Kes kardaks Honey't!?

Hea oli lugeda NO99 järjekordset väljaannet paberkandjal – seda 5nda tegevusaasta puhul ilmunut.
Tekstide (intervjuude jne) valik rõhutas minu jaoks etenduse "Kuidas seletada pilte…" ETAPILISUST ja seda ses mõttes, et põhiküsimused, mis väljaandes selgemalt fookusesse on tõusnud, ei tohiks üllatada neid, kes hoomasid, miks too etendus üldse sündis (kõik oli seal juba omal moel "kirjas").
Lihtsustatult öeldes on teater hakanud (üha enam) tunnetama, peegeldama, välja näitama, et ühel või teisel põhjusel ei ole tõeline Kunst mitte midagi kindlat ja enesestmõistetavat vastamisi nii-öelda välise (poliitilise, sotsiaalse jne) tegelikkusega ja seda ka – või nüüd juba just eriti – tegijate endi jaoks.
Eksistentsiaalseid "Miks me siin oleme? Mis meie eesmärk on?"-laadis küsimusi ei suunata mitte ainult teistele, vaatajatele, kuhugi sinnapoole rampi, neid küsitakse enesekohaselt, enese lavaelule kohanduvalt otse laval.
Veel enamgi: küsimuse "Kuhu jääb kunst?" kõrvale on nüüd tõusnud ka küsimus "Kuhu jääb (minu) elu?"
Õnneks jääb mulje, et Ojasoo on tõepoolest võimeline ka iseendale vastu hambaid andma kui vaja on.
Kuid siin blogis mõtteid veeretama inspireeris hoopis muu.
Omamoodi rabavalt mõjus Eero Epneri kirjutis etendusest "Kes kardab Virginia Woolfi?", sain aru, kuivõrd tugevalt elab inimhinges tõmme Kunsti kui ILLUSIOONI poole ja seda isegi näidendi puhul, mille sisuks on – öelgem lihtsustavalt, et – illusioonide purunemine/paljastamine.
Kuidas me küll januneme näha ja tunda suurust väiksuses ja tugevust nõrkuses, kuidas me küll januneme JAATADA ELU, jaatada inimelu TÄIELIKULT ka tema haleduses, abituses ja piiratuses (läbi kunsti joobnustavate eetriaurude muidugi).
Teater (ka muidugi kino) on väga huvitav fenomen ses mõttes, et näitleja (tema karisma, rollilahenduse) imetlemine võib märkamatult kasvada tegelaskuju imetlemiseks (tema jäägituks, ebakriitiliseks jaatuseks).
Jah, etendus paneb meid samastuma, mõistma ja kaasa tundma – see ongi psühholoogiline teater ja tundekasvatus trivaalseimas mõttes: "inimliku puudutuse" kogemine muudab ka põhimõttelise antikangelase kuidagi pühaks ja puutumatuks ("…raske oli hakata Nicki hukka mõistma… Ja kes oleme meie, et tema üle siis kohut mõista?", küsib E.E).
Läbini õnnetute tegelaskujude – George’i ja Martha – vastikult küünilise käitumise, kogu nende "haige" suhte taga on midagi… ei, mitte ainult üüratu kibestumus, hingeline tühjus või tühisus… seal on midagi, mis paneb neid IMETLEMA, aga mis?
Okei, George ja Martha ei vastandu normaalsusele, ei vastandu tõesti – nad ongi masendavalt normaalsed, ainult selle vahega, et erinevalt paljudest teistest (palju lollimatest) normaalsetest inimestest teadvustavad nad täie teravusega oma õnnetust ja selle põhjusi: nad on teineteist võtnud kui VAHENDIT oma ihade – "õnne", karjääri, auahnuse jne – rahuldamiseks… ja nad on mõlemad leppinud teineteisele vahendiks olemisega lootuses võita koos teisega (win-win), kuid lõpuks on mõlemad üheskoos ja pöördumatult ka kaotanud…
Ja juba ette võib öelda, et täpselt nii on see JUBA välja kukkunud ka kalkuleeriva persevesti Nicki ja abitult klammerduva lollikese Honey puhul.
Kui lihtsustavalt see ka ei kõlanud, aga just selline "karkass" kogu "psühholoogilist" mudru üleval hoiab.
Sihilikult poleemilisena tunnistan, et mulle meeldinuks "kristliku" kes-meist-selle-esimese-kivi-viskab-nutaks-parem-üksteise-õla-najal-tundlemise asemel hoopis selgelt (s. t siis kontseptsioonina) väljaloetava KRIITILISE hoiaku olemasolu – ja selle kriitilise hoiaku võimaliku kandjana olen ma oma vaimusilmas hakanud kujutlema – üllatus, üllatus! – just nimelt Honey't: mis oleks kui muudaks selle kõige "väiksema" ja "lihtsama" rolli (väikseid ja lihtsaid rolle seal muidugi tegelikult ei olegi) mängutehniliselt kõige keerulisemaks ja sisuliselt kandvamaks?!

Me ei saaks küll tema teksti muuta või seda juurde kirjutada, aga ta võiks mängida nii, et tema sõnadel, žestidel, miimikal on kogu aeg IROONILINE topelttähendus.
Kas ta PEAB ikka vältimatult (mingist traditsioonist ja tekstiraamatu sõnasõnalisest tõlgendamisest tulenevalt) olema NII abitult mõjuv lollike, NII lihte girl next door?
Kas teda ei võiks tema maski varjus mängida sügavamaks – alguses distantseeritult iroonilisena käituvaks, kuid siis üha enam purju jäävaks ja häbematult sarkastiliseks muutuvaks (s. t tõepoolest tänapäevaselt mõjuvaks) feministlikuks kangelannaks?
Nagu öeldud, on see vaid minu mõttemäng ja selline rollilahendus oleks kindlasti riskantne (kui mitte võimatu) väljakutse kogu etenduse kontseptsiooni seisukohalt, aga… näitleja peaks olema võimeline väljamängima iroonilist suhtumist (à la "Ma tean, et te olete pasapead: sina, Martha, oled üks labaselt võimukas eit, sina, George, oled tossikesest muganduja, ja sina, Nick, oled küll täitsa okei n..umees, aga lased end alati ära lollitada…").
Kas me siis ei tahagi George’i, Martha ja Nicki sugustega HÜVASTI JÄTTA?!

"Maria Brauni abielu"

Fassbinderi filmide nädal kinos Artis andis 4-st filmist, mida vaatasin, kokkuvõttes ühe ka minu isiklike lemmikfilmide Top-10sse, vähemalt ei ole mul hetkel mingit kahtlust, et “Maria Brauni abielu“ sinna jäävalt kuulub, ka "Hiina rulett" jääb üsna lähedale, kuhugi piirile –

samas pole ma muidugi mingi pühendunud filmihuviline ja see Top-10 eksisteeribki vaid väga subjektiivselt intuitiivsel, hajusal, tinglikul, mitte kunagi rangelt määratletaval kujul (näiteks kuulub sinna ka – kui mainida esimest eesti filmi, mis pähe tuleb, ja teistele kindlasti üllatavalt võib mõjuda – Jaak Kilmi „Külla tuli“).
Muljeid-mõtteid tollest filmist või Fassbinderist üldse ei tahakski lahti kerida – on ainult hajali uide, lihtsal ei tunne (veel) Fassbinderit piisavalt…

nii et postitus lihtsalt äramärkimaks elamust...

Ain

Lumist tervit sõbrapäevaks (Süda tn 10)

Arvustades Merilaid

TÜRANN JA VABASTAJA
[Arne Merilai. Türann Oidipus. Tallinn: Verb 2009]

Arne Merilai „Türann Oidipuse“ lahterdamine on pannud arvustajaid kukalt kratsima – kuidas ikkagi nimetada teksti, mis näib kuuluvat erinevate diskursuste ja tekstiliikide (draama, proosa, luule, intellektuaalne dialoog jne) vahealale või paistab kirjandusest ülepea välja langevat?
Rein Veidemann on näiteks huvi tundnud, „millise kõneaktiga on „Türann Oidipuse“ näol tegemist, lisaks Alo Jüriloo väidetule, et meie ees on „romaan kui enneolematu unenäoline seiklus“?“[1]
Autor ise viitas oma teksti kirjeldades küll Goethe „Ur-Ei' le“, ürglootele, kus „taas koonduvad, et uuesti alata, kõik kirjanduslikud stiilid“, kuid minu meelest ei ole Merilai mitte niivõrd sulandaja või ühendaja, vaid pigem monteerija või kokku kuhjaja – sellest ka tema teksti tükeldatus, killustatus erinevateks „piltideks“ ja stiilideks, vaimukusteks ja viideteks jne.
Niisiis oskamata (esialgu) seda kõike, seda paljusust taandada ühele „müstilisele“ algele või allhoovusele, lähtun alustuseks hoopis Marina Grišakovast, kelle sõnul möllavad Merilai hinges „kaks kirge, poeetiline ja uurimuslik – kokku põrkudes või koguni teineteisesse takerdudes moodustavad nad ainulaadse segu.“[2]
Kõige ilmselgemal ja äärmuslikumal viisil avaldub Merilai kirglik kahetisus (või lõhestatus) juba lausete tasandil: ühed laused on kuivad, konspektiivsed ja „kõrgintellektuaalsed“ („Oraalse faasi panus edukasse genitaalsusesse ei ole täielikult mõistetav ilma osutuseta inkorporatsiooni fantaasiatele ja introjektsiooni mehhanismile“), teised aga mahlakalt mängulised, kujundlikud ja jaburalt lapsikud („Üürgavast ülemlaulust ümbritsetud, ülenes ülbe ülempreester ülivalgustet üla-trümoo üska“).
Võtaks esmalt selle nii-öelda uurimusliku kire ja vaataks, mis sellest laias laastus sündinud on.
Sellest on sündinud fiktsionaalne lähteolukord ja keskne tegevusala (sümpoosionile kogunenud vaimuhiiglased uurimas mõistatuslikku leidu – Oidipust), sellest on sündinud see, et teksti on inkorporeeritud nii kõrg- kui ka vulgaarintellektuaalsed (kultuuriloolised, psühhoanalüütilised, tekstoloogilised jne) ekskursid, loengukonspektid ja skeemid; sellest on lõppkokkuvõttes sündinud seegi, et küsimused, mis Oidipust uurides ühel või teisel viisil esile kerkivad – kui muidugi hoomata viitetaustu ja suuta üldistada – on meie ajastu intellektuaalsete diskussioonide kõige olulisemad küsimused (ehk siis küsimused Tõest ja Teadmisest, Subjektist ja Substantsist, Võimust ja Vägivallast, Ihast ja Tähendusest, Identiteedist ja Teisesusest).
Tajumata taustal neid suuri ja abstraktseid küsimusi kogu nende problemaatilisuses – või neid ise sinna „taha“ mõtlemata –, võib kogu romaani uurimuslikust eesmärgist („asjas selgusele jõuda“) jääda üsnagi segaselt struktureeritud ja küsitav mulje (või nagu Jaak Tomberg on osutanud: „mis see tegelikult on, milles tuleks selgusele jõuda? kas selles üldse on võimalik selgusele jõuda? millest – kui üldse – see võimalik saabunud selgus ära tunda?“[3]).
Just sellest niinimetatud uurimuslikkusest tulenevalt on Toomas Liiv nimetanud romaani ka „eruditsioonitekstiks“ ja rõhutanud – ükskõik, kas siis muigamisi või mitte – selle eeldatavat valgustuslikku aspekti: ”Ent vaadelgem asja sügavamalt, ja kõigepealt eruditsiooni kõige olulisema funktsiooni – valgustuslikkuse, õpetamise – positsioonilt.”[4]
Siin tekib muidugi õigustatult küsimus, et milline siis „sügavamalt“ vaadates võiks olla Merilai kui valgustaja või õpetaja positsioon (mida või mis mõttes ta ikkagi valgustab?), kuid jätan selle hetkel vastamata, et jätkata Liivi sõnadega: „Merilai mängib eruditsiooniga. Tema küsimus igale lugejale on: kas sa oled kultuuriinimene? Kas sa oled filoloog? Kas sa tunned kultuurilugu, antiiki, eesti kirjandust jne?”
Seesugusel viisil mõistetud mäng (lugejate) eruditsiooniga näib esmapilgul viitavat sellele, et „Türann Oidipuse“ ideaalseks nautijaks võiks olla ainult erudeeritud lugeja (eelteadmiste puudumisel lugeja lihtsalt frustreerub), kuid osutaksin siin kohe ka teisele, eelmist mitte välistavale, vaid täiendavale võimalusele: seda teost saab – või tulebki – nautida eruditsioonist hoolimata; ja võib arvata, et see teine ülesanne (nautida teost eruditsioonist hoolimata) võib osutuda veelgi keerulisemaks või nõudlikumaks ülesandeks, kui seda on teose nautimine eruditsiooni (eelteadmiste) olemasoluta.
Niisiis minu meelest võib „Türann Oidipus“ osutuda pähkliks, kuigi erinevatel põhjustel, nii võhikutele kui ka asjatundjatele…
Jätan siin hetkel täpsustamata, miks ma just nii arvan, ja kutsun teid mõtisklema kõige olulisemate mõistete üle, mille abil seda teost on iseloomustatud: mäng, mängulisus.
Mäng on teadagi väga mugav mõiste ja ühtlasi ka äärmiselt kahtlane – liiga lõdva kummiga, litsakas.
Iga segasena, eriti kunstikavatsuslikult segasena mõjuva teksti puhul on lihtne öelda, et see on mäng (sürrealistlik mäng, postmodernistlik mäng vms) – või et autor mängib sõnadega (või ideedega, kujunditega, lugejatega, eruditsiooniga jne) – ja seejuures võib ette manada rahuloleva näo nagu oleks sellega kogu asi paika pandud, kõik ära öeldud, kõigile küsimustele vastatud või, õigemini, kõik edasised küsimused mõttetuks muudetud, kuigi just mäng kõik küsimused või küsitavused algatabki (Ahah, mäng! Selge! Aga: miks mäng?, mis mõttes mäng? mille nimel mäng?, lihtsalt niisama mäng?!).
Mulle tundub nii, et kuivõrd mäng on meie olemise tuum[5], muudab ta meid mõtlejatena abituks, kaitsetuks: mängus on midagi püha ja puutumatut ja see, mis kehtib mängust võrsunud nalja puhul – naljast kas saadakse aru või mitte, aga nalja üle ei arutleta – kehtib veelgi enam mängu enda puhul: mängu ei torgita, ei lahata, mängust ei mõelda üle, veel parem, ei mõelda üldse, sest mängule kas andutakse või mitte…
Paradoksaalselt mõjub mängu mõiste rakendamine sageli mõttetult ja pealiskaudselt just tänu sellele, et kultuuriinimeste ja mõtlejatena ei söanda me otseselt tungida mängu varjatud (tsenseeritud, kultuuriliselt mitteväärtustatud) tõeni – tõeni, et (sõna)mängust tulenev mõnu juurdub infantiilses „mõttetuse vabastamises köidikutest“[6].
Ma juba aiman, millist protesti see väide paljudes lugejates tekitab – ja õigusega!
Kultuuriinimese jaoks ei ole patusemat mõnu kui mõttetusest tulenev mõnu ja ta aju töötab alati intellektualiseerimise, ratsionaliseerimise (ehk alibi) otsimise kallal (minu kui täiskasvanud inimese lugemismõnu lihtsalt ei saa olla mõttetusest kantud).
Pangem näiteks tähele, et Grišakova jõuab kokkuvõttes küll Merilai teksti vabastava – millest vabastava? – mõjuni, kuid mitte enne, kui on kuulutanud teose harukordselt intellektuaalseks kirjutuseks: „Tegemist on omapärase, eesti kirjanduses rariteetse intellektuaalse kirjutusega. Soovitus „las lennata” vastab lugeja seesmisele tundele – tekst mõjub vabastavalt.”[7]
On ju selge, et Merilai tekst ei mõju vabastavalt mitte harukordse intellektuaalsuse tõttu – intellektuaalsus ei vabasta, intellektuaalsus türanniseerib, kohustab ja küsitleb, surudes lugeja nurka: Oled sa ikka intellektuaal? – vaid ikkagi seetõttu, et pakub lugejale harukordse võimaluse intellektuaalse tulevärgi kattevarjus nautida mängu hämarustes mõistuse töö tühistumist ja… naerda.
Niisiis ei ole „Türann Oidipus“ mitte lihtsalt (või ainult) türanlik „eruditsioonitekst“, nagu Liiv väitis, ta on ka (või eelkõige) vabastav eruditsiooni komöödia.
Teost mõttega lugedes peaksime varem või hiljem hakkama taipama Henri Bergsoni sõnade tähendust teoses „Naer: essee koomika tähendusest“: „Käia läbi pikk tee selleks, et teadmatult algpunkti tagasi jõuda, tähendab teha suur jõupingutus olematu tulemuse nimel.“[8]
Usun, et üks osa vaimuinimestest ei pruugi lugedes selliseks koomiliseks (olematuks) tulemuseks siiski valmis olla või sellega leppida, neil võib tekkida kiusatus otsida „tulemust“ sealt, kus seda ei ole, s. t. teksti üle tõlgendada või hakata lõppkokkuvõttes kahtlema iseenda intellektuaalses võimekuses.
Mis kõneaktiga ikkagi tegu on, uuris Veidemann autorilt, sest… ei või ju olla, et tegu on nelisada lehekülge kestva koomilise (kõne)aktiga, mängu ja absurdiga.
Otsetee mõttetuselõksu on aga sillutatud heade kavatsustega seda lõksu vältida: hakka kangast (tekstuuri) harutama ja sasipundar on käes… (Ja pealegi tundub, et oleme hakanud kahtlema koomika tõsiseltvõetavuses, s. t. tema kirjanduslikus väärtuses – miks? Ehk seepärast, et tõsiseltvõetavad asjad on muutunud tänapäeval tõeliselt defitsiitseks, irvitamist ja irvitamisväärset kõik kohad täis…).
Kuid naaskem väite juurde, et Merilai hinges möllavad kaks kirge – uurimuslik kirg, mida määratlesin kui türanniseerivat (kohustavat ja küsitlevat) eruditsioonikirge, ja poeetiline kirg, mida ma küll otseselt ei määratlenud, kuid nagu hea lugeja isegi taipas, ei ole poeetiline kirg oma fundamentaalsel kujul mitte midagi muud kui vabastav mängukirg.[9]
Kui nüüd küsida, et kumba enam, kumba vähem, siis tahaks kohe öelda, et Merilai mängulis-poeetiline kirg kehtestab end romaanis täielikult tema uurimusliku eruditsioonikire üle – selleks see romaan ju kirjutatud ongi ja see, kes seda ei adu, satub lugejana lõputusse lõksu.
Kuid enne kui Merilai lõplikult vabastajaks kuulutada juhin tähelepanu asjaolule, et tema teksti poeetilisus kehtestab end uurimuslikkuse üle just nimelt naljana ja nali – nagu Freud on näidanud [10] – ei ole kunagi nii süütu või nii vaba türanniast kui see end paista laseb: isegi absurdinali ei ole eesmärk iseeneses, nali on naljategija enesekehtestus, tema üleolek, tema võim nii nalja kuulajate (lugejate) kui ka nalja objektide (nähtuste, ideede, tähenduste) üle.
Võiks koguni öelda, et ükski türannia ei ole ahvatlevam ja pealetükkivam kui nalja türannia, ükski sundus ei ahista meid kavalamalt ja vägivaldsemalt kui naeru sundus.
Noppisin romaani algusesse – võtmelisse positsiooni – paigutatud Dionysose ja Apolloni kahekõnest välja kaks ses suhtes eriti võtmelist lauset („Üleolekutunne on kõige alus!“ ja „Naerda peab ju ka saama!“) ning surun nad nüüd kokku ühte jumalikku (või isandlikku) loomisakti defineerivasse vormelisse: kõige aluseks on nalja kaudu saavutatud üleolekutunne.
Niisiis olen lõpuks jõudnud ka ise millegi aluselise sõnastamiseni, kuid aja, ruumi ja süvenemisvõime puudumise tõttu osutan siin oma sõnade kinnituseks vaid ühele fundamentaalsele koomika-võttele – tegelaskujude infantiliseerimisele ja vaimu (või intellekti) madaldamisele tänu keha (või vormi) rõhutamisele. (Võimaluse mängulis-poeetilise üleoleku saavutamiseks ainesest pakuks kirjutajale muidugi ka risti vastupidise suundumuse järgmine – keha ülendamine ja vormi hingestamine tänu vaimu või intellekti rõhutamisele – kuid siis oleks tulemus olnud kas spirituaalne või õudusromaan või lihtsalt puhas luule).
Mis puutub infantiliseerimisse, siis kuigi ühest küljest (nii-öelda intellektuaalses plaanis) on sümpoosionile saabunud tegelaskujud, freudist Siegfried, trotskist Leopardo ja feministlik filosoof Bellevue küll justkui kõrgintellektuaalid ja oma ala väidetavad spetsialistid – kelle mõttelisteks prototüüpideks on Freud, Trotski ja de Beauvoir – kuid teisalt, käitumuslikus või väljenduslikus plaanis on neid kujutatud infantiilsete toladena, täielike napakatena, kes kohati kipuvad sarnanema lausa Tipile ja Täpile mingis erakordselt totras lastetükis (““Vaat kui lahke Mõmmsen!“ rõõmustas Pilla-Palla nagu laps ning asetas pihu kookoni marlist niudevööle.“Mina õnnistan sind, oo rändaja mullamutt! Soovin sulle pikki käike ja priskeid usse Hadese urgudes! Saagu sinna Oidipuse muuseum! Ziggi ja Liggi – ütelge teie ka oma soovid!“).
„Kohe kui kerkivad üles kehamured, on karta koomika sisseimbumist“[11], on väitnud Bergson ja eks noid koomilisi kehamuresid – või laiemalt: vaimu madaldavat ja seeläbi ka naeruvääristavat kehalisust kui sellist – paku Merilai samuti ette ja taha, toon vaid paar suhteliselt leebet näidet lausetest, mis tegelasi (psühhoanalüütikut ja feministi) kuidagi tobedatena paista lasevad: “Ohkega vajutas sopsus Siegfried ishiases istmikunärvi krüpti tugitoolipehmesse pardipessa.“„Bellevue oimles Almirena aaria ja roosiveinipudeli kaisus ning laskis pisarakestel oma rindadele tilksuda.“
Väidan niisiis seda, et „Türann Oidipuses“ on nii keelelisel kui ka kujutluslikul (nii tähistaja kui ka tähistatava) tasandil olemas kõik see, mida Bergson koomika puhul otsis ja otsustavaks pidas – „vorm, mis tahab valitseda sisu üle“ ja „keha, mis norib vaimu kallal, keha, mis muutub vaimust tähtsamaks.“[12]
Ja lähtudes veel ühest Bergsoni tabavast vormelist („me naerame alati, kui inimisik jätab meile endast mulje kui asjast“[13]), tuleks väita sedagi, et vaimu madaldava kehalisuse ülimaks kandajaks või kehastajaks romaanis ei ole keegi muu kui kogu uurimiskire põhjus ja keskpunkt, auväärt Oidipus ise: funktsioneerides vaimsel tasandil küll erinevaid diskursusi kokku teppiva isandtähistajana, on ta asjastatud kujul vaid üks kahtlase identiteediga seenjas ollus, elusa ja eluta vahelises alas paiknev õõvastav muumia, keda sümpoosionil töödeldakse (elektriliselt, keemiliselt jne), kombatakse, näperdatakse ja lõpuks koguni loobitakse nagu mõnd kaltsunukku või pampu.
Ja on ütlematagi selge, Oidipuse materiaalsete jäänuste kallal toime pandud jämedakoelised manipulatsioonid peegeldavad madaldavalt ja naeruvääristavalt Oidipusest kui „nihkuvast“ ja mitmetahulisest vaimsest probleemist lähtuvaid kõrgintellektuaalseid (ajaloolisi, psühhoanalüütilisi, lingvistilisi jne) arutlusi.
Miks see nii mõnusalt või vabastavalt mõjub, miks see naljakas on? Eks me hakka ju ikka mõnd asja lõpuks ärritunult jalaga taguma (näiteks lapsepõlves jalgratast), kui me ta parandamise eesmärgil (või lihtsalt uurimuslikust kirest) juppideks oleme lammutanud, aga tagasi kokku ei oska panna.
Nii on (varjatult) ka Merilai romaanis – masohhistlikud enesepiitsutused vaimupõllul ja frustreeriv allajäämine isandale (Oidipusele kui isandtähistajale ja intellektuaalsete probleemide sümboliseerijale) leiavad vabastava lahenduse Oidipuse kui asja (kui teadmiste ja tõe türanniat sümboliseeriva „nuku“) sadistlikus füüsilises karistamises.
Psühhoanalüütiliselt võttes on igatahes üsnagi tõenäoline, et naeruvääristades Oidipust ja kogu toda “intellektuaalide“ kampa – nali nimelt “topeldab füüsilise naeruväärsuse ametialase naeruväärsusega“[14] – on poeet Merilai saanud mõnusalt ja karistamatult (sublimeerides, meile mängurina nalja tehes ja meid ühtlasi lollitades) välja elada nii mõnedki pikkade uurija-aastate jooksul kuhjunud intellektuaalsed frustratsioonid ja ängistused.
Romaani kirjutades on tal õnnestunud kõik kahtlused või läbikukkumised teel tõeni (antud juhul siis tõeni Oidipusest) muuta tragöödia asemel komöödiaks, kuivõrd komöödiates pühitsetakse ja nauditakse seda, mille eest tragöödiates piinatakse ja karistatakse – meie piiratust inimeste, mõtlejate, tõe otsijatena.
Ja kokkuvõttes tulekski öelda, et taolise lõhestatuse väljaelamiseks (või läbimängimiseks) ei olekski Merilai saanud valida paremat objekti kui seda on Oidipus – Oidipus kui paradigmaatiline mõistataja ja traagiline tõe leidja ning Oidipus kui paradigmaatiline „pimesikk“ ja naeruväärne läbikukkuja… nagu me kõik.

Viited
[1] Rein Veidemann, Arne Merilai Trooja hobune koputab uksele. – Päevaleht, 30.05.2009.
[2] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[3] Jaak Tomberg, Ükski inimene ei ole saar. Aga meri on lai. – Vikerkaar, nr 10-11/2009.
[4] Toomas Liiv, Arne Merilai peened mängud eruditsiooniga. – Päevaleht, 03.06.2009.
[5] Vt selle kohta täpsemalt: Jaanus Adamson, Meie olemise tuumast. – Vikerkaar, nr 1-2/ 2009.
[6] Freudi järgi on mängu elementaarseks eesmärgiks „ammutada sõnade ja mõtete vabast kasutamisest naudingut“ ja ta on kirjutanud lapse kohta: „See nauding keelatakse tal aegapidi ära, kuni talle jäävad lubatuks vaid mõttekad sõnaühendused. (…) Kriitika rõhub (…) ja puberteediaega ulatuva õppimisperioodi lõpuks on see nii suureks kasvanud, et „vabastava mõttevabaduse“ nauding julgeb harva otseselt väljenduda“. Vt: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 149, 163.
[7] Marina Grišakova, Oidipus ei ole ragisev, kustuv plaat aegade grammofonis! – Sirp, 28.05.2009.
[8] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 60.
[9] Primaarse mängusoovi rahuldamise kõrgemaks (sotsiaalseks) vormiks ei ole mitte ainult nali, vaid ka igasugune esteetiline tegevus või kujutlus. Vt sellest: Sigmund Freud, Nali ja selle seos teadvustamatusega. Tlk Mari Tarvas. Tallinn: Tänapäev 2008, lk 113.
[10] “Seal, kus nali ei ole eesmärk iseeneses, s. t ta ei ole süütu, asub ta vaid kahe tendentsi teenistuses, mida saab ühendada ühe vaatapunkti alla; ta on kas vaenulik nali (mis teenib agressiooni, satiiri, tõrjumist) või rõve nali (mis teenib paljastamist)“. Vt: samas, lk 114.
[11] Henri Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk Margus Ott. Tartu: Ilmamaa, 2009, lk 40.
[12] Samas, lk 42.
[13] Samas, lk 43.
[14] Samas, lk 42.

Armas musinina

Nagu kaks tilka vett

Hüvasti, mõõkhambuline surm!