“–– –– –––––”

Nüansimeele totaalne puudumine

Lugedes PM-ist Heili Sibritsa kirjutist Nature Theater of Oklahoma etendusest (Põhuteatris) võib Eesti teatripublikust jääda trööstitu mulje, õnneks on talle teisedki kommentaarides juba vastu vaielnud.

On triviaalsus, et inimesed mõistavad kunsti erinevalt, kuid kas see erinev mõistmine saab tõesti hakata mõjutama ka selliste asjade tajumist, mis etendust (selle sisu) otseselt ei puudutagi (inimene lihtsalt kirjutab oma peas tegelikkuse ümber talle endale sobivaks, tema isiklikke tundeid toetavaks, võimendavaks, õigustavaks) : "Juba esimese vaatuse ajal lahkuti palavast saalist, nii et teine vaatus algas hõrenenud ridadega." – Esimese vaatuse ajal lahkus saalist 4-5 inimest (naist), kuid ilmselt mitte igavusest, vaid „vajadusest“, paari neist nägin vaheajal ja minu meelest olid (vähemalt nemad) teise vaatuse ajal uuesti platsis, read ei olnud märgatavalt hõrenenud. Kas me olime Sibritsaga ikka samal etendustel? Olime ja ei olnud ka.

"USA avangardteatri lavastus jäi suurele osale neljapäeval Põhuteatris istunud publikule kaugeks." – Ei saalis valitsenud atmosfäär (mida paratamatult tajud) ega ka ausalt maruline aplaus ei andnud kuidagi põhjust oletada, et etendus suurele osale "kaugeks" jäi (miks kujutleb inimene ennast "suure osana", suuremana kui ta on?).

"Samas, etenduse edenedes haaras laval toimuv aina enam kaasa. Monotoonsus, õhupuudus ja teletupsulik järjekindel absurdsus ning optimism teevad oma töö." – Huvitav, kas tõesti olid monotoonsus, optimism ja „teletupsulik“ absurd need ainsad asjad, mis niiöelda "töö" ära tegid, inimest istekohal kinni hoidsid ja talle teatava erilise (teatri)elamuse pakkusid? Kas tõesti ei hakanud tööle seegi, mis jäi "optimismi" taha, see, mis jäi "teletupsuliku" pinna alla, see, millele viidati vaid mälestuste "monotoonsuses" esinevate kõhkluste, katkestuste ja ümberlülituste kaudu?

Ka tõesti jäi tabamata inimelu traumaatiline külg, peidus pool? Igapäevase heroismi ülistus? Ja kas tõesti ei jõudnud kohale etenduse teine, ühiskonnakriitiline plaan?

Pühadus ise

Aare Pilve "Ramadaanist" on jäänud kripeldama üks Vatikanis käigule järgnenud mõttevahetus, kus Sirle tunnistab, et tal on "ikka pisut ebamugav kirikus huvilisena ringi patseerida ja sisse-välja käia, nagu oleks see lihtsalt üks suur ilustatud maja." Ja Aare kirjutab: "Ta tunneb pieteeti kiriku kui pühakoja vastu. Minuga on teisiti, minu jaoks on kirik lihtsalt maja, kus on küll omad käitumisreeglid, kuid ma täidan neid lihtsalt kui viisakas külaline. Mina olen tolstoilane, minu jaoks pole kohal, inimeste kätega ehitatud hoonel mingit pühaduse garantiid. Kui miski on püha, on selle altar ja ikoonid ainult minu surelikus ja väsivas südames; kirik võib parimal juhul olla vaid ruumiline metafoor, ümberütlus, arhitektuuriline retoorika, aga mitte kunagi pühadus ise." (lk 190)

Ma tean veel inimesi, kellel on kirikutes ebamugav käia (tunnevad end seal võõrana, külalisena), aga tean ka inimesi, kes saavutavad kirikutes mingil loomulikul viisil väga hõlpsasti osadus- ja pühadustunde (ehk siis tunnevad end kirikuatmosfääris kui "kodus", kui õiges kohas, seda hoolimata sellest, kas nad on üldse ristitud jne).

Ma saan kirjutajast küll põhimõtteliselt nagu aru, aga mul on raske uskuda või ette kujutada, et pühakoda saab külastada kui lihtsalt üht maja, teiseks paneb aga mõtlema, et mis asi võiks olla too "pühadus ise", pühadus kui selline, selline pühadus, mida ei piiritle, ei vormista, ei markeeri või ei väljenda mitte mingisugune eristav "retoorika" – kas püha eelduseks ei ole eristus, st mittepühade asjade, kohtade ja hetkede olemasolu jne?

Ei ole võimalik totrustesse langemata öelda, et inimese jaoks võib tema surelikus südames olla mis tahes asi püha (tundub, et "pühadel" – sakraliseeritavatel, pseudo- või kvaasireligiooselt tajutavatel – asjadel on kultuurilis-psühholoogiliselt alati mingi kindel nomenklatuur) ja seejuures võiks ilmselt kihla vedada, et igal asjal, mida inimene on võimeline "pühaks" nimetama (kui ta just nii religioosselt-spirituaalselt soovib väljenduda ja kui ta seda nimetust lihtsalt sõnakõlksuna ei kasuta), on ikka ja alati eksklusiivne "retoorika".

Kirjutan tolle Aare tsitaadi prooviks "madaldavalt" ümber, ma pole kindel, kas sel on õige ja õpetlik efekt, aga ikkagi: "Tema arvab, et restoranis peaks söömas käima. Minuga on teisiti, minu jaoks on restoran lihtsalt üks maja, kus ringi jalutada ja interjööri imetleda. Minu jaoks pole söögikohal iseendast veel mingit garantiid, et ma nälga tunneksin. Kui mul on nälg, siis see lihtsalt tekib minu surelikus ja väsivas kehas; restoran võib parimal juhul olla vaid sobivalt disainitud funktsionaalne koht isu tekitamiseks ja nälja rahuldamiseks, aga mitte kunagi nälg ise, pealegi – võin oma nälga rahuldada ka tänaval putkast ostetud lihapirukaid mugides."

Panteismist ja psühholoogiast

Jätkuks eelmisele postitusele – võib-olla tuleneb see minu eripärast, isiklikest kalduvustest, kuid mul on eesti kirjandusteadust ja -kriitikat lugedes sugenenud ajuti tunne tõrjuvast või lausa eitavast suhtumisest psühholoogiasse. Ma ei pea selle all silmas umbusklikku (ja naiivset) suhtumist psühhoanalüüsi – pigem üldistaks või laiendaks Tiit Hennoste kunagist ülestunnistust, et ta tahaks kirjandusest kõneldes alati (olgu tegu "postkolonialismi" või mõne muu kontseptuaalse lähenemisviisiga) igasuguse "psühho" maha või välja kraapida.

Mainisin eelmises postituses, et Tuglase "Felix Ormusson" on minu meelest huvitav just psühholoogia tõttu, kuid ütlen nüüd täpsuse huvides, et seal on tõepoolest täheldatav ka põgenemine psühholoogia eest - loobumine psühholoogiast ja viskumine "panteismi" (J. Undusk järgibki just seda liini, saab sellele teosest tuge).

Esmalt näide sellest, mida ma mõtlen "psühhologiseerimise" all, järgnevas lõigus mõtestab Felix Marioni hingeelu: "Kuid jälle ma küsin: mis on Marion? kes on Marion? Ma hakkan osalt mõistma ta arenemist. (…) Või õigemini, ma aiman, kuis oleksin ise neis tingimusis arenenud."

Edasi lugedes hoomamegi, et pilt Marionist on Felixi enda idealiseeritud sentimentaalne peegeldus või projektsioon: kirjeldades 18-aastase Marioni hingeelu paljastab 26-aastane Felix iseenda kohtumist seksuaalsusega (nn "fantaasia läbimine" ning kohtumine seksi ja/või surmaga on Tuglasel korduv (initsiatsiooni)motiiv) ehk siis – Felix näeb ja imetleb Marionis iseennast (hüsteeriku subjektipositsioonid on läbivalt dünaamilised, liikuvad) ja tema idealiseeritud samastumisobjektiks ongi kas noor tüdruk või siis – mida miskipärast siiani täheldatud ei ole, kuid mis on liigagi ilmne – sootu lapsuke, väike kuldse peaga poisipõnn:

"Marion armastas kord oma õde lapse südamliku kiindumusega – ja nägi äkki himurat naeratust kurtisaani õhetaval näol! Ta armastas mind noore tüdruku süütu armastusega – ning nägi – oh, selleks, mis ta minus nägi, ei leia ma küllalt sõnu! Ma võin ainult aimata, mis ta koges: valu, meeleheidet, viha ja pettumuse sappi, – kuni kannatused ta karastasid ning ta huulile tardus valus-irooniline naeratus."

Meid ei tohiks selles lõigus eksitada, et Felix räägib Marionist – samu "kannatusi" on ta ka ise läbi elanud vastamisi naise (Helene) küpse, paheliselt mõjuva seksuaalsusega.

Kuid siit jõuamegi kohe tolle iseloomuliku ärapöördumiseni "psühholoogiast" – tõesti, tõesti, justkui oleks ta psühholoogitsemisega juba liiga ohtlikult (reetlikult) kaugele läinud võtab Felix (Tuglas) kohe kõik tagasi ja laseb naisel (Marionil) sulguda mingisse igavesti mõistatuseks jäävasse taimsesse eksistentsi (hea tahtmise korral võiks siin siis taas ära tunda mehe "panteistliku" elutunde – tolle kirjandusliku panteismi, kuhu päris elu ja psühholoogia eest peituda): "

Ja kui ma ka teaksin ta minevikku, mis oleks mul sellest kasu? Ta ise jääb mulle ometi igavesti saladuseks, nagu lill rannal, nagu pilv, mis üle lainete rändab."

Ärme räägime päris naistest, sellest, mida nad tegelikult tunda võiksid, see on liiga reetlik mehe enda suhtes (ja see ei ole "kirjanduse" asi) – räägime parem igavesest mõistatusest, lilledest, pilvedest ja lainetest, mille keskel lapsena lullitada tahaks.

Panteismist ja modernismist

Viimases "Loomingus" (nr 5) on Jaan Unduskilt üsna kummaline, lihtsustav ja küsitavustest kubisev kirjutis "Panteism ja inimsuhted. Friedebert Tuglase elutundest".

Undusk kirjeldab seal Tuglase elutunnet ja "maailmavaadet" kui panteistlikku ("jumal on sisestunud kogu loodusse, mida hoiab koos otsekui nähtamatu erootiline niidistik") ja tunneb "Felix Ormussonist" lähtudes huvi, kuidas taoline elutunne mõjutab inimlikke vahekordi, täpsemalt, suhteid naistega.

Selgub, et "panteistlik elutunne ei mahu personaalsesse vahekorda" ja teose minajutustajal, Ormussonil ei õnnestu oma suurt armastust "loodusliku kõiksuse" vastu realiseerida inimsuhetes, täpsemalt, armuafääris ühe või teise naisega – iga tema armastusavaldus on "olemuselt umbisikuline, nii-öelda panteistlik, ja seeläbi vastava isiku jaoks mittesiduv" ("Mees ei suuda oma kosmilist tungi piisavalt isikustada. Naine võtab armastust kui isiklikku asja ning ei soovi või ei julge olla nimetu kosmilise tungi nimetu objekt").

Ei suuda siin lihtsustuste kallal põhjalikult hammast teritada, selleks kuluks terve artikkel, pealegi, minu meelest on "Felix Ormusson" isegi liiga keeruline tekst, st liiga palju probleeme on sinna sisse pakitud, seejuures just "psühholoogilisi" probleeme – olen niisiis risti vastupidisel seisukohal Unduskile, kes kirjutab, et inimsuhted on romaanis "iseenesest kerglased ja ei paku psühholoogilist huvi“.

Minu meelest on Tuglas selles teoses erakordselt huvitav just nimelt psühholoogina, tundeelu peene eritlejana (ja see, et Emake Loodus meis "panteistlikku" joovastust äratab ja et me tema rinnal lebades ozeanische Gefühl’i või unio mystica’t vms võime kogeda ei ole ju tegelikult mitte selline asi, mis teisi asju selgitab ja - nii banaalne või universaalne kui ta ongi - ise mitte mingisugust psühholoogilist selgitust või põhjendust ei vaja).

Kuid võtkem näiteks see lõik: "Üks või teine naine ei oma suuremat tähtsust. Neid võiks romaanis olla rahulikult ka kolm või neli, sellest ei muutuks midagi. See, mis meid veenab, on armastusavaldus maailmale kui tervikule." – Esiteks, meid ei veena mitte kuidagi see väidetav armastusavaldus maailmale kui tervikule, sest mitte mingil juhul ei armasta Felix Ormusson maailma kui TERVIKUT, parimal juhul suudab ta armastada vaid oma KUJUTLUST maailmast ja – inimsuhete pinnal – vaid oma KUJUTLUST naisest.

Teiseks, see nn panteistliku elutunde esindaja Felix Ormusson ei suuda armastada isegi mitte loodust kui tervikut, sest loodus on talle vastuvõetav (talutav, armastusväärne) vaid kolmel põhilisel viisil: 1) siis kui ta saab loodust vaadelda distantsilt, st kui loodus PAISTAB talle esteetilise, kunstipärase, dekoratiivse, harmoonilise ja uinutavana; 2) siis kui loodus mõjub talle rahustava ja hällitava Emana, kelle rüpes saab sootuks lapseks regresseeruda (sulguda sümbiootilisse vahekorda); 3) kolmandat juhtumit võiks nimetada hingede – Looduse või Kõiksuse hinge ja mehe hinge – kooskõlaks (st loodus resoneerub mingil literatuurselt kunstipärasel moel tegelase hingeliste läbielamistega: mehe hinges otsib väljapääsu maru ja, ennäe, ka taevas on kiskunud äikeseliseks vms).

Mis saab siis, kui selline nn panteistlik (isekalt valikuline, infantiilne ja "esteetiline") suhtumine loodusse või maailma kui tervikusse kanda üle inimsuhete sfääri – st mis saab siis, kui oodata ka naistelt ohutut dekoratiivsust, kõikevõitvat emalikku leebivust ja "spirituaalset" kooskõla isiklike tundeseisunditega (äärmuslikul juhul peaks naine kandma välja selle, et mees projitseerib temasse isikliku spirituaalse ideaali, kujutleb selle ideaali realiseerumist naises vms)?

Aga kuidas siis üldse naistega suhestuda? – See on moodne (ja Freudi kaasaegsele väga kohane) küsimus, selles on murrangute eelaimdust.

Kindlasti on Tuglase "Felix Ormusson" üks selliseid teoseid, kus kogu looduselamuste ja muu konventsionaalselt romantilis-literatuurse krempli varjus on põhiküsimuseks mehe suhe naisega ja kus selle suhte problematiseerimise kaudu otsitakse varjatult vastust moodsatele (modernselt hüsteerilistele) küsimustele: mis on üldse naine, mis on üldse mees, mis on nende (mitte)suhe ja mis on üldse subjekt, subjektsus?

Näen Ormussonis niisiis midagi muud: mitte panteisti, vaid esimest tõelist modernistlikku meestegelast eesti kirjanduses – esimest ilmselget meeshüsteerikut.

"Loomingu" samas numbris leidub toreda kokkusattumusena Lauri Pilteri novell "Minu jiidiši sõbrannad", kust leiame järgmise lõigu (see lõik mõjub kaunis ormussonlikult või – ütleme nii, et – võtabki üsna kainestavalt kokku kogu ormussonlikkuse, kuid kas oleks sedagi võimalik lugeda kui tõendit jutustaja "panteistlikust" elutundest???): "Ma olin noorukina süütu üksiklane, kes oma liigset energiat vallandas metsas vallatledes. Mul oli armusuhe pigem kevadise metsaga, lõhnava sambla ja pohlalehtedega… – kui mõne noorukese naisolendiga, kelle hellitlemine oleks saanud viia ainult pettumuse ja valuni, ühe- või kahepoolse ülekohtuni. Aga sellises süütuseski on omad ohud – suunates oma armutungi metsa, looduse poole, seksisin ma surmaga, sügisega, kõdunemisega nagu külmunud naisekehaga, ja mul oli kaua raske naises ära tunda iseväärtuslikku vaimolendit".

Vesuuv

Heast või kui mitte tingitamata heast, siis kuidagi mõjunud või puudutanud teosest (etendusest, filmist, raamatust) jäävad tallele mingid pildid, üksikud stseenid, fragmentaarsed lõigud – õhtul uinudes ja vahel koguni hommikul aegamisi virgudes kerkivad need vaimusilma ette. Neid pilte (nende talletumist ja nende taasilmumist poolunenäolistena) ei saa ette näha, nad tulevad ise, tahtmatult.

Tõsi, on teoseid, mille puhul võin juba ette kindel olla, et nähtu (loetu) haihtub jälgi jätmata, võin endale näiteks öelda: "Vean kihla, et kui ma õhtul voodisse heidan ja silmad sulgen, ei kerki mulle sellest etendusest (filmist, raamatust) mitte ükski steen (pilt, motiiv) silme ette… miski ei jää mind sellest kummitama…".

Enamasti ei tea, miks aju hakkab üht või teist "pilti" taastootma – ei tea, milliseid afektiivseid laenguid ja (süva)seoseid see on minus äratanud või puudutanud ja mida ma nende taastootmiste käigus õieti "läbi töötan".

Täna hommikul nägin aeglase virgumise käigus Vesuuvi – see oli kahvatu pilt, detailideta, "akvarelselt" hajutatud ja nähtud justkui silmanurgast: ma ei ole kunagi Vesuuvi päriselt näinud, ei ole Vesuuvist ka otseselt unistanud, ihalevalt fantaseerinud (näiteks mingist pildialbumist uurides ja uneledes: ah, saaks sinna päriselt). Ma ei ole üldse fantaseerinud mägedest ega ka mitte Napolist või Itaaliast.

Mul puudus igasugune konkreetsem ettekujutus Vesuuvist, aga mingil umbmäärasel kujul pidi mu aju selle "kujutise" tekitama ("noh, midagi sellist siis ilmselt…") – kuid see silmanurgast nähtud Vesuuv oli vajalik, sest see kuulus rõdustseeni juurde… ja see rõdussteen oli pärit A. Pilve "Ramadaanist", mille lugemist eile õhtu alustasin: "…nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon, oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas… Tervitasime üksteist ja vahtisime koos edasi. Kui erinevalt me seda päikesetõusu tegelikult vaatasime…" jne (lk 43).

Kui selle koha nüüd uuesti üle lugesin, täheldasin eksitust: mäletasin, et see matroon oli rõdul Vesuuvi kohale kerkivat päikest vaadeldes ka köhinud, aga köhivat naist (ühte teist) kirjeldati tegelikult hoopis varem: "Alumise korruse naine köhis igal hommikul rasket suitsetajaköha, ise samal ajal lilli kastes" (lk 25).

Olin mingi unenäolis-poeetilise kujundiloome kaudu ühte stseeni (metafoorselt) kokku liitnud kaks vana suitse(ta)jat ja rögisejat – Vesuuvi ja suitsu(st) köhiva vana naise.

Eks ma mingil süvatasandil olin vastamisi sünnitava ja hävitava ürgtuumaga, maternaalsega, Ema-Asjaga (nagu unenägudes ikka).