NO73 - Ego, Id ja Superego

Eile OPis NO73: "Võtame uuesti". Kui sageli mõjuvad telekast nähtud teatrietendused (või neid tutvustavad katkendid) vahetu elamusega võrreldes mannetumalt või kuidagi tolmunult (steriilsemalt, kuivemalt ja kõledamalt), siis seekord oli vastupidi: tükk tundus värskem ja põnevam (orgaanilisem) kui vahetus antuses tajunud olin.
Telelikud lõiked, rakursside muutused (siit ja sealt) jne on vist kuidagi kooskõlas tüki hektilise loomusega (äkilistel pööretel ja sisselõigetel põhineva olemusega) ja vist suutsid seda ka soodsal viisil võimendada.
Seda tükki teatris vaadates meenus mulle Žižeki (umbkaudne) mõttekäik: kui leian teoreetilise aparaadi, millega teosele läheneda, muutub ka igavaim teos huvitavaks.
Ei olnud see sugugi nii igav tükk, et vajadus "teoreetilise aparaadi" järele vastupandamatuks oleks paisunud, aga pakun siiski visandlikult välja, kuidas ma vaatasin seda tükki Freudi psüühikamudeli (Ego, Id, Superego) vaatevinklist.
Põhimõtteliselt jaguneb lavastus kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja iga osa on esitatud ühe psüühilise instantsi vaatepunktist (paljastades ühtlasi selle instantsi sisemisi püüdlusi, motiive, turbulentsust, dünaamikat) – ja nii on see juba dramaturgiliselt paika pandud.
1.
Esimene osa on maha mängitud puhtalt Superego (Ülimina) vaatepunktist – lavastaja (näitetrupi juht ja kamandaja) istub kõrgel üleval saalis ja jagab sealt laval proovi tegevatele näitlejatele käsklusi.

Lavastaja kui Superego ja Isand on näitlejatest ruumiliselt ja moraalselt jne kõrgemal: ta näeb kõiki teisi ja on ise puutumatu, nähtamatu (nagu Tõde, mis on out there).
Lavastaja kehastaja istus saalis täpselt minu taga, nii et Superego hääl (karjatused, ägamine jne) tuli minuni kusagilt kuklast või üle vasaku õla (Superego ongi peaasjalikult hääl, sisemine daimon, südametunnistuse hääl vms).

Vahel tuli Superego'l (s.t lavastajal) ka füüsiliselt tegevusse sekkuda, lavale tormata – kui näitlejate jahmerdamine juba väljakannatamatuks muutus – ja see pani talle põntsu.
Jumaliku või isandliku hääle inimlikud kehastumised on sageli määratud mandumisele, korrumpeerumisele.

Argitasandile laskunud Isand osutub sageli impotendiks, naeruväärselt tühiseks mehikeseks (nii oli ka lavastajaga selles etenduses: liiderlik ja võimutu veidrik).
2.
Kui tüki esimeses osas mängitakse maha etenduse peaproov (näidatakse lavastusprotsessi Superego vaatepunktist), siis teises osas paljastatakse meile etenduse pahupool – ehk siis näeme seda, kuidas käituvad näitlejad etenduse ajal lava taga, kuidas seal möllavad meile tavaliselt nähtamatud, allasurutud, varjatuks jäävad madalad kired (rahuldamata ambitsioonid, kiivus, isekus, himukus, väiklus jne).
Teine osa on seega esitatud Id’i (Miski) perspektiivist või, täpsemalt, meie pilgule on paljastatud niinimetatud alateadvuse (ehk näitlejate rahuldamata ja talitsemata tungide) sfäär.
3.
Nüüd tuleks loogiliselt järeldada, et etenduse kolmas osa on esitatud Freudi kolmanda psüühikainstantsi ehk siis Ego (Mina) vaatapunktist ja võta või jäta: nii tegelikult ongi.

Etendus mängitakse uuesti maha, kuid nüüd ei näe me mitte prooviprotsessi (nagu esimeses osas) või lavatagust kirgedemöllu (nagu teises osas), vaid etendust ennast (etendust etenduses, teatrit teatris).
Ego funktsiooniks on olla vahendaja Superego (perfektsionistliku lavastaja) nõudmiste ja Id'i ihade (näitlejate tõrjutud, kuid alati vallanduda ähvardavate kirgede) vahel ehk siis – säilitada publiku (avalikkuse, ühiskonna) pilgule illusioon nagu toimuks etendus veatult, nagu funktsioneeriks Teater nii nagu ette on nähtud (Mina kuvand ei mõrane, kuskilt ei pragune, Miski teda lõhki ei kisu, Superego teda ei piina ja ei süüdista).
Näeme selle osa jooksul, millist vaeva sellise illusiooni säilitamine Ego’lt (näitetrupilt, teatrilt üldse) nõuab.
Vulgaarfreudistlik visand aitab ehk mõista, kui autorefleksiivselt laetud on NO73 oma metatasandil.

Eile õhtul vaatasin...

…Fox Crime’ilt poole pealt Criminal Mind’si (Kanal2-s "Kurjuse kannul"). Mõrvade tagamaad jäid seetõttu küll hämaraks (mõrvarina võis käsitada preestrit, kelle ohvrid surid eksortsismi, s.t Kurja väljaajamise käigus), kuid põhimõtteliselt sain kiiresti olukorrale (eetilistele, juriidilistele jne dilemmadele) pihta.
Lõpus kerkis Rossi ja Hotchneri dialoogis üles ka küsimus Kurja päritolust ja olemusest, mis jäeti mõistagi sobivalt lahtiseks (on see igavene ja universaalne, psühholoogiline, geneetiline vms).
Kui ma ei eksi, siis selle sarja igas episoodis esitatakse kas alguses "motona" või lõpus "moraalina" mõne tuntud mõtleja mõttetera (tsitaat) – ja seejuures pole mulle kordagi jäänud muljet, et mõtteterad oleks hiljem "kunstlikult" külge poogitud, vastupidi, pigem tekib tunne (illusioon), et lood ongi konstrueeritud (tuumsetest) mõtteteradest lähtudes.
Ja ma olen alati kergelt imestanud, et selleks on üldse vaevutud: kellele selline "mõttesügavuse" taotlemine, mis pealegi täidab pigem meeleolutsemise funktsiooni, nii väga korda võiks minna – mingile intellektuaalse(ma)le sihtgrupile?
Aga ma usun, et sellisel tasemel sarjades pole miski niisama, tulutu (kõik allub kainele arvestusele ja rangele distsipliinile…).
Olen noid tsiteerimisi võtnud ikka pinnaliselt, möödalibisevalt, aga seekord tabas mind nagu välk, kui Prentiss ütles eilse osa lõpus (siis kui nad toimunu üle mõlgutavad, selle mingisse isiklikku või "filosoofilisse" konteksti paigutavad) midagi sellist: "Mulle meenusid read "Surnutest": "Ma arvan, ta suri minu pärast…"" – järgneva pausi jooksul jõudis mul peast läbi käia, et kas tõesti tsiteeritakse Joyce’i!– ja siis, jah, ütles Rossi seepeale, andes ühtlasi märku, et ta (loomulikult) on teadlik tsitaadi autorist, midagi umbes sellist: "James Joyce on öelnud ka, et kiriku suurimaks vaenlaseks ei ole mitte filosoofia ja…, vaid inimene."

Seegi oli hea näide nende "ühisteadvusest" kui dialoogi ja efektiivse koostöö eeldusest (üks alustab lauset/arutlust, mida teine võib varieerivalt või ka antiteetiliselt jätkata).
Ka "profileerimisel" (kurjategijate iseärasuste jms kirjeldamisel) toimitakse lõppkokkuvõttes nagu "üks mees", nagu üks mitmepealine, erinäoline, kuid integreeritult funktsioneeriv intellekt – see on asi, mis on mind alati kuidagi kadedaks teinud, pannud end tundma irdununa (justkui tahaksin olla seal või üldse kusagil samuti vaimselt osaline).
Olen mõelnud, et miks ma seda sarja nii kiindunult, kuigi mitte eriti järjekindlalt vaatan, ja spontaanselt võiks öelda: selleks, et veeta tunnike koos sümpaatsete ja intelligentsete inimestega (nende inimeste all mõtlen siis FBI käitumisuuringute osakonna liikmeid).
Veel üks neeldumise põhjus, kui järele mõelda: kõik nad peegeldavad teatavat toimetulekut trauma, masenduse ja süütundega.

Hiljuti keegi küsis...

...mida ma loen. Ütlesin, et loen korraga mitut raamatut, nelja-viit. Selgus, et tema ka. Tal olevat neid korraga rohkemgi käsil (15 tükki). Ei hakanud arutlema teemal, millal tuleks pooleli olev raamat arvata pooleli jäänud või pooleli jäetud raamatuks (lugema hakkamine tähendaks siis pigem suhte taastamist, mitte suhte jätkamist).
Pikalt ootele, standby’le jäänud raamatuga võib ju suhe hõlpsasti ka katkeda (nii nagu mõne inimesega, keda ammu kohanud ei ole, võid alustada vestlust justkui jätkates eile pooleli jäänud arutlusteemat, mõne teisega tuleb see ühine arutlusteema aga üha uuesti ja uuesti üles leida).
Tundub, et aktiivne, sisuline lugemissuhe saabki korraga (paralleelselt) olla vaid u 4-5 raamatuga, vähemalt minu puhul (veider on pidada pool aastat tagasi alustatud raamatut ikka veel raamatuks, mida loen, mis on lugemisel: kas pool aastat hiljem saab astuda samasse jõkke?).
Ei hakka siin arutlema, millest tulenevad katkestused ja kõrvalehüpped (põhjused on piisavalt triviaalsed või universaalsed).
Huvitavam oleks mõelda selle üle, miks mõjub lineaarsel konveier-meetodil lugemine ("üks raamat korraga" ) kuidagi piiravalt ja pueriilselt. Ja miks kuulub kirjandusteoste väärtustamine läbilugemise kiiruse alusel ("Jube hea, lugesin läbi ühe õhtuga/paari päevaga…") üldjuhul noorukiikka?

Nii jube huvitav, et ei saanud arugi, kui juba raamat läbi sai (ei saanud arugi kui juba elu läbi sai).

Katkestuste ja kõrvalehüpete üht põhjust siiski vestluses mainisin: on raamatuid, mis annavad ennast "kätte" või annavad endast parima juba esimesel või teisel kolmandikul: kahe viimati loetud raamatuga (Richard Dawkinsi "The Good Delusion" ja Denis Duttoni "The Art Instinct") oli just nii – lõpu oleks võinud ka lugemata jätta, midagi olulist ei lisandunud, aimasin seda, kuid lugesin siiski põhimõtteliselt, kohustundlikult lõpuni (noblesse oblige or smthng).

Kuigi raamatute suurimaks vaenlaseks on teised raamatud, tuli põgusalt jutuks ka raamatu poolelijätmisest tulenev omalaadne (süü- või häbitunde sarnane) ebamugavustunne – nagu oleksid vestluskaaslasele ebaviisakalt selja pööranud või kooli pooleli jätnud… kuidagi tujukaks, kärsituks, lodevaks või pealiskaudseks osutunud.
Muidugi on lugejalgi alati omad õigused ja vabandused.
Kaur Kender on kusagil öelnud, et põrnitseb enne kirjutama hakkamist kolm tundi tühja arvutiekraani – kas ei eelda ka mõne raamatu lugema hakkamine põhimõtteliselt midagi sellesarnast? Näiteks kolmetunnist lakke vahtimist argisest distantseerumise, keskendumise, häälestumise eesmärgil…

Raamatutega on ju põhimõtteliselt nagu inimestega: mõnega ajad jutud käigupealt ära, teisega tuleks selleks justkui spetsiaalne aeg ja koht planeerida, ennast kokku võtta…

Mõnest raamatust jääd lugedes maha (ei lähe temaga kaasa), mõnest kiirustad ette (mõtled temast kaugemale).

Tolle vestluse käigus mainisin ka muuseas, et loen parajasti ühe sellise autori sellist teost, mis peaks mul (eeldatavasti) ammu loetud olema – täidan piinlikku lugemislünka.
(Alles nüüd, lugedes olen aru saanud, kui suur see lünk oli ja et selle lünga minimaalnegi täitmine eeldab tegelikult enamat kui selle ühe raamatu lugemist).
Selgus, et tema on endale aasta alguses koostanud terve nimekirja kohustuslikest, kuid ikka veel lugemata raamatutest.
Nõustusime, et sellised kohustuslikud (kanoonilised) raamatud on põhimõtteliselt olemas – ja ühtlasi tuleks ka eeldada, et igal (teadlikul, haritud) lugejal on ka isiklikud kiivalt varjatud salalüngad…
See oli ebatavaliselt avameelne jutuajamine.

Hakkasin siin kirjutama aga eelkõige seetõttu, et tolle jutuajamise käigus meenus mulle Pierre Bayardi "Kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud ei ole" (tlk. Tanel Lepsoo, ilmunud 2008) – tahtsin siin sellele (esialgu) lihtsalt tähelepanu juhtida.
Minu teada ei ole meil seda raamatut kusagil arvustatud, ei kujuta ka ette, kui paljud on seda üldse lugenud või sellest midagi kasulikku leidnud.
Ise olen sellest ainult ühe inimesega vestlema sattunud ja seejuures väga põgusalt, kuna minu siiraks üllatuseks oli vestluskaaslase hoiak eitav, lausa arutlemist blokeeriv: Bayard, kes minu meelest esindab vägagi prantslaslikku (selget) vaimulaadi ja on (peenelt) vaimukas, oli valmistanud talle lihtsalt pettumuse…
Mõnda inimest nii-öelda lihtsalt ei huvita teatud teemad, ta nimetab neid näiteks liiga tühisteks vms – huvitav ja tähelepanuväärne on aga inimeste mittehuvitumine üleüldistest, potentsiaalselt meid kõiki puudutavatest tabuteemadest (näiteks konventsionaalsetest pühadustest ja silmakirjalikkusest jne) .

Teated Eesti elust...

...toovad meelde Groucho Marxi hoiatuse: „He may look like an idiot and talk like an idiot but don’t let that fool you. He really is an idiot“ – mida võiks parafraseerida ka näiteks nii: „Ta näeb välja nagu kaabakas ja räägib nagu kaabakas, aga ärge laske end sellest ninapidi vedada. Tegelikult ta ongi kaabakas.“

"Mupo endine juht Kaimo Järvik ning kohtutäitur Priit Lantin tunnistasid ülekuulamisel oma pistisevõtmist ja -andmist, ütles Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste…".

Leevenduseks lühikese alleeliga serotoniinitransporteri omanikele

Viis postulaati "Antikristuse" asjus

1.
Lars von Trieri "Antikristus" on kogetav ehtsa kunstiteosena – seega filmina, mille vaatamisel võib kogeda ehtsaid esteetilisi emotsioone.
2.
Ehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad (juba Aristotelese järgi) hirm ja kaastunne.
3.
Ebaehtsate esteetiliste emotsioonide hulka kuuluvad iha (millegi järele) ja jälestus (millegi ees) – seda nii kehaliste kui ka vaimsete (moraalsete, intellektuaalsete) reaktsioonide tasandil.
4.
Kunstid, mis tekitavad iha ja jälestust, on ebaehtsad kunstid (pornograafia, didaktika).
5.
Hirm ja kaastunne, mida "Antikristus" tekitab, asuvad kõrgemal nii ihast ja jälestusest (närvisüsteemi reflektoorika tasand) kui ka heast ja kurjast (moraalivaistude, intellektuaalsete otsuste tasand).

Postulaadid on kaudseks vastuseks sellele postitusele siin!

Stockholmi sündroom

Stockholmi sündroomi kirjeldatakse tavaliselt kui psühholoogilist fenomeni, mis väljendub vangistatu lojaalsuses vangistaja suhtes – süüdistamise asemel hakkab vangistatu kurjategijat õigustama, isegi armastama.
Sarja "Kurjuse kannul" (Criminal Minds) eile nähtud osas põhjendas üks profileerija sellist käitumist dilemmaga: "Kohandu või sure" –
ja mulle meenus, et kunagi põhjendasin ühele tuttavale oma suhtumist teataval ametipostil töötamisse samuti "Stockholmi sündroomiga": ma ei kiru oma tööd, ma pigem õigustan, olen nii-öelda lojaalne (nagu pantvang)… sest mis mul siis muud nii väga üle jääbki (hüsteeritsemise asemel, mingigi sisemise väärikuse säilitamiseks): ehk on sellises suhtumises midagi amor fati’st, saatusearmastust (tunnistada sattumuslikku kangelaslikult saatusena või… hoopis allaheitlikult paratamatusena?).
Kuigi tol hetkel tajusin seda mulle omase, pinnalise ja eneseiroonilise joke’ina, on selles vist siiski oma (sügavam ja üldisem) tõde – kas ei ole me kõik elu pantvangidena vastamisi dilemmaga: "Kohandu või sure"?
Kas ei ilmuta me kõik oma etteantud või pealesurutud sotsiaalsetes (ja professionaalsetes jne) rollides – lojaalsete sobitujate või meeleheitlikult kiindunud klammerdujatena – teatud märke "Stockholmi sündroomist"?