Grandioosne "Gilgameš"?

Paraku ei saa kuidagi nõustuda, et "Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused…"

Kunagi nimetasin siin No-teatri "Onu Tomi onnikest" noortekaks, noorsoole mõeldud etenduseks, von Krahli "Gilgameš" on seda minu silmis muidugi palju enam – pingutuse või (sisemise) töö mahu mõttes neid tükke aga ei võrdlekski, kui sellist asja oleks näinud No-teatris, oleks kindlasti mõelnud, et midagi on lahti, asi ei särise, ei jookse kokku või et kuidagi alapingega mängitud või siis et ühine laetus puudub vms. No-s ei ole ka kunagi pähe tulnud, et ülesanne on näitlejatele kuidagi MUGAV, et see on neile mugavaks tehtud või mugavaks jäetud… Jalakas on võtnud korduvalt sõna postmodernismi asjus, rääkinud selle "lõpust" või selle ületamise vajadusest vms, kuid etendus on tüüpnäide "postmodernselt" ähmasest ideest, logisevast struktuurist ja haprast sidekoest, seda vaadates võime muidugi kõik koos üksmeelselt kooris korrata, et: Postmodernism, see on Mäng, Iroonia ja Dekonstruktsioon… Uue põlvkonna süütuid lapsi see kõik kokku vast mingil moel raputakse, ohhoo, vau, võimaldaks ehk (esma)kogemuse mingist ""teisest"" teatritegemise viisist, kuid kardan, et neile, kellele viitetaustad ja tsitaadid tõepoolest midagi ütlevad (ei jää lihtsalt koondmärgiks inimmõtte segasusest ja tühisusest või sellest, et filosoofia on omamoodi "hirmu tundmine", nagu Céline on kirjutanud vms), jääb see etendus ise siiski väheütlevaks...

Céline

Louis-Ferdinand Céline'i "Reis öö lõppu" - ebatavaline tunne, et seda raamatut oleksin ma 16-aastaselt nautinud sama palju kui praegu, ainult et siis oleks see tekitanud minus soovi ka ise kirjutama hakata.

Chandleri-protsess

Tagastasin eile Tallinna Keskraamatukogusse juba aastast 2001 minu käes olnud, minu teada kaotatud raamatu (R. Chandler "Tagasi minevikku"). Leidsin selle hiljuti täiesti juhuslikult suvekodust. Raamatukogutöötaja – sama naisterahvas, kes mitu nädalat tagasi oli soovitanud mul kaotatud raamat mõne teisega asendada – tegi nüüd üllatunud näo ja väitis, et tegelikult on see raamat juba välja makstud (millal, jäi selgusetuks) ehk siis ta nagu ei tahtnudki seda raamatut, kaotatud raamatut. Ta süvenes andmetesse ja ütles, et tegelikult on see raamat juba ka maha kantud.

Tähendab, tegelikult siis minult ei oodatudki enam midagi, pretensioonid selle raamatu osas puudusid (aga võlglasena olin kirjas ikkagi ja õigus laenutada mul puudus).

Ütlesin, et soovin selle raamatu siiski igal juhul tagastada (isegi kui see neile mingit tüli tekitab) ja palusin nii teha, et ma süsteemis enam võlglasena ei figureeriks. Ta ei vaielnud vastu.

Natuke nagu kafkalik see asi siis – Süsteem sind tegelikult ei vaja, mingeid nõudmisi sulle ei esita; aga mingil põhjusel ei lase ta sind ka sisse kui õiget; ja tundes, et tegelikult oled sa ikkagi ka ise süüdi (raamatu puudumine/mahakandmine jääb nii või teisiti sinu südametunnistusele ja seda sa ei saagi enam lunastada – sa jäädki inimeseks, kes ei tagastanud õigel ajal raamatut), ei jõua sa ka selgusele, kas sinu väljasulgemine Süsteemist oli Süsteemis esinev juhuslik, irratsionaalne viga (Süsteemi absurdne ülekohus sinu kui õige suhtes) või mitte.

Ka Süsteem ei aita sind selles osas.

Kornukoopia

(Foto: Eugenia Ivanova)

Nagu kaks tilka vett

Gopi Krishna:
"Äkki tundsin, kuidas möirates nagu kosk tungis lülisamba kaudu mu pähe vedela valguse voog... Valgus muutus ikka heledamaks ja heledamaks, möirgamine valjemaks, tundsin õõtsumist, seejärel libisesin kehast välja, täielikult mähituna valguse särapärga."
(P. Gardiner, G. Osborn, "Hiilgavad. Maailma kõige vägevama salaühingu avalikustamine", tlk M. Piirimaa).

Philip Marlow:
"Ma nägin silmanurgast ähmaselt, et ta sirutas käe laual seisva viskipudeli järele... Mu löök oli küll parem, kuid käekella ma selle eest auhinnaks ei saanud, sest sel silmapilgul virutas muul mulle kabjaga vastu aju tagakülge. Ma tõusin tumeda mere kohal lendu, plahvatasin ja lõin leegitsema."
(R. Chandler, "Tagasi minevikku", tlk R. Tomingas)