Expecto Patronum

Harry Potteri viimases filmis (“Fööniksi Ordu”) praktiseeris vapper salkkond noori Harry näpunäidete kohaselt dementorite eest kaitsva loomakujulise energiakehandi esilemanamist (“Expecto Patronum!”); Harry sõnul tuli selleks keskenduda oma kõige positiivsemale tundele, mälestusele või kogemusele. Sel kohal filmis tegin asja n-ö kaasa, püüdsin hetkeliselt, ilma reflekteerimata visualiseerida ÕNNE (õnneliku seisundi võrdpilti) oma elus. Ja tulemus… flashback' ina kerkis silme ette pilt kanadest maal Lõuna-Eestis vanaema talu õuel (olin seal suviti enne kooliiga, jälgisin sageli kanu neil tüdinematult järel tuiates).
Minu eeterlikuks Patronuseks ("isaks", kaitsjaks) - kes minu võlukepist mind Kurja eest kaitsma paiskuks - oleks tõenäoliselt niisiis KANA. Ok, aga Patronus pidavat kehastama (peegeldama) ka isiku sisimat olemust…

Profiil nr 1

"...the profile is always mysterious - we see only the half, while the other half can be a disgusting, disfigured face - or, as a matter of fact, the "true" face..."
S. Žižek, Organs without Bodies

Hitchcock/Kaplinski

A. Hitchcocki Vertigo’st kirjutades on Žižek osutanud, et PROFIILIS NÄGU ALATI MÜSTILINE – näeme ainult üht, lummavalt subliimset ja “kunstiteosele” sarnanevat näopoolt, samas kui teine, varjutuks jääv (“tõeline”) näopool võib olla kas liialt tavaline või koguni tülgastav, moondunud, väärastunud.
Kui Vertigo kuulsas restoranistseenis näeb John (James Stewart) esimest korda Madeline’ i (Kim Novak), siis naine seisatub hetkeks temast möödudes, tardub profiili ja see profiil on HALLUTSINATOORNE – st see pole esitatud mitte mehe reaalsest vaatepunktist, vaid tema siseilmast, kujutlusest lähtuvalt (inner vision). Naise profiil – mille taustaks olev punane restoranisein näib intensiivselt hõõgvele löövat – on libidinaalselt investeeritud PUHAS NÄIVUS.
Ja nagu me filmi käigus tänu Judy ülestunnistusele teada saame, seda naist – Madeline’ i – ei olegi tegelikult olemas (Judy oli palgatud teda kehastama, näitlema).
Madeline’ i profiili teine, varjatuks jäänud hämar pool – selle negatiiv – on niisiis esindatud Judy näol.
Ka Jaan Kaplinski romaanis "Seesama jõgi" lõhestub naisprofiil vastandlikeks "poolteks":
Subliimne, jumalik, ihaldusväärne profiil...
"Tüdruku näol mängles kinolinalt peegelduv valgus, tal oli terav nina ja kõrge laup, millele laskus tume juuksekihar. Malles oli niimoodi midagi klassitsistlikku. Ta meenutas hetkeks rohkem eatut antiikjumalannat kui üheksateistkümneaastast teise kursuse tudengit" (lk 26).
...ja seesama profiil pärast ebaõnnestunud seksuaalvahekorda (desublimatsiooni):
"Hetke, kui ta vaatas Mallet profiilis, näis tüdruk talle äkki võõras. See võõritus kestis küll vaid hetke, muutis ta aga veelgi kidakeelsemaks" (lk 90).

Elegants

"Elegants on oskus sobitada maitsetuid asju, mis kokkuvõttes mõjuvad võluvalt."
(Arné Niit, Quelle kataloog sügis-talv 2007)
Kas selle määratluse täpne sümmeetriline inversioon annaks maitsetuse definitsiooni - elegantsete asjade kokkupanu sellisel viisil, et tulemus EI OLE võluv?
Elegantsuse - ja selle vastandi - elementaarseks eelduseks niisiis on, et tervik (1) ei peegelduks osas ja (2) poleks osade n-ö mehhaaniline summa.

Leari diagnoos

Shakespeare’i kuningas Learile on pandud mitmesuguseid diagnoose – “seniilne dementsus”, “maniakaal-depresiivne psühhoos”, “süüfilise viimane staadium”, “bipolaarne afektiivne häire” jne, jne.
Fiktsioonide diagnoosimisse eitavalt suhtuv Anthony Daniels tuleb välja palju lihtsama, kuid PÕRUTAVAMA selgitusega: vanemaks saades hakkavad inimesed napakamalt käituma lihtsalt seetõttu, et nad muutuvad ROHKEM ISEENDIKS (become more like themselves) – nende põhiloomus tõuseb esile ja hakkab valitsema nende isiksuse üle.
Või vähemalt nii ma välja lugesin, vt: A. Daniels, "Diagnosing Lear" http://newcriterion.com:81/archives/25/06/diagnosing-lear/

Kidman's "okay"

"Dark tourism"

Dark tourism’i mõiste on tulnud kasutusele viimasel poolsajandil üha populaarsemaks muutunud turismiliigi, surma, katastroofide ja õudustega seotud paikade (raha eest) külastamise tähistamiseks.
Siia kuulub ka surnuaedade, kuulsuste hauaplatside väisamine.
Pildil poseeringi dark-turistina Pariisis Pere Lachaise’ i kalmistul Marcel Prousti haual.
Anti Saar väitis Pariisis, et iga ööpäev pidi seal vähemalt 2 noort naist metroos rongi alla viskuma (et inimesi mitte “nakatada” olevat vastav info salastatud).
Igapäevane metroo on dark' im kui kalmistud.

Punane Marlboro

(Poliitilise islamisti sõnad Orhan Pamuki romaanis "Lumi":) "Punane Marlboro on kõige parem asi, mille ameeriklased on maailmale andnud. Ma võiksin suitsetada Marlborot elu lõpuni."
Alati leidub üks erand, kus lausvihkamise väljal avaldub ootamatult iha - murdepunkt, kus eitus pöördub murdumatuks, surmani kinnistunud jaatuseks.
(Näiteks kirjutas antisemiidist Richard Wagner juudist heliloojale Giacomo Meierbeerile, et jääb tema "truuks ja ausaks orjaks" jne)