Täna Sirbis

Siin on link, mis viib täna "Sirbis" ilmunud kirjutiseni Anti Saare raamatust, aga, tõesti -
nii PUNNITATULT ei ole ma ammu enam midagi kirjutanud.

Üleminek

Eilse filmiõhtu meenutuseks mõned Alejandro Jodorowsky "El Topo" (1970) alguskaadrid.
Isa pojale: "Sa oled juba 7-aastane, sa oled juba mees. Sa pead maha matma oma esimese mänguasja ja ema pildi". Psühhiaater Donald Winnicott nimetas taolisi esemeid siirde-objektideks (transitional objects).
Ja mul on tunne, et Internet või, täpsemalt, see, mida inglise keeles nimetatakse screen of interface, funktsioneerib samuti omalaadse siirde-objektina (mina ja mitte-mina, sisemise ja välimise, subjektiivse ja objektiivse tervate piiride hajutajana).
Väljumine virtuaalsest reaalsusest (loobumine illusoorsest Ema-Asjast) on kui ärkamine tegelikkuse kõrbesse.

Mustade muusika

Siin on nüüd kõrvuti kaks täiesti vastandlikku sõnumit ja maailmavaadet esindavat reklaammaterjali.
1938. a Saksamaalt pärinev plakat (Entartete Musik: mandunud, degenereerunud muusika) on suunatud juudi heliloojate ja muusikute vastu, kes "ahvivad" mustanahaliste muusikat, jazzi, swingi (juudi ja neegri võrdsustamine oli kunagi ka üldisemalt levinud, Kafka kirjadest näiteks selgub, et Milena Jesenska slovakist isa nimetas juute neegriteks).
Teine, mingi Kreeka raadiojaama reklaam on tänapäevast ja astuks justkui teadlikult eelmisega kahekõnne - Hitlerist endast on tehtud mustade muusika eestkõneleja: "Mustad on muusika tulevik" (Black people are the future of music).

Kirjanduse tõde

Ülal on mõned eskapistlikud üleskutsed lugemisele (Truth hurts. Read fiction) - tegu on mingi India raamatukaupluse reklaamidega, mis pakuvad kirjandust kui fiktsiooni, kui pelgupaika karmi elu(tõe) eest.
Allolev holokaustinädala-reklaam aga viitab omakorda ohule lugeda KÕIKE kui fiktsiooni, kui väljamõeldist - suuremaks klikkides on näha, et Anne Franki päevik on USA raamatukogudes liigitatud fiction'iks (mille reklaamimehed on nutikalt ära kasutanud).

Sunday

Ürginstinkt 2

Eile jäin Kanal 2-lt vaatama Caton-Jones' i psühhoanalüütilist filmi "Basic Instinct 2", Milena Cardosh (Charlotte Rampling) pidi seal ühes kohas - kui ma ei eksi, siis seal, kus dr Glass rääkis Catherine Tramelli (Sharon Stone) ootamatust lahkumisest seansilt - muiates ütlema: "How very Lacanian", kuid tiitrites oli kirjas: "Kui lakooniline".
Kui mu silmad (ja kõrvad) mind ei petnud, oli niisiis juhtumisi tegu äärmiselt tabava tõlkeveaga: väidetavalt käituski Lacan seansil "lakooniliselt", ei kuulanud tugitoolis tukkudes 55 minutit patsientide lalinat (nagu freudistlik Kirik ette nägi), kui leidis, et nii ON vaja, näiteks kellegi nartsissistliku minapildi purustamiseks, siis lõpetas järsult jama-ajamise ära ja kupatas patsiendi minema.
Seansi äkiline katkestus oli niisiis lacanlik akt ja märk sellest, et Tramell asus ise analüütiku (Isanda) kohale.
Tramell ütles filmis midagi sellist, et "... kui intersubjektiivsust lõpuni lahata, siis pole selge, kes on arst, kes patsient".
Ja ta psühhonuitaski dr Glassi (David Morrisey), mitte vastupidi.
Dr Glass sattus lõpuks hullumajja, kaotas aru - miks?
Filmi näitas, mis juhtub siis, kui meie (kiivad, kättemaksuhimulised vms) ihad ja fantaasiad teostuvad TEGELIKULT, kes peab vastu, kes ei - ja et need ihad on alati kuidagi VAHENDATUD (n. ö. intersubjektiivsed) ihad, nii et ei teagi lõpuks, kelle omad nad just on (jäi ju lahtiseks, kes ikkagi tappis, kes kelle ihad realiseeris).
Filmi "moraalist" lähtudes tuleks niisiis teatud puhkudel väga tähelepanelik olla ja ennast manitseda: "ETTEVAATUST, MEES, PAISTAB, ET KEEGI ON SIIN SINU IHASID KEHASTAMAS" (ühes kohas ütles Tramell Glassile otse välja: "Võib-olla ma elan välja (acting out) sinu teadvustamata ihasid").
Sest sa ei või iial teada, kas sinu ihad on ikka SINU ihad.
Selle kohta ka Mark Fisherilt.