Vale korrus

Eile sisenesin Rahvusraamatukogus lifti, soovides nagu ikka sõita humanitaarsaali, mis asub 7-ndal korrusel.
Enne mind olid lifti sisenenud paar noort, nägin, et 7-le oli juba vajutatud, ise vajutasin 6-le. Kui uksed 6-l avanenesid, sain aru, et miski on viltu ("... see pole ju see korrus...") ja kulus paar sekundit taipamiseks, et olin ISE nupuga eksinud.
Tavaliselt selliste pisieksituste üle ei juurelda, ega minagi kohe, kuid hiljem tekkis ikkagi psühhoanalüütiline miks-küsimus. Kohe meenus ka üks koht Bruno Bettelheimi raamatust, mida eelmisel päeval olin lugenud, ja mis võis mind mõjutada.
Bettelheim osutab seal ühe muinasjutu "ebatäiuslikkusele", nimelt jäävat seal "selgusetuks, miks alguses nimetatakse seitset lehma ja siis ei kuule me midagi neljast lehmast pärast seda, kui kolm vahetati maagiliste asjade vastu".
Niisiis oli 7 lehma mainimine seal sisuliselt põhjendamatu, muinasjutuline klišee (mulle jäi kuidagi hämaralt meelde, et oleks pidanud 6 lehma olema: 3+3).
Mida mu eksistus (7 asendamine 6-ga) siis paljastas - tõrksust mis tahes KLIŠEEDE suhtes? Kindlasti midagi veel.
Kohe lambist üks paralleel - kas minu raamatukoguskäimine pole mitte valmistumine sisenemiseks (intellektuaalsele) turule, kus oma "lehmad" tuleb vahetada maagiliste, st VÕIMU andvate asjade vastu (mainitud muinasjutus saatis ema "lollikese" turule lehmi müüma)?
Minu lehm - või lemmikhobu, millel ma ratsutan - ongi psühhoanalüüs.
Lühidalt, ma ei taha kaubelda psühhoanalüütiliste klišeedega.

Puhas budism

“Mõned viimased aastad, kaks aastat eriti, olen ma maalinud põhiliselt triipkoode, kus ma lähtun budismi põhimõttest. Ma olen sünteesinud vöötkoodi, mida ma olen töödelnud, energiavälja ideega. Maalin positiivseid energiavälju, millega annab ühiskonda mõjutada. Kui inimene läheb vähegi avatuna minu näitust vaatama, siis ta saab positiivse energia. See on puhas.”
Leonhard Lapin
Vt: www.epl.ee/artikkel/408170
Nüüd on ka minu blogil puhastav mõju -
selle külastajad ei muutu mitte ainult RUMALAMAKS (vt allpool Monroe' pilti) või TARGEMAKS (vt allolevat Milleri pilti), vaid ka POSITIIVSEMAKS (vt veel Lapini triipkoodi).

Stereotüübid

Üks uudis.
Pariisi X-Nanterre’i ülikooli psühholoogid selgitasid välja, et mehed muutuvad blonde naisi nähes RUMALAMAKS.
Blondide pilte vaadanud mehed said testis vähem punkte kui teistsuguse juuksevärviga naisi näinud mehed. Kehvade tulemuste põhjus oli selles, et meeste ajutegevuse intensiivsus oli langenud, kuna blondiine näinud mehed uskusid alateadlikult, et neil on tegemist madalama intelligentsiga inimestega.
Katset analüüsides jõuti järeldusele, et blondiinide efekt põhineb STEREOTÜÜPIDEL. Blonde vaadanud mehed muutsid oma käitumist ise seda endale teadvustamata: "See näitab, et stereotüüpidega vastakuti pandud inimesed reeglina hakkavadki neid järgides käituma," selgitas üks uuringu autoritest Thierry Meyer. - "Blondiinidel on võime panna inimesed rumalamalt käituma, sest alateadlikult nad ise matkivad rumala blondi stereotüüpi." Vt lähemalt: women.timesonline.co.uk
Point ei ole niisiis mitte lihtsalt selles, et blondid muudavad mehi rumalamaks, vaid selles, et MIS TAHES STEREOTÜÜPIDEST LÄHTUV MÕTLEMINE ON RUMAL.
Või kas ikka on? Stereotüübid lihtsalt suunavad meid kohanduma teiste eeldatava tasemega (meil on kalduvus rääkida vanainimestega aeglasemalt kui tavaliselt, lastega hakatakse vahel pudikeeles totrusi rääkima jne).
Ja osad stereotüübid peaksid intellekti virgutama, mitte vastupidi.
Kui meestel tekib blonde kohates n. n. blonde moment (nende vaimsus väheneb), siis näiteks JUUTI kohates võiks tekkida jewish moment (vaimse aktiivsuse järsk tõus).
Marilyn Monroe'lt saame signaali: think blonde, Arthur Millerilt aga: think jewish.
Aga kui kohtame neid mõlemaid:

Sacré Coeur

Henry Miller kirjutab romaanis "Quiet Days in Clichy":
“Ükskõik kust kohast ma sellisel päeval ja sellisel ajal Sacré Coeur’i Rue Laffitte’ilt ka ei vaataks, ikka sattun ma ekstaasi. Samamoodi on see mõjunud ka siis, kui olen nälginud või kui mul on puudunud koht, kus magada. New Yorkis ei ole ma aga leidnud ühtegi vaadet, mis minus ekstaasitunde suudaks tekitada, isegi kui mul oleks taskus tuhat dollarit.” – Kas mitte nälg ja magamatus ei olegi ekstaasi soodustajateks?
Lisatud pilt Sacré Coeur’ist ei ole tehtud muidugi Rue Laffitte'ilt. Kui oleksin Milleri romaani enne suvist Pariisis käiku lugenud, oleksin ilmselt juba üksnes seetõttu Rue Laffitte'il käinud, et järele vaadata, miks basiilika talle JUST SEALT nii mõjuv paistis.

Muinasjutuline üksindus

Noorukina bussis sõites - ja alati just siis, kui buss oli jõudnud kuhugi tundmatusse, "asustamata" paika, kuhugi pahaendeliselt hämarduvasse metsa või eriti nukralt mõjuvale lagedale väljale jne - tekkis mul vahel ootamatult omamoodi lummav äkkmõte: KUI MUL TULEKS SIIN PRAEGU VÄLJUDA!!! Seejuures jäi väljumise põhjus alati ebaselgeks, ilmselt siis minu teadvuse jaoks n. ö. ebaoluliseks.
Vahel ka lausa kujutlesin, kuidas ma bussist väljudes jään täiesti üksinda tee äärde või kraavipervele seisma, äralõigatud KÕIGEST tuttavast ja turvalisest... (edasi ma sealt siiski kunagi ei fantaseerinud, ainult seismine seal: 0-punktis).
See meenus, kui lugesin hiljuti Bruno Bettelheimi psühhoanalüütilist käsitlust muinasjuttudest.
Loetu põhjal võiks noid minu kujutelmi mõista kui isiklikke spontaanseid variante muinasjuttudes üldlevinud initsiatsiooni- või üleminekufantaasiatest (rites de passage).
M. Eliade nimelt väidab, et "rasked katsumused ja seiklused, mida muinasjuttude kangelased ja kangelannad üle elavad, on peaaegu alati tõlgitsetavad initsiatsiooni terminitega".
Ja Bettelheim kirjutab: "(...) me oleme kaotanud raamistiku, mis lõi struktuuri meie elule minevikus ja peame nüüd leidma oma tee, kuidas saada iseendaks metsikus maailmas (kuhu me siseneme vähem arenenud isiksustena ja kust me väljume väljapääsu leides arenenumate inimlike olenditena".
Lühidalt, on suur hulk muinasjutte, kus lapsed saadetakse üksi teele, viiakse paksu metsa, lähetatakse laia maailma...
Bettelheim väidab ka, et "Elus ei ole suuremat ohtu, kui olla üksinda maha jäetud. Psühhoanalüüsis on sellele inimese kõige suuremale hirmule nimeks antud - eraldatuse ärevus (separation anxiety)". Ja veel: "Lapse ärasaatmine laia ilma või tema mahajätmine metsa sümboliseerivad nii lapsevanema soovi, et laps muutuks iseseisvaks kui ka lapse soovi või ärevust iseseisvaks saamise pärast."

No Lynch

Kui mu lapselaps peaks kunagi küsima, et kus sina, vanaisa, olid, kui kuulus filmilavastaja David Lynch Tallinnas loengut pidas, siis vastan: "Ikka tööl, kullake".
Kultuuriürituste ajastamisel paistab sageli eelduseks olevat, et kultuurihuvilised EI KÄI kellast kellani tööl (kutses soovitati täna kohal olla juba 15.30).