teisipäev, 21. september 2010
Psühhiaatri pilguga 6 – vanamehelikest ihadest
"Lõpuks tuleb tundeelu märkimisväärse nõrgenemise ja üldise hingeelu progresseeruva lagunemisega seletada ka geniaalse satiiriku imetabast kosjaskäiku (…). Varem ei oleks Gogol söandanud minna kosja noorele neiule, kuna ta teadis, et ei vaja naist, vaid õpilast ja põetajat; teise inimese elu ära rikkuda on ikka väga julm. Kui Vjelgorskaja olekski Gogoli ettepaneku vastu võtnud, siis oleks tema saatus olnud väga kurb."
"(…) tõepoolest, niisugune haiglane ebasiiras tundepuhang võib vahel tabada laguneva hingeeluga vanureid; paraku juhtus nõnda ka geniaalse satiirikuga. Kes poleks kuulnud muldvanade raukade imekspandavatest abiellumistest; kustuva kire haiguslik puhang paiskab niisugused haiged kõige räpasemate kasuahnete naisterahvaste embusse."
Sildid: Gogol, psühhiaatria, Tšiž
Psühhiaatri pilguga 5 – lömitamisest ja truualamlikkusest
"Tingimata tuleb peatuda sellel hämmastaval tõsiasjal, et tugevat suurusluulu põdevad haiged paranoikud on "kõrgemate ülemuste" suhtes väga aupaklikud; see kummaline iseloomujoon on moraaliteadlase ja sotsioloogi jaoks äärmiselt huvitav. (…)
Mul ei lähe iial meelest, kuidas ennast suurvürstiks pidav haige koogutas aupaklikult haigla koridoris kõndiva politseimeistri ees. Tõepoolest, protsessimishimulised paranoikud esitavad harvaesineva järjekindluse ja söakusega kaebekirju "kõrgematele ülemustele", aga just nende ülemäärane aupaklikkus "kõrgemate ülemuste" suhtes tõestabki seda, et nad on haiged; nad on kindlad, et "kõrgemad ülemused" on ülitargad, ääretult õiglased, ning sellepärast esitavad nad kaebusi kohtupalatile ja Senatile."
"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).
"Ma ei hakka arutlema selle üle, miks pidas Gogol sõna "liberaal" enda jaoks solvavaks, miks eelistas ta kroonulikku riigitruudust.(…) vaimuhaiged suhtuvad alati suure poolehoiuga kaasaegsetesse, valitsevatesse ideedesse. Seda olen ma pidevalt kogenud oma tegevuse vältel Peterburis ja Tartus; (…) nagu seal, nii on haigete vaated ka siin äärmiselt šabloonsed, sirgejoonelised (…).
Lõpuks on Gogoli vaadete mõistmiseks väga oluline silmas pidada, et ta ei armastanud õppida, ehkki sel juhul jääb selgusetuks, miks kujunesid Gogolil niisugused truualamlikud vaated; väheõppinud jagavad tihti radikaalseid ja koguni anarhistlikke ideid."
"(...) vaimuhaiguste olemust valesti mõistes kahtles ta [Belinski] Gogoli haiguses (...). Belinski ei teadnud, et vaimuhaigused kestavad aastaid, et vaimuhaiged oskavad kirjutada sidusalt ja läbimõeldult, et nad on võimude suhtes väga aupaklikud."
Sildid: Gogol, psühhiaatria, Tšiž
pühapäev, 19. september 2010
Kellegi järjehoidja
Kellegi teise (topelt)iha ja selle iha mõistatus.
Mitteminasus.
Aga tegelikult,
milline õnn saata oma elu mööda vahipostil tukkudes, keset olematut, ainult kujuteldavat, nimetamatut või juba ammu kaotatud lahingut (sellest kaotusest midagi teadmata) – ja täita ikka oma kohust…
Hoida ikka veel järge – kellele, milleks?
Rumal küsimus! Kõigile, kel sellega midagi pistmist võiks olla: see on siin, see (mingi) koht…
Kannatust!
On nii palju võimalikke maailmu ja aega on küll…
Ja – ahhh – milline peen peidukoht vedamaks ninapidi oma ettemääratud saatust…
Fr. Tuglase "Rahutu rada" (alapealkirjaga "Elu- ja kirjandusloolist") anti välja 1973, ei olnud seda varem lugenud, ka sirvinud mitte, laenutasin selle hiljuti TÜ Akadeemilisest raamatukogust (Rävala pst 10) – aga neid komme olen lapsepõlves kindlasti söönud, ei mäleta küll hästi, olid sellised ümmargused, moos sees, odavat sorti, nii-öelda vähenõudlikule maitsele, ilmselt müüdi lahtiselt (paberil nimetus puudub, pakun, et mingid "Marja" näiteks…).
Sentimendid, nostalgia… ei, mitte seda.
W. Benjamin on kirjutanud asjade "aura" kadumisest (mehhaanilise reprodutseerimise tulemusel) – aga kuidas saab millestki, mis on algusest peale, juba olemuselt massiline, näotu ja nimetu, põhimõtteliselt prügi, tarbimise hädapärane eeldus ja tühine, kõrvaldamisele kuuluv jääknähe,
Mitteminasus.
Aga tegelikult,
milline õnn saata oma elu mööda vahipostil tukkudes, keset olematut, ainult kujuteldavat, nimetamatut või juba ammu kaotatud lahingut (sellest kaotusest midagi teadmata) – ja täita ikka oma kohust…
Hoida ikka veel järge – kellele, milleks?
Rumal küsimus! Kõigile, kel sellega midagi pistmist võiks olla: see on siin, see (mingi) koht…
Kannatust!
On nii palju võimalikke maailmu ja aega on küll…
Ja – ahhh – milline peen peidukoht vedamaks ninapidi oma ettemääratud saatust…
Fr. Tuglase "Rahutu rada" (alapealkirjaga "Elu- ja kirjandusloolist") anti välja 1973, ei olnud seda varem lugenud, ka sirvinud mitte, laenutasin selle hiljuti TÜ Akadeemilisest raamatukogust (Rävala pst 10) – aga neid komme olen lapsepõlves kindlasti söönud, ei mäleta küll hästi, olid sellised ümmargused, moos sees, odavat sorti, nii-öelda vähenõudlikule maitsele, ilmselt müüdi lahtiselt (paberil nimetus puudub, pakun, et mingid "Marja" näiteks…).
Sentimendid, nostalgia… ei, mitte seda.
W. Benjamin on kirjutanud asjade "aura" kadumisest (mehhaanilise reprodutseerimise tulemusel) – aga kuidas saab millestki, mis on algusest peale, juba olemuselt massiline, näotu ja nimetu, põhimõtteliselt prügi, tarbimise hädapärane eeldus ja tühine, kõrvaldamisele kuuluv jääknähe,
kuidas saab millestki sellisest nagu üks KOMMIPABER midagi enamat kui ta ise on… kuidas ta hakkab sind kõnetama… vestes sulle (ka) sinust, näiteks su juhmist, justkui poolunes mööda saadetud lapsepõlvest.
Ja su praegusest rahutusest.
Ja su praegusest rahutusest.
Sildid: kirjandus
laupäev, 18. september 2010
Psühhiaatri pilguga 4 - hoolimatusest
Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:
"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).
"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).
Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."
"Pole midagi imekspandavat selles, et haigele Gogolile ei läinud pärisorjade olukord Venemaal üldsegi korda ja ta soovitas mõisnikul neid "pesemata lõustu" sõimata."
Sildid: Gogol, psühhiaatria, Tšiž
neljapäev, 16. september 2010
Psühhiaatri pilguga 3 - söömarlusest
Psühhiaater V. Tšiž söömarlusest:
"Gogolil oli hea söögiisu; niisugune söömarlus esineb mõnedel vaimuhaigetel; meile ei ole teada selle sümptomi päritolu, kuid on teada, et mõnedel hüpohondrikutel on imekspandav söögiisu.
(...) haige ei saa kõhtu täis, ülemäärase söömise järel tunneb ta ennast ebameeldivalt; võib-olla on selline aplus tingitud kõrgema vaimse tegevuse nõrgenemisest või siis nüristumisest; on üldteada, et rumalad inimesed söövad liiga palju lihtsalt igavusest, tegevusetusest."
Sildid: Gogol, psühhiaatria, Tšiž
esmaspäev, 13. september 2010
Nii palju inimesi
Ma ei väsi ikka veel imestamast, kui palju on linnas inimesi.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.
Minu tööruumi aknast, eriti rõdult avaneb suurepärane vaade hoovipealsele majale – see on 4-korruseline, keskel üks sissepääs, kummalgi pool 4 x 2 akent, kokku peaks seal olema 4 x 4 ehk 16 korterit.
Ma ei tea, mitut püsielanikku see maja mahutada võiks, aga kindlasti mitte eriti palju (40-60 maks), tegu on väga heas asukohas elavate suhteliselt heal järjel inimestega, mingeid tohutuid (vana)vanematest ja (laste)lastest koosnevaid "horde" see maja ei kätke.
Kahe aasta jooksul olen iga päev rõdult jälginud minejaid ja tulejaid, võiks arvata, et nad on mulle juba pähe kulunud või vähemalt kuidagi tuttavad, aga ei – kõik on alati nagu uued, näen neid kõiki nagu esimest korda, tekib illusioon erilisest mahutavusest ja rotatsioonist.
Vahel teadvustan seda ja imestan selle paljususe üle – see on puhas linlik kogemus. Kannan vist endas maapoisi, väikelinnas kasvanu hämmingut.
Mäletan, kuidas lapsepõlves jalgsiteekonnal vanaisa tallu (üle väljade ja läbi metsade) nägin vahel mõnd teelt paistva talu inemist väraval vahtimas – kaugelt, et kes sii seal läheb: iga mööduja oli erakordne, mööduja fikseeriti, mööduja äratas tundeid ja pani arutlema ( "Tiia’ õi, kes nu ummava…").
Ühe hea tuttava sõnul reetvat ma oma päritolu sellega, et vahin linnas inimesi, vaatan neid näkku – inimeste vaatamine, eriti silmsideme tekitamine linnatänavatel on mõistagi ohtlik, aga ka lihtsalt kohatu, sündsusetu, kuidagi märgiline ("Mida sa tahad…, mis sul viga on?"), kas siis väljakutsuv või pealetükkiv või midagi sinnakanti (on ainult üks klass isikuid, keda see Tallinnas üldiselt ei näi häirivat – slaavi verd noorikud, tundus, et Saksamaal ka noored türklannad).
Teadvustasin oma süüdimatu kombe inimestele näkku vahtida juba väikemehena, u 7-8-aastaselt ja siiani piinlikkust tekitaval viisil – üks pehmelt öeldes prullakas ja labaselt mõjuv noor naisterahvas tabas mu intensiivse püsipilgu (ilmselt mitte esimest korda, olin tast varemgi kooliteel möödunud) ja käratas: "Mis sa poiskene vahid, tahad vastu KAUSSI saada või!?" –
Ma ei olnud kunagi kuulnud, et nii öeldakse (vastu "kaussi"), ei ole ka hiljem kuulnud, aga see on mul eluks ajaks põletavalt meeles.
Kui vaatad inimest silma, pead teda ka teretama.
Sildid: linnad
neljapäev, 9. september 2010
Tsitaate Levilt
"…tal on üsna lahke nägu nagu inimesel, kes ei tunne nälga."
"Veendumus, et elul on olemas eesmärk, on juurdunud kõigisse inimkeha kudedesse, ta kuulub inimeseksolemise juurde. Vabad inimesed annavad sellele eesmärgile mitmeid nimesid ja arutlevad ning vaidlevad palju selle üle, kuid meie jaoks on küsimus lihtsam.
Täna ja siin on meie eesmärgiks elada kevadeni."
"Siin Ka-Be's, kus on suhteliselt rahulik, oleme jõudnud äratundmisele, et meie isiksus on habras, palju ohustatum kui meie elu..."
(Tuli pähe, et need lõigud võiksid vabalt olla kirja pandud ka tänases Eestis, kuigi pärinevad Primo Levi mälestustest - Auschwitz 1944)
Sildid: kirjandus
Jeesus müügiks
On August Friday the 13th, 1993 the slogan ‘gsus is coming’ announced the arrival of their shop: the “heavens playground”. Besides a point of sale for existing brands, the shop was used as a lab for their own label: gsus.The name attracted people’s attention from the start. Besides being a very characteristic guitar chord, the name gsus symbolizes individuality and an always-positive view on fashion, ‘fashion soaked in humor’. Much more than a religious interpretation, the company likes to give the name a more controversial touch and uses a considerable pinch of self mockery, ‘gsus sucks’.
teisipäev, 7. september 2010
kolmapäev, 1. september 2010
Psühhiaatri pilguga 2 - sobivusest
Psühhiaater V. Tšiž sellest, kes kellega sobib:
"Vaesus, eriti vaimuvaesus, lähendab ja ühendab kõige erinevamate ühiskonnakihtide esindajaid. (…) napi aruga aristokraat ei pea enda jaoks sugugi koormavaks nõrgamõistuslike mustatööliste seltskonda.
(…) nõrgamõistuslikud saavad üheskoos suurepäraselt hakkama, ükskõik mis ühiskonnaklassi nad ka ei kuuluks."
"Juba Shakespeare märkis, et psühhopaadid armuvad psühhopaatidesse - Hamlet ja Ophelia, Macbeth ja leedi Macbeth. Charcot kinnitas, et neuropaadid armuvad neuropaatidesse. Olen korduvalt kogenud, et Charcot'l on õigus."
Sildid: psühhiaatria, Tšiž
Psühhiaatri pilguga 1
Alustan siin blogis uut rubriiki, mis põhineb värskelt "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud Vladimir Tšiži kirjutistel (rõhutan, et tegu on meelelahutusliku, mitte psühhiaatrilise või kirjanduskriitilise vms blogiga – seda tuleks siis tsitaate lugedes kindlasti silmas pidada).
1. septembri puhul valisin Tšiži mõttepärandist järgmisi pärleid:
"Kogenud pedagoogid teavad, et nõrkade, haiglaste laste vaimsete võimete varane areng ennustab neile sageli kurba tulevikku."
"Vaimuhaiguste ilmnemisel kinnitavad sugulased ja tuttavad, et noormees haigestus just vaimse pingutuse tagajärjel, nad ei suuda mõista, et noormees pingutaski just seepärast, et oma haiglase oleku, ebanormaalsuse tõttu ei tahtnud ta mängida ja logelda nagu tema normaalsed eakaaslased."
"Nagu nägime, jätavad degenerandid enamasti oma haridustee pooleli, kuid vaimuhaiguse eelsoodumusega lapsed õpivad sageli hästi; paljud esmased vaimuhaiged on õppinud väga hästi."
"Kogenud pedagoogid teavad, et nõrkade, haiglaste laste vaimsete võimete varane areng ennustab neile sageli kurba tulevikku."
"Vaimuhaiguste ilmnemisel kinnitavad sugulased ja tuttavad, et noormees haigestus just vaimse pingutuse tagajärjel, nad ei suuda mõista, et noormees pingutaski just seepärast, et oma haiglase oleku, ebanormaalsuse tõttu ei tahtnud ta mängida ja logelda nagu tema normaalsed eakaaslased."
"Nagu nägime, jätavad degenerandid enamasti oma haridustee pooleli, kuid vaimuhaiguse eelsoodumusega lapsed õpivad sageli hästi; paljud esmased vaimuhaiged on õppinud väga hästi."
Sildid: psühhiaatria, Tšiž