Ars poetica

Paar päeva tagasi sorteerisin pisut oma vanu pabereid – artiklite ja raamatute koopiaid, väljakirjutisi, konspekte jms – mida on aastatega kogunenud kaustadesse meetrite viisi. Enamuses pahn, mis pärit üle kümne aasta tagusest ajast, mil Tartus elasin ja justkui millekski – akadeemiliseks karjääriks? vaimseks eneseteostuseks? theory-of-everything’i loomiseks? – valmistusin.
Eriti kaugele selle tüütu tegevusega ei jõudnud, sain äraviskamiseks kilokotitäie, kuid hea seegi, sest uutele raamatutele ja paberitele – uuele pahnale – pole kusagil enam ruumi.
Jäi näppu üks paberileht, mis pälvis ootamatult huvi – olin sinna trükkinud (tollal kirjutasin veel trükimasinaga) mõned tsitaadid Freudi kirjutisest "Luuletaja ja fantaseerimine" ("Der Dichter und das Phantasieren") ja ühe puhul neist tegin huvitava tähelepaneku (ehk just seetõttu, et lugesin seda irdsena, väljaspool tervikteksti konteksti, mis soodustab tarkerdumisi mõtteseostesse).
Vabalt ümberöelduna väidab Freud tolles tsitaadis seda, et tõeline luulekunst (Ars poetica) seisneb tehnikas, mis aitab ületada teiste isikute eemaletõukavust (Abstossung), noid tõkkeid või barjääre, mis kerkivad Mina ja teise vahel ("…in der Technik der Überwindung jener Abstossung, die gewiss mit den Schranken zu tun hat, welche sich zwischen jedem einzelnen Ich und den anderen erheben, liegt die eigentliche Ars poetica").
Freudi järgi on luulekunst niisiis tehnika, mis aitab ületada teiste inimeste suhtes tuntavat vastumeelsust või vastikust (Abstossung’i võib tõlkida ka vastikuseks, vastumeelsuseks).
Üllatav on siin muidugi see, kuidas Freud on luuletamisest ja fantaseerimisest rääkides libisenud isikute (ja mitte ainult luuletajate ja lugejate) vaheliste suheteni ning – mis peamine – eeldanud nende suhete juures justkui mingite vältimatute tõkestuste (Schranken) olemasolu.
Kunsti kui tehnika esmaseks eesmärgiks oleks sel juhul siis inimsuhete (ja kommunikatsiooni) kui sellise võimaldamine. Või teisitiöelduna: inimeste kooseksisteerimise ja interpersonaalsete suhete eelduseks ongi teatava KUNSTI, ars’i, poeetika olemasolu.
Samas on intuitiivselt üsna mõistetav, et mingi kirjandusliku teksti lugemisel ei tule "omaks" võtta mitte ainult TEKSTI (retoorilist tasandit), vaid ka teist INIMEST (teksti autori isiksust). Kas pole siin heaks näiteks Mihkel Raua hiljuti ilmunud "Musta pori näkku"? – tean mitmeid, keda tema teksti Ars poetica, ehk "kunstilisus" ei ole suutnud üle aidata (zu überwinden) vastikusest, Abstossung’ist nii teksti sisu kui ka kirjutaja enda, tema isiku suhtes (tunnistades, et alkohoolik jääb alkohoolikuks, tuleb tunnistada ka selle alkohooliku inimlike omaduste teatavat – potentsiaalset – püsivust ajas, ükskord mölakas, alati mölakas jne).
Aga siiski, laiemalt võttes – kunst kui inimsuhete võimalikkuse tagaja, vastastikkuse vastumeelsuse ületamise tehnika?
Kas ei ilmne siingi oma tõsine iva, Freudi geniaalne, oma ajast ees olev läbinägelikkus?
Kogu kunsti kui sellise lähtekohaks peetakse tänapäeval üksmeelselt RITUAALE, rituaalset käitumist, mille põhitunnused on nii inimolevustel kui ka loomadel-lindudel-putukatel väga sarnased (rütmiliselt korduvad tegevused või liikumised, mis erinevad selgelt isendite tavakäitumisest).
Kõigi rituaalide evolutsiooniliseks eesmärgiks on alati ja iga liigi puhul olnud üksikisendi kohandumine teis(t)e samasse liiki kuuluva(te) isendi(te)ga ehk siis üksikolendi sulandumine suuremasse kooslusse, mingisse bioloogilisse, sotsiaalsesse või spirituaalsesse tervikkuse (näiteks inimeste spirituaalsete rituaalide eesmärgiks on transtsendents ja unio mystica, väljumine Mina piiridest ja sulandumine Absoluuti – rütmiliste tegevuste, häälitsuste jne käigus kaotab inimaju neuroloogilisel tasandil võime eristada iseennast, oma Mina keskkonnast, see on teatava kognitiivse funktsiooni pärsing, mis on ajuteadlaste poolt kindlaks tehtud, s. t Absoluudi või Jumala või Kõiksusega üksolemise müstiline kogemine võrdub meie ajus reaalse kogemusega).
Kõige primitiivsemad rituaalid (tervitamis-, allumis- ja paaritumisrituaalid jne) ongi ilmselgelt suunatud liigisisesele äratundmisele, nii-öelda sotsialiseerumisele ja ellujäämise seisukohast usalduväärsete suhete tagamisele – näiteks paaritumisrituaali ajal moodustavad kaks liblikat õhus keerulisi paariskujundeid selleks, et tekitada vastastikust "neuroloogilist resonantsi", mis aitab äratunda liigikaaslase ja hoiab ära bioloogilise raiskamise lihtsalt mingile lillele või värvilaigule.
Lühidalt, evolutsiooniliselt ja neurobioloogiliselt on rituaalne käitumine olnud üksikisendeid siduv, liitev käitumine ja saab seda alati olema.
Liialdamata võib öelda, et just selline on läbi aegade olnud ka rituaalidest võrsunud kunsti (kirjanduse, muusika jne) funktsioon – just seda kunstilt oodataksegi ja jäädakse alati ootama.
See seletab ka seda, miks inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu (iga teine kätkeb ellujäämise seisukohalt endas potentsiaalset ohtu või ebameeldivust, rituaalid aitava suhteid teistega mahendad, kindlaks määrata).
Individualistlik (asotsiaalne, dekadentlik või negativistlik) ja spirituaalse väljundita kunst ON kõrvalekalle, luksuslik ja ohtlik kulutus (massiinimene tajub selle ära oma loomaliku vaistuga) ja ta jääb selleks alati – seda nii evolutsioonilises, neurobioloogilises kui ka mis tahes muus võimalikus tähenduses.

Realism massidesse?

Allolev vaimukas - ja mind ka inimlikult liigutav - sari reklaamib mingit veebisaiti tööotsijatele (täpsemalt vist tööpakkumiste otsingumootorit) ja kutsub üles oma karjääri edendama, tööalaselt edasi liikuma ("Maybe it's time to move on").
Suurepärane, kuid sarja järjestikku läbi vaadates avastasin ootamatult ühe tõrvatilga meepotis.
Millise siis nimelt?
Uurige peale klikkides ise järele (vihjeks: vaadake neid reklaame feministi pilguga).




Võisime niisiis näha, et naisi on kujutatud eranditult (suhteliselt) madalapalgalistel töökohtadel, köögi-, liini- või müügitöölistena, MEEST aga - kuigi ka talle kõik vastu hakkab - võiks vabalt mingiks juhiks või isegi BOSSIKS pidada.

Oh, ajad...

Kas selles The Times'i reklaamis oleks võinud reklaamisõnumit - uudised lühidalt ja teravaks ihutult - esitada ka mõne teise situatsiooni kaudu?
Kas pole ballett üldise ettekujutluse kohaselt pigem midagi igavat, pikka ja venivat. Ja kas pole ta tänapäeval üks parimaid klassikalise, traditsioonilise - s. t vanamoodsat kannatlikkust ja süvenemist (nautimisoskust) nõudva - kunsti võrdkuju?
Kuid just sellise sisu- ja tarbimiskontrasti tõttu on ballett suurepäraseks taustaks moodsa ajakirjanduse löövuse ja kiireltarbitavuse ideaalile.
Seejuures kannab ballett reklaamitavale tootele salamisi üle ka oma väärikuse, kultuurilise kaalukuse - ajaleht on küll kergesti loetav (milline kergus ses hüppes!), kuid pakub jätkuvalt väärikaid ja filigraanseid käsitlusi (milline klassikaline peenus ses hüppes!).

Nagu kaks tilka vett

Lennart noogutas.

"Lohuta ennast sellega, et maailma süda, tema tuum räägib meiega otse, mitte traadi vahendusel."

"Näiteks?"

Lennart viitas aknast välja.

"Vaata. Näed, kuidas lehed kolletavad? Miks nad teevad seda nii vara? On alles septembri algus. Ehk tahab maailm meile sellega midagi öelda?"

(M. Unt, "Öös on asju")

Ma sain teada, et maailmal on Hing, ja kes iganes seda Hinge mõistab, see mõistab ka asjade keelt. (...)

Tal oli selle kohta vaid üks seletus: neid asju tuleb edasi anda nii, sest nad on tehtud Puhtast Elust ja see ei lase end köita piltidesse või sõnadesse.

Sest pildid ja sõnad lummavad inimest sedavõrd, et lõpuks nad unustavad Maailma Keele.

(P. Coelho, "Alkeemik")

Eat cake and have cake

Anders Härmi sõnul on Mihkel Raua "Musta pori näkku" lisaks muule ka "heroilise ja rahvusliku ajaloo väike antinarratiiv".
Meie rahvuslik-ideoloogilisele Suurele Jutustusele teisest ärkamisajast, mis on ametlik ja sinimustvalge, oleks vastukaaluks vaja koguni paljusid "paralleelseid, ristuvaid ja vastuokslikke lugusid, mis suudaks üha sumbuursemaks muutuvat käsitlust pisut tuulutada".
Siis läheb Härm isiklikuks, öeldes, et esimeses osas häirisid teda kaks asja, esiteks, "algajale kirjanikule omane seksuaalse metafoorika üleekspluateerimine", teiseks, "autori homo­foob­sed märkused, mis ületavad vaimuka nalja piirid".
Hiljem muutuvat "kujundikasutus täpsemaks" ja raamatu kulminatsiooni-stseen mõjus Härmile "juba ülimalt tragikoomiliselt, läbikukkumise poeesiana".
Lisaks Vastumõtleja rolli täitmisele tuleks Raual olla niisiis ka kunstiküps ja hea maitse piires püsiv Kirjanik, aga... mis siis kui Raua tollast (anti)aega või (anti)elu iseloomustasidki ebaküpsus (algajalikkus), ebapoeetilisus ja vaimutus?
Kas ta oleks pidanud püüdma tollast "toorest, sisutut ja brutaalset enesekehtestussoovi" (V.-S. Maiste sõnad) veelgi lihvitumalt esitada, veelgi enam mahendada, veelgi talutavamaks stiliseerida?
Niisiis tahaks küll antinarratiivi (vastumõtleja ja moodsa teoreetikuna), aga tahaks ka narratiivi (lihtsa lugejana), st tahaks sellist väikest vastunarratiivi, mis VASTU EI HAKKAKS, mis oleks ühtlasi ka MÕNUS narratiiv, ei tüütaks või ei ärritaks oma homofoobia ja misogüüniaga, mis oleks poeetiliselt nauditav, kunstiliselt üledramatiseerimata, liialdustesse mittelangev.
Ainus halb või kahtlane asi Raua teose puhul olekski see, kui ta mitte kuidagi vastu ei hakkaks – minu puhul see peaaegu et nii ongi.

Mitte ei meeldi

Lugesin viimasest "Eesti Ekspressist", et üheks tulevikutegijaks arvatud Kristjan Holm - siit tema stiilinäide - ei olegi vaimustuses Veiko Õunpuu "Sügisballist", mis "liiga kunstlik, liiga ilus".
Niisiis (oehhh) ei olegi ma ainus, kes filmi-"Sügisballist" suuremat ei pea, veel vähem pean ma Õunpuu "Tühirannast".
Mõlemas hinnatud filmis on "kunstlikkus" või ütleks siis nii, et need visuaalsed ja auditiivsed NUPUD, millele vajutatakse, et vaatajas teatavat reaktsiooni (näiteks teatavat EHEE'd või OHOO'd või AHAA'd või näiteks naistel ka ÜHÜÜ'd) esile kutsuda, minu jaoks LIIGA alasti, ilusti alasti.
Minu teada ainus, kes avalikult on "Tühiranna"-filmi mittemeeldimist tunnistanud, on vanameister Arvo Valton Mati Undile pühendatud mälestustekogumikus "Undijutud": "Kahju, et selle ainetel tehtud film nii lahja välja tuli".

Pehmed väärtused

Olen siin varemgi postitanud reklaame, mil kuidagi lugemise või kirjandusega pistmist – seekord siis selline; ei reklaamita küll lugemist, vaid hoopis Darmoni kašmiirkudumeid.

Reklaamiidee (ei tea muidugi kui selgelt teadvustatud) taustaks peaks olema kujutlus sellest, et karmi ja robustse koore all võib mehel tuksuda hell ja pehme süda (tuntud kaunitari ja koletise loost). Agressiivne vorm reedab ikka sisemist nõrkust.
Ja kas ei olegi mitte nii, et äärmuslikku macho’likkust esindavad võika lõustaga Harley-tüübid kipuvad olema need kõige lapsikumalt sentimentaalsed olevused maamunal.
Vältimatu kompensatoorsuse põhimõtet tuleks alati arvestada, nii on Žižek kuskil väitnud, et esimene asi, mis aktiivse ja domineeriva (sadistliku) isiku puhul psühhoanalüütiliselt huvi pakub, on, kus ja mis tingimustel ta on passiivne ja allumishimuline (masohhistlik).

1. jaanuaril

Sellest kallist vahuveinist, mille ma kaasa olin võtnud, ei paistnud keegi pärast pauku enam hoolivat... ja kuhu nad kõik üldse kadusid...

Noh, eks ma jõin selle ise ära...

...aga jäägu see meie vahele.