Vaatasin "Luukerevõtit" (Skeleton Key, 2005) eelkõige kahe näitlejanna, Gena Rowlands’i ja Kate Hudsoni pärast ja ei kahetse. Nagu ikka pakuvad sedasorti õudusfilmid ka pisut mõtteainet.
Noor naine (Caroline/K. Hudson) asub põetajana tööle majja, mille pööningult avastab salapärase hoodoo toa. Tal tekib õigustatud kahtlus, et majaperenaisel (Violet/G. Rowlands) on mingi seos nii selle toa (maagia, spirituaalsete jõududega) kui ka majaperemehe haigusega (insult: halvatus, kõnevõimetus).
Sisuliselt kujutabki film kahe naise – noorema ja vanema – võitlust mehe (Ben/John Hurt) pärast, alles lõpus selgub, et tegelikult käib võitlus Caroline’i enda elu ja hinge pärast.
Juba üsna alguses kuuleme midagi võtmelist: Caroline’i mustanahaline sõbranna, kes on tuttav kohalike tavade ja uskumustega, ütleb talle julgustuseks/hoiatuseks: "Hoodoo mõjub ainult neile, kes sellesse usuvad".
Sel levinud arusaamal on erinevaid variante: maagiliste loitsude ja rituaalide mõju põhineb (enese)sisendusel ja (eba)usul; ka ideoloogilised loitsud ja rituaalid õhutavad või kinnitavad usku ("Teeme ära!", "Me võidame niikuinii!"); imesid suudavad näha või kordasaata ainult need, kes neisse usuvad jne, jne.
Miks see julgustav (kuid samas siiski ka hoiatav-hirmutav) lause filmis nii võtmeline oli?
Algusest peale on selge, et filmis, selles filmimaailmas see asi nii lihtne olla ei saa (et ütlen lihtsalt, et ei usu ja olen prii). Lõppkokkuvõttes selgubki, et Caroline’i sõbranna on toiminud tahtmatult Kurja instrumendina: sisendada ohvrile, et mitteuskudes võib ta olla vaba, oli osa Kurja plaanist, see oli sissejuhatus silmusesse. (Ja kuidas langevad subjektid ühiskonnas ideoloogia lõksu? – Eks ikka tänu usu sisendamisele, et ideoloogiast vabanemiseks piisab mitteuskumisest ja küünilisest distantseerumisest).
Üht anekdooti meenutades võiks siin viidata ka sama võtte "positiivsele" variandile: nooruk tunnistab rabile, et ei usu Jumalat, aga rabi lohutab: "Sellest pole midagi, sa ei peagi uskuma, käi lihtsalt korralikult sünagoogis ja ela õiglast elu".
St: sa võid vabalt säilitada oma uskmatuse (veendumuse, et Jumal/Suur Teine on fiktsioon vms), tähtis on see, et sa järgiksid mängureegleid ja osaleksid "süsteemis" (käiksid korralikult sünagoogis jne).
Filmi juurde naastes – Caroline’i langemises maagia lõksu ja ühtlasi ka tema allajäämises Violetile ei olnud määravaks mitte usk või usu puudumine, saatuslikuks sai see, et ta hakkas ka ise rakendama tõrje- või kaitsemaagiat, st ta hakkas järgima teise poolt kehtestatud ja kontrollitud mängureegleid.
(Umbes et: ma tegelikult ei usu päkapikkudesse, aga alati kui on jõulud ja nad käima hakkavad, panen ma neile sussi sisse hiirelõksu).
Caroline’i vastupanul oli otsustav, saatuslik osa tema alistamise plaanist... Maagiline ring, mille ta enda ümber tõmbas, mitte ei kaitsnud teda, vaid vangistas ta sisse (kui küsimus on mingi loitsu/reegli õiges või vales tõlgendamises ja praktiseerimises, tähendab see seda, et sa juba osaledki "mängus"/"süsteemis", oled selles kinni) – ja siis oligi tal juba lootusetult hilja karjuda: "Ma ei usu! Ma tegelikult ei usu sellesse!"
Lõpuks oli ta, kui see veel oli tema, löödud, pikali, halvatud, kõnevõimetu.
On öeldud, et ideoloogia haarab meid seest. Kuidas haarab maagia filmis Caroline’i – kuidas maagiline (imaginaarne) maailma ta endasse sulgeb?
Nagu õudusfilmides ikka (või eriti) on selleski filmis mõõde, mida on mugav nimetada psühhoanalüütiliseks: tegu on kolmnurgaga, kahe naise, noorema ja vanema (ehk siis "tütre" ja "ema") võitlusega isakuju pärast.
On märkimisväärne, et kui tütar hoiab filmis isa poole, siis poja- või vennakuju (keda filmis esindab perekonna advokaat Luke/Peter Sarsgaard) on salaliidus emakujuga.
(Kas oidipaalsed suhtestereotüübid on ikka Freudi sulepeast välja imetud? Ja kui ongi, siis miks neid ikkagi nii palju ekspluateeritakse?)
Naised on filmis ka väliselt sarnased, teineteise peegeldused, peegel on filmis ka maagiaobjekt, mida Violet kasutab Caroline’i keha, kehakujundi ja nooruse röövimiseks (me omastame või kaotame oma identiteedi kehakujundi vahendusel ja me võitleme oma peegeldustega surmani: kas sina või mina? – nii on see Lacanil ja nii on see ka selle filmi maagilises maailmas).
Caroline hoolitseb halvatud majaperemehe eest nagu oma isa eest: ta tahab lunastada oma "süü", st heastada selle, et ei hoolitsenud oma sureva päris isa eest.
Niisiis, tal on suurepärased hingelised eeldused langeda ülekannete ja projektsioonide lõksu, osaleda "mängus": ta hakkab majaperemehes nägema abitud "isakuju", keda ei tuleks mitte ainult põetada (perenaist tõrjudes ja kahtlustades), vaid kes tuleks ka päästa (ohtliku emakuju käest).
Kuid ei saa päästa päästmatut (st laps ei suuda päästa täiskasvanute suhteid või oma suhteid nendega: filmi sisu kujutaski ju teatud mõttes vaid lapse päästmisfantaasiaid – oma olulise “rolli“ otsimist mõistatuslikus suhtevõrgustikus).
Ainus võimalus oma hinge päästmiseks oleks olnud lihtsalt lahkuda Majast, Imaginaarse vallast (loobuda lunastuse ahvatlusest, loobuda oma fantaasiatest, ülekannetest ja projektsioonidest, st leppida võimatuse tegelikkusega, kaotuse ja surma pöördumatusega ehk siis – tunnistada ilmaolek korvamatuks ja väljuda lapsepõlvest).
Filmi tegelikkuse tasandil (kui alateadvuslik-lapselik-fantasmaatiline tasand kõrvale jätta) oleks Caroline'i lahkumine Majast mõjunud hoolimatult, ebainimlikult, aga nii mõjubki ju iga tõeline pääsemine...
Õudusfilmides tekib alati küsimus ka Kurja päritolu kohta (õigem oleks öelda, et õudusfilmid annavad meile vastuse Kurja päritolu kohta ka siis, kui me selle üle ei mõtle, seda ei teadvusta).
Pinnaliselt võttes on vastuseks rassism (igavene Kuri on võimusuhetes, ühiskondlikus ebavõrdsuses jne), samas on minu meelest pinna all, varjul, kuid pinnale üsna ohtlikult lähedal ka rassistlik vastus: Kuri peitub mustanahaliste maagias (hoodoos), st põhimõtteliselt siis nende (allasurutud) hinges.
Hoodoo on tegelikult sünkretistlik nähtus, mikstuur, segu eri kultuuride ja traditsioonide praktikatest ehk siis – tegu on sõna otseses (etümoloogilises) tähendus millegi diaboolsega ("dia" + "ballo": üle piiri heitma, piire segama, segadust tekitama).
Kuri on niisiis seotud eristuste ja piiride kadumisega, erinevate rasside ja kultuuride segunemisel tekkivate vältimatute (rassistlike jne) pingetega?
Multikulturaalsuse süva saatanlikkus?
