"Mitte midagi ei ole öelda"

Ilmunud on üks sellist pealkirja kandev arvustus -
isekalt lahmiv?; õiglaselt tigetsev? - Hanif Kureishi viimase romaani ("Midagi sulle öelda") kohta. Vt eilses Sirbis.

Uus "dekadents"

Feministlikult meelestatuid rõõmustab kurvikate naiste ilmumine moepildile, kuid kas ei tekita see ka kurja kahtlust, et tegu on kalkuleeritud pendlivõnkega... ehk siis mitte "loomulikkuse" ja "tervise" tulekuga, vaid omalaadse "amoraalsuse" ja "dekadentsi" puhanguga – paradoksaalselt siis vaid väikese värskendava üleastumisega (… ja Deleuze’i ja Guattarid tsiteerides,"üleastumine pole tegelikult midagi, ta on vaid jäljendamise vahend").
Ja kas leevendab see iluterrorit?
Kuigi lisandunud on volüümi ja pehmust, on see mõistagi disainitud ja - ütleksin isegi, et - šikk korpulentsus ja kehailu.

Ja kas pole nii, et väikesed erinevused on peaaegu alati masendavamad kui suured erinevused (lõhe reaalsuse ja mudeli vahel piinab seda enam, mida ületatavam see tundub olevat… kuigi seejuures on mõistagi tegu võimatu ülesandega).
Veel tsitaate D & G-lt (seos siinse teemaga jääb aimatavaks): "Iha on fundamentaalselt mitmemõtteline, ja see mitmemõttelisus teeb temast ühe ja sellesama iha, mis hõlmab kõike. (...) mitmemõttelised naised tekitavad lakkamatult naudingut, ja see on ükssama nauding kohtunikele, advokaatidele ja kaebealustele."
Ja veel: "Pagemisjoongi on osa masinast".

"Antikristus" 2

On ka üks teine filmikriitik, kelle sõnavõtt mind tõsiselt üllatas:
"Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks."
Filosoofid on öelnud midagi sellist, et inimenese maailma piir on tema keele piir – selle "keele" all ei mõelda mitte lihtsalt keelt, sõnu, vaid põhikategooriaid, mis struktureerivad inimese mõtte- ja tundemaailma, kontseptuaalset sõrestikku, mille kaudu inimene nähtut ja kogetud suudab mõista jne.
Optimism ja pessimism on kaks sellist kategooriat, mis tunduvat seostuvat lootuse ja lootusetuse kategooriatega.
Kunstiga seotud ootused on sageli seotud lootusega, kunst peaks sisendama lootust: isegi kui seda otseselt ei taheta tunnistada, paistab see enamasti, varjatult ikkagi nii olevat – lootust sisendav film on parem kui film, mis näib pessimistlikult kõnelevat lootusetusest, s. t pessimism kunstis on halb, sest kunst peab aitama inimesel elada, kätkema endas optimismiraasukesi…
Kurb on muidugi mõnikord näha nende raasukeste korjajaid (kõikjalt, lausa kerjates), aga – nad on lihtsalt sellega harjunud (ehk teisitiöelduna, nad mõtestavad elu ja kunsti sellistes keeleraamides).
Kuulsin hiljuti kontoris pealt sellist dialoogi:
A: "No miks sa selline pessimist pead alati olema!?"
B: "Ma ei ole pessimist, ma olen realist…"
Inimene, kes tajub maailma optimismi ja pessimismi kontseptide raamistikus (kes on nende mõistete vanglas) ei mõista realisti – otsustav viga, mille ta realistiga vastamisi olles teeb, on see, et ta tajub realisti pessimistina (s. t iseenda vastandina, sest kolmandat võimalust ei ole tema jaoks olemas).
Ta ei mõista, et realistlik suhtumine ei tähenda sugugi lootusetust (ja ta ei mõista seda seetõttu, et peab lootust optimistide omandiks).
Olla realist ei tähenda loobumist võitlusest (näiteks mõne töise ülesande või elulise probleemi lahendamisel) – realist ei ütle, et me ei suuda seda; ta lihtsalt näeb ette (ja taha) tegelikke probleeme ja kaardistab olukorda selle tõsiduses ja võimalikes (ka äärmuslikes) tagajärgedes; just realist, kui teda kuulataks, võib olla toimivate lahenduste pakkumisel kõige konstruktiivsem, kuna tema konstruktsioonid arvestavad töömahu ja pinge (või piina ja ängi) tegeliku suurusega.
Optimistile tundub, et realist võimendab selle pinge suurust ehk… on pessimist, kes lihtsalt ei suuda või ei taha uskuda ja loota.
Realistile tundub optimist aga sageli sisemiselt nõrga silmadesulgejana probleemide ees või lihtsameelse ullikesena.
Trier ei ole misantroop ja pretensioonikas pessimist – minu meelest on ta täiesti selgelt realist (psühholoogiline realist täpselt samas mõttes nagu muinasjutud on psühholoogiliselt realistlikud, kuigi väliselt fantastilised).
Teda ei saa liigitada paremaks või halvemaks skaalal: optimistlik/pessimistlik, s. t teda ei ole ülepea vaja nii mõtestada.
Ehedad muinasjutud on alati kuidagi vägivaldsed (vägivaldsemad kui Trier), aga just seetõttu on nad psühholoogiliselt realistlikud ja "ravivad" lapsi – kuulajaid; kõnetavad neid mingil teisel (s. t mitte ratsionaalsel) tasandil, kõneldes neile "realistlikult" (kuigi kujundites) kõige hullemast neis endis.
Muidugi on muinasjuttudes oma "optimistlik" lõpp sageli – kas Trieril seda polnud?
Ma mõtlen seda viimast nägemust, kus naised tõusevad pühale mäele ja samas viljad valmivad – ei saa ju enam lihtsamalt ja selgemalt rääkida sellest, mis on "reaalne" nii müüdilisel kui ka psühholoogilisel tasandil.
On see optimism? – Ei, Trier kui realist ütleb, et SEE LIHTSALT ON NII…
Uuemal ajal on muinasjutud (ka vanad muinasjutud) ümber tehtud "humaansemaks" – nad on TÜHJENDATUD sellest ainest, millest me inimestena tegelikult tehtud oleme.
Õunpuu filmi tegelased – mitte ainult peategelane Tõnu – on kõik tühjad, ka Jumal on tühi. Nad on märgid, karikatuurid, žestid… ja see on siis see (näpuga silma torkav, aga cool) humaanne ühiskonnakriitika?
Jah… "kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks" – ja see on siis see lootuseraasuke, mille järele lootuse kerjaja oma väriseva käe sirutab?
Turvaline, eks ole.

"Antikristus"

Elus satume vahel vastamisi asjadega, mis panevad meid ennast (või teisi) ümber hindama – taipame äkki, et see, mida arvanud olime (endast, teistest) ei olnud päriselt õige.
Lars von Trieri "Antikristus" ongi ehk üks selliseid asju.

Ma ei suutnud uskuda oma silmi, lugedes, mida üks filmikriitik, keda seni olin pidanud intelligentseks, arukaks, oli "Antikristuse" kohta kirjutanud: "Logisevate kruvidega filmi sõnum - et kaosega ei saa võidelda, ratsionaalsus ei seleta kõike ja depressiooni teraapiaga ei ravi - noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui misogüünist von'i isiklike õudusunenägude väljaelamist filmimeediumis, on hästi."
Mõni vist ütleks, et mis teha – kirjutaja on lihtsalt noor pealiskaudne ajakirjanik, mitte süvenemisvõimeline kaasaelaja, mõtleja ja tundja (näiteks demonoloogia või spiritualismi jne tundja).
Kui mõni kaasaegne autor on esitanud unenägusid ja visioone, mis EI OLE mitte ainult või mitte niivõrd isiklikud, vaid fundamentaalselt "kollektiivsed" ja arhetüüpsed, siis on selleks just von Trier selles filmis.
Ja millest küll tuleneb Trieri pidamine misogüüniks? – Muidugi, kui lugeda seda filmi psühholoogilis-realistlikus võtmes, siis on küll nii, et naist on kujutatud hulluna ja mees kägistab ta lõpuks ära, aga… no… on see siis mõnele tõesti nii ületamatult talumatu ja sisemiselt blokeeriv, et kogu filmi metafüüsilis-kujundlik tasand täiesti tühistub?
Täpselt sama lamedalt (ja parafraseerides) võiks ju ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamisest" kirjutada – "logisevate kruvidega filmi sõnum – enamus inimesi on halastamatud moraalitud olendid, Jumalat ja eetilisi väärtusi ei ole enam olemas – noh, seda polegi ju kuigi palju. Kui keegi leiab filmist midagi enamat kui sotsiaalpornot, lihtsat groteski ja pretensioonikaid viiteid filmi- ja metafüüsika ajaloole, siis on hästi."
Trieri ja Õunpuu filmide kõrvutav vaatamine - ja vastukajade lugemine - peaks olema õpetlik, näiteks selleski mõttes, et kuidas olla paipoiss… 1) ole mõistetavalt sotsiaalne (sotsiaalne nagu keskmine filmikriitik seda mõistab), täpsemalt, sotsiaalkriitiline; 2) metafüüsilistes viidetes ära kipu välja konventsionaalse kristluse raamidest (s. t väldi "keskaegset" jampsi jms); 3) ilmuta tahet teha Kunsti - rõhuga sõnal "teha" - ja tee seda nii, et me filmi vaadates seda tahet hetkekski ei unustaks (ahhaa... kunst... ahhaa... kunst...).

Ahhaa-arthouse

"Püha Tõnu kiusamist" vaadates häiris mind sama asi (ja veelgi enam), mis "Sügisballigi" vaadates -

see, et tegijate mõte ja tegevus (s. t valik või lahendus ühe või teise stseeni või võtte või vaatepildi puhul, ehk siis see, mis "nuppudele" ja miks vajutatakse) on liialt LOETAV.

Selle filmi vaatamisel tekkivaid tundmusi võiks kirjeldada mini-ahhaade jadana:

Ahhaa...selle stseeniga näidatakse nüüd, et...

Ahhaa... seda näidatakse nüüd NII pikalt selleks, et...

Ahhaa... nüüd muusika PÕHJA, et tekitada...

Ahhaa... veel üks viide tuntud stseenile filmiajaloost, kus...

Ahhaa... nüüd tahetakse meile öelda inimeste kohta, et nad...

Ahhaa... see peaks nüüd küll HINGE minema...

Ahhaa...

Ahhaa...

Ahhaa... see on KUNST!

(Katariina Lauk mõjus filmis peaaegu et "võõrkehana" - tema on ka ainus naisosatäitja, keda kiita saaks (ta oleks justkui pärit olnud mingist "paremast filmist"), aga ta on ka parim eesti naisnäitleja oma põlvkonnas.)

Mittelugemissoovitus

Paar tsitaati Hanif Kureishi romaanist "Midagi sulle öelda".
Teatrilavastaja Henry:"Enamik inimesi käitub liiga hästi, (...). Nad lähevad hauda, mõeldes endamisi, kas nad oleksid pidanud ehk teistele rohkem halba tegema, teades, et oleksid jah."
Psühhoanalüütik Jamal: "Ent on vähe inimesi, kes vanast peast soovivad, et nad oleksid elanud vooruslikumat elu. Selle põhjal, mida ma oma toas kuulen, kahetseb enamik inimesi, et nad rohkem pattu ei teinud. Nad kahetsevad ka seda, et nad oma hammaste eest paremini ei hoolitsenud."
Juhin tähelepanu tsitaatides esinevale sõnale "enamik" - ehk ongi minu jaoks selle romaani põhihäda (tüütavus) selles, et jutustatakse pealiskaudselt ENAMIKUST...

Tsüklist "Eros & Agape"

Pilte Saaremaalt

Mõned pildid 3. oktoobril Saaremaal Sakla seltsimajas toimunud "Sakla luulelt" ja aftekalt Maasi hobusetallis Orissaares, korraldas MTÜ Hea On Olla (vt lisa siit ja siit):

Werbung Schule: Hitler im Fokus

Oktoobri ilunipid

Vene kirjanik Fjodor Dostojevki kirjutab romaanis "Kuritöö ja karistus" (1866) Rodion Raskolnikovi ema Pulheeria Aleksandrovna kohta:
"Hoolimata sellest, et viimane oli juba nelikümmend kolm aastat vana, oli ta nägu ometi säilitanud midagi endisest ilust ja pealegi näis ta oma aastatelt palju nooremana, mida tuleb ette peaaegu alati nende naiste puhul, kes vanaduspäevini ei kaota oma vaimuselgust, muljete värskust ja südame ausust ning puhtust. Sulgudes lisame, et kõige selle alalhoidmine on ainuke abinõu ilu säilitamiseks isegi vanaduses."