Mesi

"Millal viljasid valmib me ulmadepuust, ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea."
(Alliksaar)

Eile suri mees, kes tappis minus kirjaniku

On päris kindel, et Salingeri "Franny ja Zooey" oli üks neid tekste, mille lugemisel adusin lõhestava selgusega, et selleks mul küll eeldusi ei ole…
Puhaku rahus!

Dina Goldsteini "langenud printsessid"

Eelmise postituse kommentaaris viidati Dina Goldsteini poolt töödeldud (arendatud, realistlike konsekventsideni viidud) muinaslugudele – need tõesti sobivad siia, eelnevatele jätkuks ja väärivad esile tõstmist.
Valisin neli kaunitari vastavalt eelmise postituse näidetele, kuid neid on tal muidugi rohkem!

(These images by Vancouver B. C. photographer Dina Goldstein place fairy tale characters in modern day scenarios. In all of the images the Princess is placed in an environment that articulates her conflict. The "happily ever after" is replaced with a realistic outcome and addresses current issues.)

Reklaamikool: kuidas ekspluateerida muinasjutte 2

Niisiis seekord pole muinasjutulised naistegelased mitte passiivsed ja igavlevad ootajad nagu ühe mu varasema postituse näidetes (vt siit), vaid aktiivsed osalejad, kavalad võrgutajad ja manipuleerijad, lõbujanulised valitsejannad...

Reklaamid räägivad sellest, et igas kitsikuses, puuduses või hädaohus on alati VÕIMALUS... kasvõi KINGADE ostmiseks: kingad kui eeldus ja lubadus, hea algus ja tõotus, kättesaadav või rahuldav osa kättesaamatu või mitterahuldava terviku asemel.

Kinga-reklaamid on fetišistlikud par excellence ja fetišismi mehhanism põhinebki metonüümial, terviku asendamisel või õigemini küll korvamisel osaga.
(Võiks kasutada ka testina (laps)naistele: Milline muinasjutuline naine sa sealt kõige rohkem oled või olla tahad?)

Melissa Shoes
Agency: BorghiErh/Lowe (Brazil)
Creative Director: Jose Henrique Borghi and Erh Ray
Art Director: Erh Ray and Rodrigo Rodrigues
Copywriter: Fabio Tedeschi and Omar Caldas

Kopli 35B

Merry Down

Tegemist on printreklaamiga Merry Down siidrile (Campbell Doyle Dye, London) - just selline ta ongi, ilma muuta.

Mulle tundub, et inspiratsiooni on ammutatud ühest kurikuulsast pilapildist, mida võid meeldetuletuseks vaadata siit!

Mõistetud säästuorjusesse

Eesti reklaamides kohtame siiski ka reklaamikunsti -

jälgin näiteks alati huviga Viru Keskuse suuri bännereid ja mitte ainult visuaalse art'i nauditavuse tõttu, vahel on nad varjamatult (?) iroonilised või üllatavalt mitmemõttelised (reklaamlauset "Moelõige" illustreeris kunagi kääridega tütarlaps, kuid verd kääridel panid vist vähesed tähele jne).

Kas on keegi veel söandanud viidata nii otseselt (kuigi s/m-mänguliselt) orjusele, tarbimis-, moe-, säästuorjusele?

Aga hukers, reklaamidesse ju ei süveneta.

Nr. 1

Kõrvad juba kipitasid, lõpuks see tramm, see nr 1, see Kopli tramm tuli.
Tagumises vagunis istmetel kaks kössis kompsu, kapuutsid üle pea, ukselt oli tunda, et sees haiseb nagu Kopli trammis ikka - sinna sisenes hooletumat ja nooremapoolsemat rahvast.
Liini kogenud kasutajana liikusin kiiresti trammi etteotsa, istusin maha keset suurte karvaste kraedega tädisid, avasin oma trammi-lektüüri (J. Baudrillardi "Ameerika") ja lugesin Death Valley kõrbete kohta:
"Ei ühtki looma ringi liikumas, miski ei näe siin und, miski ei räägi unes, igal õhtul sukeldub maa siin täiuslikult rahulikku pimedusse, tagasi oma leeliselisse üska, oma sündimise õndsasse surutisse."
Lõpp-peatuses öhe väljudes vaatasin pikalt tagasi, taha – nemad kaks seal olid ainsad, kes jäid, sooliselt eristamatud, nägudeta.
Ja ma ei teadnud, kas nad hingasid.

Reklaamikool: infosõda

Talved on Eestimaal haruldasemad kui suved - nüüd me siis mõistsime seda!

Aastavahetus Weizenbergi 13