Mida on õppida naistelt

Küsimus soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt: kas seda, et naised on meestest verbaalselt andekamad, ühtlasi ka võimekamad sotsiaalses suhtlemiskunstis, tuleks afisheerida ka Small talk'i raamatukaanel? Kas vestluskunsti tuleks õppida naistelt?

Ja kas see teisalt ei kinnista trafaretset ettekujutust naistest kui tühja jutu ajajatest, mokalaada pidajatest?

Kujundajaks Tiiu Allikvee.

(Huvitav täheldus: kui panna pealkirjaks suunav küsimus, teadvustab peaaegu iga vaataja kohe, et raamatukaanel on kujutatud naisi; ilma suunava küsimuseta pandaks seda vaevalt tähele - minul läks küll tükk aega, et naisprofiilide olemasolu üldse teadvustada.

Selleks et midagi näha, pead sa teadma, mida ja mis seisukohast, mis moraalsest perspektiivist jne vaadata.)

Jodi Dean "Blog Theory"

Võimalikele huvilistele: siia klikates saab lugeda Jodi Deani läinud aastal ilmunud teost "Blog Theory".

Ta kasutab mõisteid "communicative capitalism" ("Just as industrial capitalism relied on the exploitation of labor, so does communicative capitalism rely on the exploitation of communication") ja "decline of symbolic efficiency" ("important for theorizing communicative capitalism is the decline of symbolic efficiency (aka the collapse of the big Other)").

Kontseptuaalselt lähtub Žižekist, tsiteeritud mõtlejatest torkavad silma näiteks Foucault, Agamben jpt.

Ei ole jõudnud põhjalikumalt tutvuda, aga paistab olevat vähemalt sirvimist ja siit-sealt ka süvenemist väärt.

J. D. enda blogisse saab siit.

Kuidas mind peaaegu nutma aeti

Viimases Sirbis on M. Oidsalu kriitiline NO72 retseptsiooni suhtes, teatrikriitik võiks tavavaatajast eristuda ehk siis targem olla, teda võiks tavavaatajast eristada "lavastuse kunstilise vormi intellektuaalse analüüsi ja lavastuse afektiivse mõjuvuse üksteisest lahutamise, nende eraldi käsitlemise võime".

Ma ei saa nagu aru, miks peaks lavastuse kunstilist vormi ja afektiivset mõjuvust üksteisest eraldi käsitlema? Põhimõtteliselt on see muidugi võimalik: näiteks kulutan 99% arvustuse mahust flambuajantsele vormianalüüsile ja lõpus ütlen ühe lausega ära: "Sorry, mind isiklikult kogu see jant siiski eriti ei puudutanud" – ja, noh, eks seegi muuda meid juba natuke targemaks, aga... kas pole siiski olulisem suuta näha seda, kuidas lavastuse elamuslik sisu (mõjuvus) on tingitud vormist?

Kas poleks huvitav uurida, kuidas ja miks mingi artefakti (näit antiikse amfora) või ka loodusnähtuse (näit tormise mere) suhteliselt objektiivselt kirjeldatavad vormilised tunnused põhjustavad meis teatavaid subjektiivseid tundmusi ja esteetilisi elamusi: oh kui kaunis, oh kui ülev vms. Kas ei erista just selliste põhjuslikkuste uurimine kunstiteadlast tavainimesest?

Kas poleks huvitav uurida teadvuse tingimusi, mingi afekti tingimusi, mingi väite tingimusi – sellega tegelevad ajuteadlased, psühholoogid ja filosoofid, mitte nö tavainimesed.

Toon isikliku näitena ühe lugemiselamuse.

Mõne päeva eest lugesin Alessandro Baricco "Siidi", lõpus, seal, kus on puänt, tundsin, et tahaks nutta – usun, et olin olnud emotsionaalselt normaalne ja sensitiivne (st adekvaatne ja standardne) lugeja, olin lõpus tundnud seda, mida paljud teisedki, olin lõpus tundnud seda, mida ma olingi ette nähtud tundma (kindlasti on mainitud tundmusel – kahetsus- või heldimuspisaratel, kui Kundera kitschi-definitsiooni meenutada, suur roll "Siidi" populaarsuses). Aga ma usun, et erinevalt paljudest teistest nutu äärele aetud lugejatest hakkasin mina oma peas automaatselt teksti nö tagasi kerima: hakkasin mõttes läbi käima seda, milliseid nö temaatilisi ja narratiivseid (kompositsioonilisi, stilistilisi jne) võtteid kasutades oli autor mu sellise seisundini viinud, kuidas ta oli minuga suhteliselt edukalt manipuleerinud.

Ehk siis, ma isiklikult ei tahaks käsitleda teose afektiivset mõjuvust lahus teose kunstilistest (manipulatiivsetest) vormivõtetest.

NO72

Sirbis alustas O. Karolin The Fall and Rise of Estonia (NO73) arvustamist vormist ja kuigi väitis kohe alguses, et "vorm pole oluline, sisu on põhiline", jõudis ta oma jutuga ikka ja jälle, justkui tahtmatult (imeteldava, samas ikkagi justkui ka küsitava) vormini. Saalist lahkudes kumises tal peas kõnekäänd: "sõin ja jõin seal minagi, ilmselt anti suhugi, aga kõht jäi tühjaks - kuidagi".

Millest selline ebamäärane (vaimne, emotsionaalne?) tühjusetunne, mida ma muuses enda puhul ei täheldanud.

Pakun välja ühe hüpoteesi: tundub, et paljudes vaatajates võis ebamäärase rahulolematuse põhjustada vormi ja sisu vastuolu, täpsemalt, vormi domineerimine sisu üle. Sisu ei jõudnud, ei kasvanud vormile järele. Sisu all pean siin silmas aga elamuslikkust, mis oleks pidanud etenduse "vormiga" (mastaapsusega, tehniliste lahenduste keerukuse ja nõudlikkusega jms) olema mingis sobivamas või õigemas vahekorras.

Kas ei tekitanud juba etenduse mastaapsus jne ise mingeid eriliselt kõrgendatud ja isegi põhjendamatuid sisulisi ootusi (isegi kogenud teatriinimesed paistsid elevil lastena ootavat etenduselt ei tea mida... justkui poleks nad enne NO99 lavastusi ja "Eesti tsüklit" näinudki)? Ja too (puudulik) elamuslikkus ei tähenda mitte niivõrd puudulikku kunstilist elamust, teatrielamust (märkimisväärseid kunstilisi puudujääke ükski kriitik vist ette ei heitnudki), vaid midagi enamat – puudulikku rahvuslikku elamust.

Öeldes "julmalt": etendus ei olnud piisavalt "fašistlik".

Vastusena kellegi küsimusele oma muljete kohta jõudsin juba kirjutada (tsiteerin ennast): "Kunst, eriti kunst, mis kõnetab ja puudutab masse (siin ja praegu), millel on mastaapsust, mis kerkib "keskmisest" kõrgemale, vaatab kaugemale jne jne peab olema ÜLENDAV ja KONSOLIDEERIV" (ja viitaks siis juba ka ühele kunagisele blogisissekandele: „...inimestel on fundamentaalne, loomupärane tõmme või lausa vajadus propagandistliku ja positiivse kunsti (mingi siduva positiivse idee või ideaali või programmi) järele – see ühendab inimesi, või nagu Freud ütles, aitab neil üle saada vastikusest teiste ja kogu ühiskondlikult määratud elulaadi vastu..“ – Kas meil aidati üle saada vastikusest teiste, eestlaste suhtes? Ütleks, et kokkuvõttes mitte.)

Lühidalt, kui oma riskantne mõttekäik kokku võtta, on siis nii, et iga vormilt mastaapne etendus, mis räägib Rahvast, rahva Saatusest, on juba sisemistelt eeldustelt "fašistlik" (iga teatrikülastaja ootab alateadlikult Suure – st ühendava ja meeliülendava – Jutustuse jutustamist).

Kui etenduses jääb kas tahtlikult (ükskõik kui motiveeritult või kontseptuaalselt) või siis tahtmatult domineerima enesekriitilisus (kriitiline pilk meile endile siin ja praegu), võib arukamgi teatrikülastaja olla seletamatult häiritud, kogeda mingit je ne sais quoi-ebamugavustunnet (üks asi, mida etendusele ette heideti oli tasakaalustamatus, ühekülgsus – ilmselgelt jäi ju puudu eestlaste HEROISEERIMISEST, aga sellist puudjääki on endale ebamugav teadvustada ja piinlik tunnistada).

Suurvormid, isegi kui nad on ainult suhteliselt (tinglikult, tehniliselt) võttes suurvormid, eeldavad Suuri Tundeid, kui nad on rahvuslikel teemadel, siis Suuri Rahvuslikke Tundeid – selleks, et mõjuda eetiliselt ja kunstiliselt "legitiimsena", tuleb neil vormidel häälekamalt osaleda rahvusliku viktimiseerimise diskursuses.

Ojasoo ja Aaviksoo

Jätkuks eelmisele postitusele – küsimused, mida P. Kuusk esitas "Kahekõne"-saates T. Ojasoole, olid küll kohati rohmakad, kuid põhimõtteliselt olid need esitatud mitte Ojasoole kui lavastajale, vaid Ojasoole kui traditsioonilisele intellektuaalile, kunstnikku (loojat) kõnetati kui angažeeritud aktivisti: "Intellektuaalidelt oodatakse õpetussõnu ühiskonna edasise arengu, sotsiaalse eksistentsi jätkuvuse ja üleüldse eksistentsiaalse tähenduse kohta," on kirjutanud Leonidas Donskis ("Intellektuaalide lõpp?" tlk M. Väljataga).

Ajalooliselt võttes on intellektuaalidelt õpetussõnu oodatud eriti ühiskondlike muutuste, suunataju kaotuste ajal – ja nagu Donskis ütleb, saabki intellektuaalidelt, kultuurieliidilt oodata vaid "kriitilist diskursust, mis vastanduks poliitilise võimu ametlikule diskursusele ja seda skeptiliselt või vähemalt sümboolselt küsimuse alla seaks".

Kui kunstnik, kes on asetunud või asetatud intellektuaali "rolli", otsustab taanduda oma kunsti varju (öeldes näiteks midagi sellist: kõik, mis mul öelda on, ütlesin ma ära oma kunstis, vastasel juhul oleksin ma avaldanud ju ühiskonnafilosoofilise traktaadi või poliitilise manifesti), võib sellele järgneda ka pettumus: ahaa, nii et tegelikult teil midagi sisulist öelda ei olegi, konkreetsed ettepanekud puuduvad, mingit "programmi" polegi, kritiseerite niisama, abstraktselt.

Donskis teeb juttu ka intellektuaalirolli sotsialiseerumisest – kunagist üksildast skeptikut, autonoomset suurvaimu või moralisti asendab "kriitiliste tõlgenduskollektiivide organiseerija", st keegi (kollektiivne subjekt), kes on võimeline algatama poliitilisi diskussioone ja ühiskondlikke liikumisi, suutes seejuures kaasata ja vahendada eri valdkondade aktiviste vms. Mingil määral ("lõpuni" minemata) täitis seesugust sotsialiseerunud intellektuaalirolli "Ühtse Eesti suurkogu" (aasta 2010 sõnalavastuse peaauhinna määramisel olid hindajad lummatud projekti ühiskondlikust vastukajast ja võimalikust mõjust parlamendivalimistele).

Ühiskonnakriitiline kunst, kui teda võtta kui traditsioonilise intellektuaalirolli esindajat, ongi kas vahend mingite ideede propageerimiseks ja ellurakendamiseks, st ta on kas sissejuhatus millelegi enamale, olulisemale (muutustele ühiskonnas) – või ta ei ole seda. Sellisel ootushorisondil võivad teatud kunstiprojektid jäädagi kuhugi vahealasse nii politoloogide, rahva/publiku kui ka esteetide ja teatrikriitikute jaoks (igas leeris võib leiduda küsijaid: tegite, jah, ära, aga...).

Jaak Aaviksoo kurikuulsas kirjutises "Infokonfliktid ja enesekaitse", mida õpetlased on üritatud "filosoofilistelt" lugeda, on minu jaoks võtmeline järgnev lause: "Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata." Kui järele mõelda, siis võiks see Aaviksoo lause põhimõtteliselt kuuluda ka mitte võimudiskursuse esindajale, vaid selle vastustajale, näiteks T. Ojasoole või mõnele teisele traditsioonilist intellektuaalirolli täitvale subjektile – see lause võiks olla koguni etenduse "The Fall and Rise of Estonia" kokkuvõtlik, teatavat mobiliseerumist sisendav sõnum.

Ainult viisid selle õilsa eesmärgi (kahtluste likvideerimise) saavutamiseks on erinevad.

Lihtsustatult, kui propaganda/võimudiskursus paneb kahtluse alla kahtlejad (tahab muuta inimeste, kodanike meelsust), siis kunst/intellektuaalne diskursus paneb kahtluse alla riigi (tahab muuta riigivalitsemist ja ühiskonda – iga teatrikülastaja kaupa, iga saalitäie kaudu).