"MA SÖÖN SU ÄRA!"

Elias Canetti alustab oma teost "Massid ja võim" järgmiselt: "Inimene ei karda midagi rohkem kui tundmatu puudutust. Me tahame näha, kes meist kinni haarab, me tahame, et suudaksime seda ära tunda või vähemalt millegagi ühte viia. Kõikjal väldib inimene võõra puudutust. Öösel või üldse pimedas võib kohkumus ootamatust puudutusest üle kasvada paanikaks."
Mind paelusid või isegi hämmastasid tema avasõnad kohe ja kuidagi eriliselt.
Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde üks vapustav episood elust, mis neile ridadele mõeldes alati meenub: kord Saksamaal tuttava juures ööbides sisenesin pimedasse tuppa ja, tahtmata papagoid häirida, püüdsin leida vajaliku raamatu käsikaudu, tuld süütamata – võib-olla ma riivasin õrnalt ta puuri ja ehmatasin teda või aistis ta niisamagi läbi une ja pimeduse kellegi ebamäärase (ja seetõttu ka ohtliku) lähedust ja ta – HÄÄLITSES!
See ei olnud väikese linnu häälitsus, see oli KOHUTAVA ÜRGKOLETISE häälitsus, ennekuulmatu, kuid siiski üdini tungivalt tuttav – häälitsus aegade sügavaimast pimedusest, vana kui maailm.
Me tegelikult ei tea, kui palju meiegi, inimeste elust on – reaktsioonina, kaitseformatsioonina – ära määratud ürgalgse puudutusehirmu poolt: "Kõiki distantse, mis inimesed enda ümber loonud, dikteerib see puudutusehirm… Ainult mass võib lunastada inimese sellest puudutusehirmust")

Kop-kop

Eile sattusin lehitsema üht kriitikaraamatut minevikust, mis ei olegi mitte Mägede taga (nii mineviku kohta ei öelda), vaid pigem siis kusagil Teisel Kaldal, teisel pool Lõhet.
Juba pealiskaudsel sirvimisel kogunes näputäis "lugemisnopmeid" (sellist väljendit kasutas kunagi vist Peeter Olesk), mis võiksid vabalt olla pärit ka kaasaegsest kriitikast – st oleksid ka täna omal kohal, aktuaalsed – või mida ma ise või keegi teine võiks vabalt näiteks ka homme mõnes kirjanduskriitilises arutluses (tsitaadina, osutusena) kasutada: kas siis toetumiseks, tõukumiseks, vaidlustamiseks…

Järgnevalt mõned nopmed (autor jäägu esialgu saladuseks):

"Kriitika ei olegi midagi muud kui kindla spetsiifilise vormi võtnud võitlus hea ja halva kunstimaitse vahel. Hea ja edasiviiv maitse võidab siin igal juhul, aga millal see sünnib, on juba sootuks iseasi." (1982)

"Eetikas ei ole pidevat hulka, nagu tunnetuses või esteetilises väärtusreas. Kõlbeline suhtumine maailmasse peab ümbritsevat paratamatult ja olemuslikult diferentseerima, jaotama, eristama, selle ilminguid kvalifitseerima. Kõlbeline hinnang on jäik ja üleminekuteta." (1985)

"… just ses nooremas kriitikas on taas märgata preskriptiivsuse tõusu, kogu kultuuritervikule orienteerumist, taotlust muuta kriitika ühiskondliku kriitilise mõtte arenguväljaks ja järelikult – tõusta teose ja kirjaniku tasandilt kõrgemale ning eemale, olla muid sihte silmas pidades teoste suhtes isegi ülekohtune või hoolimatu." (1979)

"Suurte luuletajate isiklik pessimism ja kibestustumus on ikka osutunud laiemas kontekstis eriti kirglikuks veendumuseks, eriti kõrgete ja kompromissitute sihtide väljendusvormiks." (1986)

Triviaalselt mõjub mõte, et aeg-ajalt oleks kasulik uurida või meelde tuletada, kuidas 20-30 (või 60-70 jne) aastat tagasi kriitikat kirjutati, mille üle diskuteeriti jne.
Muidu võib tõepoolest tunduma hakata, et kirjanduskriitiline mõte saigi alguses siis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas eesti kirjanduse valmissaamisest või kui Hasso Krull kirjutas Tuglase kuju varisemisest ja kirjanduse pudenemisest (st kusagil 80ndate lõpus ja 90ndate alguses).
Triviaalne on ka osutada katkestusele kultuuris ja kirjandusteadvuses (sellest on küll ja küll leierdatud ), kuid – kas see katkestus on ikka Lõhe (mille siinpoolselt servalt saaks võidukalt, kuid siiski solidaarselt viibata teisel serval olijatele), või on see ikkagi pigem Sein, mis meid lahutab.
Tundub, et suur osa kunagistest aktiivsetest kultuuriinimestest on kaunis hermeetiliselt sulgunud oma tuppa (või lausa varjendisse keldrikorrusel) ja ega nende uksele keegi nii väga kopsimas käigi – või mulle tõesti ainult (võhiklikult) tundub nii?
Äkki on nii, et kui tollest Seinast mingi pragu leida, sinna ülevoolavalt hõigata "Uhhuu!" ja siis kõrv vastu panna, kuuled summutatud sosinat: "Kuss! Meil on siin parajasti uneaeg…"
(Mõni võiks siin asja- ja ajastutundlikult ka vastu väita, et eks me kõik, nooremad ja vanemad elutse nii või teisiti mingites oma tubades või box’ides või "ajakapslites", ühed sunnitult, teised tahtlikult, ühed kibestunult, teised kergendust tundes…).
Tolle kriitikaraamatu lehitsemisel tekkinud tundeid setitades meenus ka – ahhaa! – Holger Kaintsi äratundmine viimases Sirbis: "...taipasin, kui tugevasti on viimastel aastatel eesti kirjanduses ennast kehtestanud nooremas keskeas (30–45aastaste) põlvkond. Tagasi mõeldes ei oskagi arvata, et ühelgi varasemal perioodil oleks üks suhteliselt kitsas vanuserühm nii valdav olnud. (…) Ka 1990ndatel, mis olid ju mitmes mõttes murdelised, oli oluliste tegijate vanuseline skaala palju laiem."
Meil on ilmunud igasuguseid luuleantoloogiaid, aga äkki kuluks ära ka kriitikaantoloogia (valik krestomaatilisi tekste). Mäletan, et ülikoolis pidin mingiks eksamiks lugema kogumikku "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900" (ilm. 1984) – aga hilisemad aastad?
Ülikoolist vedasin ennast (läbi häda) läbi, huvide objekt oli ikka kuidagi liiga ebamäärane; ei lugenud ka tollast kirjanduskriitikat isiklikuks lendutõusuks valmistuja kullipilguga… nüüd tagantjärele teeksin seda meelsasti (viletsa filoloogi süütunde leevendamiseks), aga olgu see siis ikka tõesti mingi hästi komplekteeritud ja kommenteeritud Best of-kogumik.
Ah jaa –
tsiteeritud katkendid olid pärit Andres Langemetsa kogumikust "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi 1972-1987" (ilm 1992).
Mäletasin lehitsematagi kahte kunagi muljet avaldanud ja nüüdseks vist "krestomaatilist" kirjutist, üks räägib pausidest luules, teine Runneli "Müüdist".
Vähemalt niigi palju siis…

Täiskuuaeg

Eripärane tunne - aju nagu kiirgaks või helendaks, s.t oleks nagu elektrifitseeritud.

Teist ööd on uni häiritud, täna päeval andis eriti tunda: pidev PIIRIPEALNE olek.

Kuidas kommenteerite, tunnete ka midagi sellist?

Nagu kaks tilka vett

"Isa rääkis mulle nõnda:
(…) Pea meeles poeg: sa pead käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud. Hoolitse selle eest, et nad tunneksid sulle kaasa. Ühel päeval, kui sa kulged mööda elu rännuteed, mõistad äkki, mida sa pead tegema, ja miski ei takista sind enam. Siis saavutad vähemagi vaevata aumärgid, mida ihaldad. Au ja kuulsus on sinu päralt, ilma vähemagi pingutuseta. Meie vanaisad, sõja isandad, valitsevad kõiki sõjaõnnistusi, ja kui sa aupaklikult paastud ja end surmani januga piinad, siis need antakse sulle.
(...)
Enne kui midagi tegema hakkasime, tõime alati tubakaohvrit. Arvasin muidugi, et see on midagi tõesti vägevat, ja olin väga õnnelik. (...) Sain ju aru, et Vägede Riituse liige, olgu see mees või naine, erineb teistest inimestest, ja mina tahtsin kangesti olla nõid, mitte enam tavaline inimene."
("Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia", tlk H. Krull)


"Seda kutset saada, Stephen, ütles preester, on suurim au, mida Kõikvõimas Jumal võib inimesele osutada. Ühelgi kuningal või keisril siin ilmas pole toda võimu mis Jumala preestril. Ühelgi inglil või peainglil taevas, ühelgi pühakul, isegi Õndsal Neitsil endal pole toda võimu mis Jumala preestril: võtmete võimu, kinnisidumise ja patust lahtipäästmise võimu, eksortsismi võimu, mis võib Jumala loodud olenditest välja ajada kurjad vaimud, kellel on nende üle meelevald, võimu ja voli sundida suurt Taeva Jumalat laskuma alla altarile ning võtma leiva ja veini kuju. Milline kohutav võim, Stephen!
(...)
Kui tihti oli ta näinud end preestrina, rahulikult ja alandlikult rakendamas toda kohutavat võimu, mille ees tundsid aukartust inglid ja pühakudki! Kuidas armastas ta hing tolles ihas salamisi meeliskleda!"
(James Joyce, "Kunstniku noorpõlveportree", tlk J. Rähesoo)

"Geeniuste asi" Sirbis

"Teadlasena jääb Tšiž niisiis monistiks, mis ka ei üllata: ta selgitab orgaaniliste põhjustega ("aju ehituse eripäraga") nii Gogoli-nimelist kirjanduslikku fenomeni kui ka Gogolit kui psühhopatoloogilist isiksust ja tema lähtekohaks on keha võim vaimu üle (meenutagem, et Tšiži kaasaegse Sigmund Freudi lähtekoht oli risti vastupidine – vaimu võim keha üle, hingeliste "komplekside" võim looduslike tungide üle…"

(Lähemalt Sirbist!)

Lugev inimene 2

Täna nägin bussis nr 18 (Laagri-Viru keskus) jälle üht lugevat inimest, noort vibalikku naist või pigem neidu - raamat tundus olevat midagi õpikulaadset: mitte eriti paks ja selline asise moega, jõudsin kiiruga silmata ka üht alapealkirja: AIRWAY AND OXYGEN SUPPORT - tulevane lendur, stjuuardess?

Lugev inimene

Eile nägin bussis haruldust, LUGEVAT INIMEST – oli üks tuttav tõlkija, prantsuse filoloog.
Eks meil (Tallinnas) ole ka tingimused halvad, otsad on liiga lühikesed ja ühissõidukid liiga ebamugavad (täis, kitsad)…
Linnaliinidel meil reeglina ei loetagi – isegi neis mitte, mis tulevad suhteliselt kaugelt (näiteks Muugalt kesklinna) ja kus saab pikemalt persetada, siiski, erandkorras olen näinud kaasreisijat süvenemas venekeelsesse kriminulli või naistekasse.
Vahel võib mõnd noorukit näha ka konspekti/õpikut lugemas… Ja ükskord 4 aastat tagasi nägin Õismäele suunduvas trollis noort juuti lugemas paksu venekeelset Taaveti märgiga (või menora kujutisega) raamatut – see mõjus muidugi nagu "klišee" ja tekitas aukartust.
Lugev inimene võib mõjuda ühissõidukites nagu näljane (mittekohalik, läbisõidul olija), kes oma sumadanist või kilekotist midagi ebamäärast suhu topib ja äraoleval ilmel mälub.
Ega meil ju avalikes kohtades – mõtlen tänaval patseerides või parkides vm – ka üldiselt ei einestata (mulle meeldib väga tänaval käies midagi süüa, teen seda kindlasti esimesel võimalusel välismaal viibides – see nagu kuulubki välismaal olemise juurde).
Olen mõelnud (kunagi) koostada isikliku pingerivi:
1) kõige keerulisema/sügavama sisuga teostest, mida kohalikes ühissõidukites (läbi) lugenud olen (näiteks "Bhagavadgitâ")
2) teostest, millesse süvenemisel olen unustanud või peaaegu unustanud õiges peatuses väljumise (näiteks W. Benjamin)

Ja, palun, vaadake, mis toimub Pariisis.

Refleksioon

Päevalehes kirjutav Kaarel Kressa toob ära tsitaadi Viivi Luige "Varjuteatrist" (mida ma veel lugenud ei ole):
"Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada," kirjutab Luik. "Ela."
Usun, et mõnes nii-öelda võimalikus maailmas leidub kindlasti ka selline romaan, kus jõutakse taoliste tõdemusteni hoopis teist, vastupidist teed liikudes – tullakse mõnest "tsivilisatsiooni keskpunktist" (Roomast, Viinist, Konstantinoopolist) ja jõutakse mingisse vaesesse ja kõledasse põhjamaisesse kolkasse, et taibata: "Just siin, Tännassilmas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela."

Sunday Morning