõeldavam, sest just sellise hõlmava, mitte eristava retoorikaga saavutatakse ideoloogiline kõnetamine palju hõlpsamalt" ehk siis – "meie"-vormi mittekasutamine tähendaks justkui ka loobumist manipulatiivsusest…
Kõik on suhteline, ka manipulatiivsus.
Isand, kes kasutab "võimutuse strateegiat" (sest seda too vabakskuulutamine seal endast kujutas), tekitab käestantud võimu tühjale kohale viljaka pinnase – millele? – oma isandliku võimu edasisele kasvule ("Voh, see on üks õige Isand, ei suru meile midagi peale…").
Tahtlik kaotus pöördub sel juhul tahtmatult (aga sageli ka kalkuleeritult) võiduks – või lacanistlikult: sümboolne fallos kerkib sümboolse kastratsiooni kohale.
Sageli ongi ju "võimutuse strateegiate" rakendamine ainus võimalus olukorrast võitjana (väärikalt ja võimsana, st ikkagi siis Isandana) välja tulla…
Ok, see on mõistagi lihtne, aga.
Pilv kirjutab, et teda ei lase lahti "kiuslik kujutelm, mis oleks olnud siis, kui lõpulause oleks olnud "Me oleme vabad". (…) Mida peljati – kas vabaduse kaotsiminekut liigselgesse sotsiaalsesse rolli või ülemäärast vastutuskoormat väljaspool etenduse raame?"
Ma ei saa sellest küsimusest – või dilemmast sellises sõnastuses – hästi aru. Millist teatrivälist vastutust või millist vabadust piiravat sotsiaalset rolli oleks implitseerinud lause: "Me oleme vabad"?
Ja mida selline "Me oleme vabad"-kuulutus ikkagi tähendanuks? – Kindlasti ju mitte veel (kohe) uue ühiskondliku liikumise sündi või mingite siduvate lubaduste andmist.
Minu meelest andis etenduse lõpulause ("Te olete vabad") meile esiteks teada, et mingit uut parteid või ühiskondlikku liikumist siin ja praegu looma ei hakata – ja teiseks andis see meile mõjukalt teada midagi triviaalset, näiteks et meil tuleks mõelda oma peaga, tuleks olla tark ja läbinägev kodanik, tuleks enda eest ise aktiivselt seista vms – ja et see ongi see vabadus või et just selleks meil kõigil (mitte ainult teil) tegelikult ongi vabadus vms.
Ehk siis – see lõpulause seadis tõepoolest (vältimatult vajalikud) PIIRID.
Kas pole nii, et mida enam me tahame vabaduse üle mõelda, seda vabadust defineerida ja (kasvõi oma kujutluseski) teostada või vähemalt selle võimalusi endile visandada, seda enam tuleb meil end moraalselt talitsema, (oma eesmärke/vahendeid) piirama ja end vaimselt distsiplineerima hakata?
Kes saakski tänapäeval (kui pole just tegu pääsemisega mingist konkreetsest ikkest vms) kuulutada piinlikkust tekitamata või tundmata, kuulutada inklusiivselt ja abstraktselt, et me kõik (kuulutaja kaasa arvatud) oleme vabad?
Kas ei oleks see (potentsiaalselt) võinud asetada piinlikku valgusse vabaduse kui idee, vabaksolemise kui sellise?
Kuidas kuulutada kõnepuldist "Me oleme vabad" nii veenvalt, nii õigesti, et keegi (vähemalt mõni kuulajatest) sellise totruse peale naerma ei turtsataks?
Pilv lõpetab oma arutluse nii: "Jääb vaid loota, et ka ÜE tegijad ei teadnud, kas teatritegemine on otsem tee inimliku vabaduseni või pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest – sel juhul oleks ÜE veenev ja ehe."
Taas justkui dilemma, aga ei taipa, miks?
Kas pole teatritegemine kui otsem tee teatava vabaduseni ühtlasi juba ka teatav pelgupaik vastutust eeldava vabaduse eest?
Ma mõistan seda lihtlabaselt nii: ÜE oligi ehe ja veenev, kuna ÜE tegijad tegelikult teadsid, nägid ette, aimasid, et ainus võimalus olla veenev ja ehe (ja ühtlasi säilitada ka oma isandlikkus) on PIIRDUMINE teatritegemisega.

Viimases Jüri Üdi klubis küsis Rein Pakk kahelt teatriga seotud inimeselt, et kas riikliku tähtpäevaürituse lavastamine ei röövi midagi ühiskonnakriitilise mainega kunstnikelt, ka Ojasoolt ja Semperilt – ja nagu arvata võiski läksid kahe teatraali silmad juhmistunult suureks: et mis mõttes nagu…
Tore, et leidub veel selliseid küsijaid. Tõesti hea teada.
Aga ei teagi, kui palju on üldse neid (nii publikumi kui ka kunstnike hulgas), kes sellises küsimuses veel mingit küsimust mõista suudavad?

Me tuleme tulevikust (keyword poetry)

alasti mehed
mehed alasti
me tuleme tulevikust

türann oidipus
abielus homoseksuaaliga
me tuleme tulevikust

seks naistepesus
ebasümmeetria ülistuseks
me tuleme tulevikust

fallose muutmine
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikust

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

kopli tramm
tänavalitsid
me tuleme tulevikust

pehmed väärtused
palja ülakehaga
me tuleme tulevikust

naise stigmatiseerimine
triipkoodi põhimõte
me tuleme tulevikust

keha läbistamine
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikust

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

taaveti täht
neurootiku tunnused
me tuleme tulevikust

juutidest heliloojad
kõige ebakindlamad inimesed
me tuleme tulevikust

anne frank väljamõeldis
me tuleme tulevikust

milleks kirjandus
tõeline õigeksmõistmine
me tuleme tulevikus

pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik
pinge tulevik

(Selgituseks: tegu on uue luuležanri – keyword poetry’iga. Siin kehtib vaid paar reeglit: 1) luuletus tuleb koostada otsisõnadest, mida sisestades on jõutud sinu blogisse (võid neid leida näiteks Statcounter’it kasutades); 2) otsisõnu võib luuletuses korrata, kuid iga otsinguline sisestus (koosnegu see sõnast, sõnade grupist või fraasist) peab luuletuses moodustama iseseisva „värsirea“ ehk siis säilitama oma algkuju konkreetse otsinguühikuna.)

Naised peavad mehi jobudeks

Mehed on naiste silmis põhimõtteliselt jobud ja võivadki seda olla, kuid teenindussfääris võib taoline suhtumine hakata närvidele käima – viimati näiteks Viru Keskuse lillepoes: kui keskealine prillidega meesterahvas tammub nõutult lillevaliku ees, ei tähenda see tingimata seda, et ta jobu on (ei taipa midagi ilust ja tunnetest); ei pea talle "hakkajalikult", nii-öelda naiseliku krapsakusega appi kargama, et talle mõnd närvetut õit pähe määrida ("Kurat, kas teil endil oleks hea meel, kui teile selline kingitaks, mingi lugupidamine võiks ju ikkagi olla", oleks tahtnud käratada) – võib ju ka nii olla, et mehel on maitset ja ta peab lihtsalt plaani, kus võiks asuda järgmine lähim ja usutavasti parem lillepood (millele, mööngem, võib naine oma "loomuliku vaistuga" õigesti pihta saada, nii et sa loed ta silmadest: "Ei lähe sa, möku, siit kuhugi, ostad siit selle ära, see käib sulle küll").
Olen ka mujal (näiteks Vesivärava kohvikus) tajunud, et prillidega mees käivitab naissoost teenindustöötajates erilise kiskjainstinkti.
Niisiis lilled, koogikesed, aga samuti ka parfüümide või pükste ostmine ja juuste pügamine – neiski sfäärides ei viitsi naisteenindajad enamasti isegi teeselda, et nad su soove või märkusi tõsiselt võtaksid.
Ja mul alati on suur rõõm tekitada neis üks väike Kognitiivne Dissonants.

Miks me ei usu luuletajate aususesse?

"Hoopis turvalisem ja rahulikum on lugeda luulet, mille puhul autoripositsioon on kohe alguses lukustatud, mille puhul pole pidevalt tunne, et lugejat üritatakse ninapidi vedada," kirjutab M. Oidsalu Wimbergi luulest tänases Sirbis.
Võiks ju temaga ülelibisevalt nõustuda, aga – kui mõelda vastupidi: kas ei tekita meis kõige enam segadust, kas ei riku meie rahu kõige enam just kahtlus, et äkki Wimberg ei üritagi meid ninapidi vedada?
Võib-olla on kujutlus Wimbergi "topeltmängust" ja "irooniast" lihtsalt päästerõngas lugejatele ja ühtlasi ka alibi (mask) autorile endale – miski, mille varjus pühenduda infantilisminaudingule?
Võib-olla oleme me kõik loomuldasa (intuitiivselt) "lacanistid" ja "poststrukturalistid", st me lihtsalt ei usu, et lausumise subjekt ja lausungi subjekt võiksid täiuslikult kattuda (st et kõneleja mõtlebki just seda, mida ta ütleb ja… seejuures ka NAUDIB seda).
Pööran siis ümber: ei ole (alati) nii, et lukustatud autoripositsioon (samastumine, õigemini, ülisamastumine, overidentification) on meile lugemisel turvalisem, hoopis autori irooniline distants (või sisemine lõhestumine) on turvalisem.
Kui loed mingit idiotismi, siis näpistad ennast ja ütled, et ei ole nii…ei ole võimalik… tegelikult on hoopis nii (nagu Oidsalu kirjutab), et "tekste iseloomustab ebamääraselt irooniline distantseerumine elust, oma subjektist, iseendast" – just nimelt "ebamääraselt"… õigemini, meil endil on mingi ebamäärane tunne, et see peaks nii olema (ehk siis: ei saa olla nii, et mingit trikki, pettust või "distantsi" ei olegi).
Minul isiklikult ei teki Wimbergi tekste lugedes kunagi kiusatust sellisteks ebamäärasteks tunneteks, kuigi ma tajun, kui raske võib olla teda tõsiselt võtta (st kui suur võib olla kiusatus teda mittetõsiselt võtta).
Seepärast meenutangi taas üht G. Marxi asjakohast tarkusetera: "He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot".
Kokkuvõttes võiks Wimbergi õppetund seisneda selles: ürita nii meeleheitlikult kui tahad (taidle, deklameeri ja deklareeri jne), ikkagi leidub neid, kes arvavad, et sa ei saa olla (vahetult) üks oma sõnade, oma luule, oma elu, oma subjekti ja iseendaga…sa lihtsalt ei saa olla see, kes sa paistad.
(Ja ega Wimberg ei ole mingi erakordne kaasus: näiteks Ühtse Eesti suurkogu puhul arvati samuti, et seal kusagil taga peab midagi muud ka olema, et sõnumi sisu on üks asi, aga autorite positsioon on teine asi jne).
Wimbergi retseptsiooni puhul võiks rääkida ka omapärasest pahupidisest künismist. Kui luuletaja kritiseerib midagi (võimu, ühiskonda vms), kurdab ja kaebleb millegi üle (nagu luuletajad seda sageli teevad), siis kipub küünik "ebamääraselt" kujutlema, et tegelikult luuletaja ikkagi, kasvõi masohhistlikult mõnuleb seejuures (naudib oma tõekuulutaja positsiooni, tähelepanu, taotleb tunnustust või kaastunnet jne) – st et ta on ikkagi lõhestunud.
Kui aga luuletaja valab infantiilsetesse värssidesse idiootse elumõnu, tekib lugejates vastupidine ("küüniline") refleks: ei saa olla, et sul tegelikult ongi nii hea olla, et sa päriselt nii mõtledki… siin peab ikkagi mingi konks, lõhestumine, mingi (irooniline) distants mängus olema…
Radikaalsemalt: Sina, luuletaja ei saa seista (üksüheselt) oma sõnade taga. Kui seisad, ei ole sa mingi õige luuletaja (subjekt). – Miks me ometi ei usu luuletajate sõnadesse (aususesse)?!

Laiose kompleks

Tundub, et postmodernism on ammu ( ja märkamatult) möödunud, et ta kuulub mingisse möödunud aega, vähemalt ei kuule temast eriti enam midagi – mõistena oleks ta justkui kaotanud oma aktuaalsuse ja heuristilise (diagnostilise, deskriptiivse, ideoloogilise vms) väärtuse.
Minu mäletamist mööda oli Berk Vaher meil viimane, kes ilmutas teatavat kahjutunnet postmodernismi taandumise (hääbumise) suhtes – postmodernismi esteetilised, elutundelised jne võimalused jäid eesti kirjanduses justkui ammendamata (tõsi, ja ega meil näiteks ka "modernistliku" romaani kõiki võimalusi siiani vist ammendatud ei ole).
Huvitav fenomen on see, et teatavaid hääbuvaid asju (või siis teatavaid kujutlusi neist asjadest) kipuvad sageli elustama, üleval hoidma just need, kes end neile põhimõtteliselt vastandavad.
Näiteks on juhitud tähelepanu, et fundamentaalse freudisti kuju elab siiani edasi ainult kirglike antifreudistide kujutlustes – ainult nemad, antifreudistid suudavad ikka veel naiivselt uskuda mingite vulgaarfreudistide olemasolusse (õigemini, nad vajavad neid, et neile vastanduda ja neid paljastada, kuigi – see vaenlasekuju elutseb vaid nende endi peakoludes).
Nii võib vist olla (või hakata olema) ka postmodernistidega – neid ei ole olemas mitte niivõrd iseendas (an sich) või iseenda jaoks (für sich), vaid pigem kellegi teise jaoks, kes neile vastanduda tahab ja end selle vastandumise kaudu määratleda soovib.
Viimasest Sirbist Talveti arvustust lugedes mõjus igatahes üllatavalt, et Talvet räägib endastmõistetavalt postmodernistidest, mingist postmodernistide põlvkonnast, kuhu ta liigitab ka Aare Pilve.
Ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et Pilve postmodernistiks lugeda või siis – et teda sedavõrd postmodernistlikult lugeda (kas ei harrasta Talvet oma kirjutises just "postmodernistlikku" lugemisviisi, intertekstuaalsete kajade ja isiklike assotsiatsioonide ülestähendamist: üks tekst viitab teistele, juba loetud või kirjutatud tekstidele, juba kogetud elamustele vms, mida võiks ju lõputult arendada: P. ütleb seda, aga nii on öelnud juba B. ja enne teda ka A… ja ma olen tegelikult ka ise midagi sellist kirjutanud, mõelnud või tundnud… jne – mille üheks tagamõtteks võiks lisaks isikliku intertekstuaalsusetaju esitlemisele olla ka ISALIK meeldetuletus või lausa osatamine, et kirjutaja on ikka ja alati vaid hilineja, kellegi järeltulija, kellegi POEG).
Mina ise ei ole ennast kunagi postmodernistiks pidanud (kuigi me nii või teisiti peaksime esindama mingit "oma aja" mentaalsust) – pigem olen end sisimas vahel postmodernismile vastandanud (aga selle selgitamiseks peaksin laskuma siinkohal ebaolulistesse täpsustustesse, et mis mõttes või suhtes see vastandumine minu jaoks oluliseks on osutunud).
Ma olen Pilve "Ramadaani" vaid tükati lugenud ja katkendeid kuulnud, aga ma miskipärast ei usu, et lugemine mu silmad avaks: et, jah, on ikka üks postmodernist küll!
Mida on tarvis selleks, et tajuda Pilve postmodernistina? – Kas näiteks kuulumist mingisse varasemasse (modernistide või humanistide) põlvkonda?
Kas ma võin ka ise olla "postmodernismis" niivõrd sees, et ma ei näe seda, mida keegi väljast näeb?
Kas uitajalik, flanöörlik hoiak on postmodernistiks olemise piisav tingimus (Talveti jaoks paistab see nii olevat) – ja kas see uitajalikkus viitaks siis mingile pinnalisele (üle)libisemisele asjade tõelistest tähendustest ja süvaolemustest (postmodernistliku elutunde üheks märksõnaks oli ju "pinnalisus").
Mõned Talveti kommentaarid (sulgudes) mõjusid eriti kummastavalt:
""Tõdeb Guantánamo salavanglate praktika põhjal, et kuri on tõesti olemas. (Hea, et nii ütleb postmodernistliku põlvkonna kirjanik.)"" – Miks see nii hea või esiletõstmist vääriv on? Kas see on hea ja eriline näiteks seepärast, et postmodernistid üldiselt ei tunnist kurja olemasolu? Või et nad üldjuhul ei märka seda oma pinnalisuses?
Või et nad "dekonstrueerivad" selle olematuks (nagu nad seda igasuguste humanistlike väärtuste ja nende vastanditega teevad)?
Kas niinimetatud antihumanismi, mida postmodernismiga seostatud on, käsitab Talvet mingi autistliku võimetusena empaatiaks (ja võimukriitikaks)?
""Hüüab eesti keeles koerale, kes metroorongi alla kipub: "No kuhu sa jooksed!" (AP -l on võimet endast välja tulla. Hea.)" – Nojah… hea on vist tõesti tõdeda, et vastupidiselt eeldustele on isegi postmodernistil INIMESE süda rinnus… et isegi postmodernist tunneb HUMANISTLIKKU muret teise elusolendi pärast ja suudab endast nii-öelda "välja tulla"...
Freudi jaoks tähendas "Oidipuse kompleks" ambivalentseid ja vastastikuseid (st sugugi mitte ühepoolseid) tundelaenguid, paraku sai populaarseks vaid ühekülgne ja seega ka lihtsustav versioon (poegade/järeltulijate kiivus ja mäss isade/eelkäijate suhtes…).
Kui sada aastat tagasi, näiteks aastal 1911 oleks Freud või mõni tema mõttekaaslane seda ette näinud, siis võib-olla oleks tuldud selle peale, et õigluse ja tasakaalustatuse huvides tuleks käiku lasta ka teine, komplementaarne mõiste, mille mina siin alles nüüd välja pakun: LAIOSE KOMPLEKS – ja seda selleks, et inimesed oskaksid paremini märgata ja nimetada kiivust, mida tunnevad isad poegade (eelkäijad järeltulijate) suhtes… kiivust, mis pole kraadigi vähem põletavam kui nende teiste oma…