Ambasada

YEP

Loe Lauristini!

Kuigi ma usun, et inimesed loevad ajakirjandust, tean enda põhjal, et vahel võib mõni väärt jutt ka kahe silma vahele jääda.

Sirbis ilmunud vestlus Marju Lauristiniga on üleval ka sotside saidil.

"Ühtne Eesti" kui nali

Kuna "Ühtse Eesti" projekt asetub nii või teisiti nalja registrisse, on inimesi haaranud kujutlus naljast kui kahe teraga mõõgast (näiteks ka Freudi naljakäsitus põhineb arusaamal naljast kui komplitseeritult kahepalgelisest fenomenist, aga Freudi ma siin süvenema ei hakka).
Kui ühes varasemas postituses osutasin üles kerkinud ootustele, mis väljenduvad dilemmades "kõik või mitte midagi", "mäng või tegelikkus", siis saaks selle lõhestumuse ju sõnastada ka nii: "kas nali või tõsi taga".
On juhitud tähelepanu, et naljal (poliitilisel tsirkusel vms) võivad tegelikkuses olla soovimatud või lausa ohtlikud tagajärjed (lahtiseks või vaieldavaks jäävad muidugi manitsejate motiivid, ohu kui sellise sisu jne), aga see selleks...
Hiljuti sattusin sirvima teksti, kus nalja fenomenist räägiti neuroteaduse vaatepunktist. Nalja peetakse üksmeelselt äärmiselt komplitseeritud nähtuseks, kuid vähemalt ühes paistavad kõik uurijad ühel meelel olevat – nalja puhul on alati tegu inkongruentsiga (incongruity), vastuolu või lõhega kahe elemendi vahel, näiteks: küsimuse ja vastuse vahel, ootuse (või kavatsuse) ja tulemuse vahel, põhjuse ja tagajärje vahel jne.

Kaks juuti saavad sauna lähedal kokku, üks küsib: "Kas võtsid vanni?"
Teine: "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?"

Arst küsib patsiendilt: "Kas te suitsetate?"
Patsient: "Tänan, hetkel ei soovi."

Sain aru nii, et neuroteadlasi huvitab eelkõige see, kus, millises aju piirkonnas leiavad aset välkkiired otsustused, intuitiivsed lahendused (kus ja kuidas tekib ajus "valgustuslik" hetk), aga mulle jäi ebaselgeks, milles nood lahendused siis neuroteaduslikult võttes ikkagi seisnevad – kas tõesti lihtsalt vastuolu taipamises?

Mingi näiline või eeldatav tervikolukord või -nähtus laguneb koost, näiteks kaheks vastandiks ja see siis ongi juba iseenesest naljakas?
Artiklis peatuti muulgi, näiteks sellel, et nalja mõistmine eristab inimesi loomadest ja et võime nalja nautida on inimeseti erinev – näiteks naistel kuluvat keskeltläbi rohkem aega otsustamiseks, "valgustuseni" jõudmiseks.

Aga kas see tähendab seda, et naistel kulub rohkem aega vastuolu kui sellise taipamiseks, või hoopis seda, et naistel kulub rohkem aega selle otsustamiseks, kas vastuolu on üldse naljakas (hinnanguline kaalutlus: on siin ikka midagi naerda või ei ole?)
Ja mis siis ikkagi naerma ajab – me ei naera ju sugugi iga vastuolu, inkongruentsi üle (A. Camus’ järgi on absurditunde aluseks lõhe – inkongruents – inimese mõistmisiha ja maailma võõruse vahel, kuid see ei andnud talle põhjust koomika käsiraamatu kirjutamiseks).
Henri Bergsoni järgi nali paljastab – ja naeruvääristab – inimvaimu mehhaanilisust, ka eespool toodud nalju võiks vaadelda sellest aspektist: esimese nalja mõtlesid tõenäoliselt välja "Euroopa" juudid ida-juutide, Poolast tulnud juutide naeruvääristamiseks… vähene kasitus ja ikka ainult see mõttes, kust miskit pihta saaks panna; teine anekdoot paljastab suitsetaja mõttejäikuse, mehhaanilise reageerimise, ta ei tõlgenda arsti küsimust kontekstist lähtudes… Tulemuseks on kommunikatsioonihäire, kahe erineva mentaalse konteksti põrkumine.
Küsimuse ja vastusena vormistatud anekdoodid niisiis näitavad, et inimvaimu mehhaanilisus tuleb esile kommunikatsioonihäires – kui suhtlus toimuks ladusalt, ei paljastuks meile ei ida-juudi ega suitsetaja mentaalne pinnalisus (automatism, mehhaanilisus).
Kuidas see nüüd "Ühtse Eesti" projektiga peaks seostuma?
Ma ei ole kõike suutnud läbi mõelda ja võib-olla ei suudagi, aga mõelgem sellest esialgu küsimuse ja vastuse mõistetes: teater esitab avalikkusele, ühiskonnale teatava (provokatiivse) küsimuse ja talle vastatakse (reageeritakse) ühel või teisel viisil.
Oluline on, et too nii-nimetatud küsimus on tahtlikult vormistatud nii, et kõik vastused (reaktsioonid) saavadki olla ainult mehhaanilised, täpsemalt, nad saavadki ainult paljastada vastamise mehhaanikat…
Kui mõttekäik jäi segaseks, aga see on tegelikult veidi segane mulle endalegi, siis selgitan paari seiga põhjal.
1.
J.-K. Raid kirjutas: "Nõustun täielikult Indrek Raudsega, kes ütles mõtlikult õlut rüübates, et kui pärast sellist majanduslangust ning üleüldist skepsist poliitika vastu uut parteid ei tule, läheb Eesti küll Guinnessi rekordite raamatusse."
Meenutagem esimest anekdooti ("Kas võtsid vanni?" – "Kuidas nii, kas mõni oli puudu?") ja mõelgem järele – kas ei meenuta I. Raudse reaktsioon meile teise juudi vastust, seda, kuidas ta küsimusele vastates reedab isikliku mentaalse konteksti?
Teater esitab poliitikutele küsimuse nende moraalse puhtuse kohta, aga poliitik mõtleb sellele – või vähemalt reedab oma vastuses, et ta mehhaaniliselt mõtleb sellele – kuidas hääli pihta panna (hääled on ripakil, loll lugu kui keegi neid üles ei korjaks, aga kes – kas meie või keegi teine?).

Lühidalt, ta mõtleb mehhaaniliselt häälte krabamisele, reetes oma räpasuse ja krabaja mentaliteedi.
2.
Teine näide on nii-öelda rohujuure tasandilt.

Eile pillas üks töökaaslane – naisterahvas, "blondiin", tüüpiline mittesüveneja – muu jutu käigus: "Nägite, kui kole logo sellele parteil on?!"
Kas ei meenuta see suitsetaja vastust arsti küsimusele teises anekdoodis: sulle tegelikult ei pakuta parteid, tegelikult tahetakse sind mõtlema panna parteistumise (populismi) meahhanismide üle, aga sa reageerid mehhaaniliselt nii, nagu oleks sulle pakutud parteid (või nagu anekdoodis: nagu oleks sulle pakutud suitsu).

Hinnang (kole logo) sai lähtuda ju ainult ettekujutusest, et "Ühtne Eesti" ei ole mitte mängupartei, vaid päris partei või taotleb sama, mida parteid – tõeline (paroodiline, irooniline) kontekst jäi tabamata.

Mida ma sellega öelda tahan? Et "Ühtse Eesti" värk on nali?

Jah, aga – ükski nali, nagu ma loodetavasti näidata olen suutnud, ei ole niisama.

Tahan näha alasti meest

(Alljärgneva luuletuse koostasin lihtsa rittaladumise teel otsisõnadest või -fraasidest, mis on paljusid õnnelikke minu blogisse juhtinud:)

tahan näha alasti meest

mida teha psühhopaadiga
mees naiste pesus
palja ülakehaga
aseksuaalsus
fallose muutmine

S. Freud ütleb edevus
elektra kompleks
dekadents
närvipalavik
ahistus kultuuris
virginia woolfi mõju

eneseimetleja S. Freud
antikristus

une lettre
elusolendite soo sümbol

kuhu kadus feminine
naine seksuaalsus
harmooniline seksuaalsus

pigimüts osta

Jaapan on kaugel

Die Lehrstücken

Mass ja nägu

Teksti nimega "Fašismi ahvatlus" panin kirja vahetute emotsioonide mõjul blogi jaoks, kuid siis pakkusin Sirpi.
Üks mõte tagantjärele – kirjutasin, et sujuvalt töötanud spektaaklis oli lõpuks tunda teatavat kõhklust, toppamist ja nüüd pakuksin sellele ühe võimaliku selgituse.
Massi fundamentaalseks tunnuseks või efektiks on isikute muutmine anonüümseteks, me oleme massis ÜKS ehk siis kaotame oma individuaalsed eripärad, kaotame oma NÄO.
Seepärast nõuab massiga manipuleerimine tõelise efekti saavutamiseks tõepoolest MASSILISUSE ja mastaabi olemasolu, st palju suuremat osalejate arvu ja ruumi, kui teatris sel hetkel oli. Mõelgem, miks näiteks Hitler lasi ehitada grandioosseid väljakuid ja korraldas pompöösseid vaatemänge.
Teatud mõttes, massi ja ruumi mõttes, põrkus aktsioon niisiis paratamatult piiridele – meid oli seal liiga vähe, hõredalt ja me nägime üksteist liiga lähedalt (meil kõigil oli aega vastasleeri silmitseda): kahe vastanduva massi asemel hakkasime tajuma nägusid, eristama isikuid, inimlikke silmavaateid.
Panin tähele, et need, kes kangekaelselt istuma jäid, ei silmitsenud mitte ainult vastaseid, lavale kogunenud vastasleeri, vaid ka teisi istuma jäänuid ja seda ilmse eesmärgiga veenduda "omade" piisavas arvukuses – palju meid siia veel jäänud on?, kes on veel minuga?, millal on mul viimane aeg poolt vahetada, üle joosta, et mitte päris üksi (ja päris häbisse) jääda?
Lühidalt, niipea kui ühtne mass (või illusioon massi ühtsusest) laguneb või pudeneb tagasi isikuteks, subjektiivseteks pilkudeks, konkreetset nägu omavateks indiviidideks, kaotab mass oma süüdimatu energia, hoo, mida saaks ühel või teisel viisil (nii miraakliteks kui ka jõledusteks) ära kasutada – raske on teist tappa (alandada, vihata või rünnata) kui sa näed teise nägu (ja ma ei mõtle siin mitte ainult kujundlikus tähenduses nägu, vaid ka otseselt füüsilises: miks muidu pannakse poodavale kott pähe, mõrvatavale padi näole jne).
Nii et ehk tuleks aktsiooni tegelikuks õppetunniks (või tõeliseks õnnestumiseks) pidadagi mitte massihüsteeria, ühtse massi efekti saavutamist, mis käis lihtsalt, otsekui õlitatult, vaid just massi (taas)atomiseerumist, lagenemist isikuteks, mis mängu seisukohalt võis mõjuda küll toppamisena, tõrkena, kuid – kas ei näita just see teed lootusele?
Mida kunstilt enim oodata –
kas ühismeelsuse tekitamist, siduvate ühisväärtuste kinnitamist, kõigi jõudude koondamist mingisse ühtsesse löögirusikasse?

Või hoopis seda, et me hakkaksime nägema (ja rohkem väärtustama) nägusid?
NO76,8 suutis pakkuda mõlemat korraga – kuidas see suuremalt, suuremas mastaabis (Saku suurhallis) õnnestuks?

Kas kõik või eimiski

Huvitav ja omamoodi tüütu on lugeda vastukajasid NO99 teatri Ühtse Eesti suurkogu projektile – ajakirjanduslikes reaktsioonides (intervjuudes jne) väljendatud ootused näitavad minu meelest üht, seda, et oodatakse mingit TULEMUST ja seda tulemust oodatakse kõik-või-mitte-midagi-loogikast lähtudes.
Sel mängul saavad olla ainult kas väga kõrged panused (uue reaalse partei, rahvaliikumise või tõelise ühiskondliku muutuse tekitamine) või – nagu üks PR-tegelane telesaates väljendus – jääb kogu see värk samale tasandile "Pehmete ja karvaste" nukuteatriga või, mis veelgi hullem, on mõeldud vaid enesepromoks jne...
Kui oskaks tabavalt selgitada, miks, millest selline kõik-või-mitte-midagi-suhtumine...
Samas saaks öelda, et sellest projektist mitte ainult ei oodata kõike või eimiskit, vaid ka kardetakse – aga kindel liialdus/lihtsustus oleks vist mõelda nii, et need, kes ootavad kõike (näiteks mingite müstiliste progressiivsete jõudude koondumist vms), kardavad eimiskit (inimeste ja poliitika veelgi suuremat võõrandumist üksteisest vms) ja vastupidi…
Ei oska ka öelda, millele selline hüsteeriline suhtumine (kui mingis mängus teeb keegi kas tegelikult või näiliselt sellise panuse, et tulemuseks saab olla ainult kas kõik või eimiski, kisub ju ikka hüsteeriliseks), et siis millele selline hüsteeriline suhtumine ikkagi viitab… kas millegi küpsusele (ühiskond on tegelikeks muutusteks nii-öelda küps) või hoopis millegi ebaküpsusele (inimeste vaimne tase on sellisteks mängudeks suuresti ebaküps)?
Tundub, et selle kõik-või-mitte-midagi saab lihtsakoelisemate inimeste (või koguni enamuse) puhul taandada tegelikult ka nii: kas TEGELIKKUS (kõik) või MÄNG (eimiski).
Ei suudeta hoomata tegelikkuse ja mängu dialektilisi suhteid, kuigi just selliste suhete (ja neist tulenevate tagajärgede) teadvustamine või näitlikustamine ongi kogu selle projekti üks (võimalikke) efekte.