Pilv ja Benjamin

Allolev tsitaat Walter Benjaminilt võiks pisut selgitada minu ebamäärast umbusku või tõrksust luulekogude presenteerimise suhtes lavaliste tingel-tangelite, multimeedia-projektidena jne (samas saan aru Aare Pilvest, kes ütles, et teiste ees lihtsalt luulet lugeda on ka mage): "Ja enne kui kaasaja inimene jõuab raamatu lahti lüüa, on tema silme ees vallandunud niivõrd tihe muutlike, kirevate, vaidlevate tähtede sadu, et võimalused süüvida raamatu arhailisse vaikusse on muutunud väga kasinaks." ("Ühesuunaline tänav", lk 24).
Aare uue luulekogu esitlusele NO-teatrisse ma ei jõudnudki, võimalik, et see oleks mu umbusku kõigutanud.
Ja loomulikult - miski ei takista mul üksinduses süvenemast tema raamatu ARHAILISSE VAIKUSSE.

Laste Kivirähk

Hakkasin Kivirähki viimast romaani lugema tänu 11 aastasele tütrele, kellele see vapustavaks lugemiselamuseks oli. Esimese 100 lk põhjal tundub, et tegu ongi raamatuga keskmisele koolieale - aga miks pagan seda kriitikas mainitud pole?
Ja kas ei mõju kohtlaselt, kui täismehed otsivad lasteraamatust tõsimeeli panust rahvuslik-filosoofilisse diskursusesse (nagu ajakirjanduslikest vastukajadest paistab).
Aga eks kirjuta ka Kivirähk oma raamatus, et "Lollus on tugevam kui tarkus" (lk 142),

Kurat Yliopistonkatul

Kui mu ema ükskord Tartus ära eksis, siis ta ütles, et "Kurat tuli pääle" või midagi sellist.
Mõni aeg tagasi juhtus minuga Helsingis midagi kaunis veidrat - hakkasin justkui Marmorikuja juurest minema Kiasma poole (vaatasin veel üllatusega, et näe, mingi täiesti tundmatu tänav mulle) kui äkki avastasin, et liigun hoopis Yliopistonkatut mööda Senati väljaku suunas... aga just sel marsruudil olen Helsingis kõige rohkem liikunud (aastaid tagasi seal elades) ja umbes 10 minutit tagasi olin seda tänavat pidi vastasuunas tulnud.
Juuresoleva vaate Yliopistonkatule pildistasin Hemingway baarist - üleloomulikud olendid pidavat mõnikord fotodele jäädvustuma (peegeldustes, veidrates moonutustes jne).
Tasub lähemalt uurida - igatahes SEAL TA KUSAGIL ON.

Janna on siga!

Hiljuti külastasin Helsingis paari raamatupoodi (akadeemilist ja suomalaist) ja uurisin ka läbimüügi top kümmet – konkurentsitult ostetuim oli Jussi Tuomola uus koomiksiraamat Viivist ja Wagnerist. Meenus kohmetus, mida tundsin, kui paar soomlasest tuttavat (luuletaja Leevi ja kirjandusteadlane Janna) mult kunagi silmnähtava erutusega uurisid, et kuidas eestlastele Viivi ja Wagner meeldivad (sarja oli just ka meil avaldama hakatud) - ei suutnud kuidagi varjata oma nõutust selle koomiksi populaarsuse üle Soomes.
Veelgi nõutum olin aga siis, kui Janna - kes kõigi väliste märkide põhjal on puhas Viivi, st haritud, keskkonnateadlik Soome naine - teatas meeliskleval ilmel, et tema SAMASTUB ALATI WAGNERIGA, niisiis SEAGA.
Minu nõutuse kokkuvõtteks: soomlased erinevad eestlastest, aga KAS KA NAISED MEESTEST?...

Eros

“Eros ei räägi, vaid žestikuleerib; ja kui ta siiski räägib, lausub ta mõistatuslikke vihjeid, mis on kui pildiline muusika”. (S. Kierkegaard, “Võrgutaja päevaraamat”, lk 143)
Hiljuti jäin vaatama dokumentaalfilmi Jim Jonesist, kelle poolt rajatud “Rahva Templi" 913 liiget sooritasid 1978 aastal tsüaniidi neelates kollektiivse enesetapu. Sain tagantjärele aru, et see, mis mind teleka ees hoidis, ei olnudki mitte niivõrd tolle kommuuni “lugu” (mis oli ju üldjoontes teada) või ellujäänute pihtimused, vaid Jones ise, täpsemalt – tema EROSE avaldumine žestides, miimikas, hääletoonis.
Eelkõige köitis mind niisiis tema erootilisuse saladus.
Ja kas ei taandu ka kogu Hitleri erootika ühele erigeerunud ŽESTILE?